Nii väike, aga nii tähtis!

Istun bussis ja sõidan pealinnast Tartu poole. Õigemini bussijuht sõidab, mina lihtsalt istun. Ja kirjutan. Turvavöö on mul kinni. Täiesti hämmastav, kui vähe ma seda oma elus olen teinud – bussis sõites turvavööd kinnitanud. Ometigi autos on see iseenesestmõistetav. Mu ees istub üks pisike armas heledapäine Pilvekese komme sööv poiss koos oma emaga. Oleks kurb oma keharaskusega teda avarii korral lömastada. Muidugi oleks ka ise tore õnnetuse puhul võimalikult terveks jääda.

Ega ma ei erine väga teistest meie mustkastlastest, kes blogi kirjutades avastavad end fakti eest, et mida ometi küll kirjutada? Eelmine nädal oli trobikond ideid. Mõtlesin kirjutada armastusest ja vaielda vastu väitele „armastuses ja sõjas on kõik lubatud“, aga kui tuhinat ja põlemist pole parasjagu peal, mis ma siis ikka jahun. Otsustasin kirjutada antud hetkest ja lihtsatest või mis iganes raskustasemega ideedest, mis nüüd pähe tulevad.

Käisin täna Kumus, et tuua ära üks äärmiselt tähtis kaabel. Tema suurus on tema tähtsusega pöördvõrdeline. Minu retk kulges jalgsi ja selle juhtmekese äratoomiseks kulus mul koos ootamisega kokku umbes 1 tund ja 10 minutit. Oli kaunis jalutuskäik, ma üldse ei nurise, aga ma vist alateadlikult ootasin mingit suurt ja mõnevõrra raskemat juhtmehunnikut, sest Mihkel helistas, et see on äärmiselt tähtis tänaõhtuseks „Müüri“ etenduseks.

Miks see üldse Kumus oli? Eks ikka selle pärast, et eile õhtul oli meil TÄIESTI VIIMANE „Persona“ etendus ja seda Tallinnas Kumu auditooriumis. Kaabel oli end Kumu juhtmetesse sättinud ja nii ma täna selle tähtsa ülesande saingi.

Igatahes nii väike kaabel ja nii tähtis. Eksole, nagu eluski loevad väga pisikesed asjad tihti tohutult palju. Nagu näiteks see, kas sa pesed oma nõud kohe pärast söömist või siis kui kraanikaussi enam rohkem ei mahu. Püüdlen ikka pidevalt selle esimene variandi poole, aga tihti läheb lappama.

Niisiis ma tegin eelmine nädal oma Tartu kodus suure koristuse. Pesin põrandaid ja võtsin tolmu ja koristasin terve köögi ka ära. OH SA VANA, KUI MÕNUS oli järgmisel hommikul üles ärgata ja oma hommikut köögis alustada!!! Üldse on väga palju parem olla. Ja põrandapesu ei võta üldse kaua aega, aga seda on nii lihtne pigem mitte teha.

Väike poiss minu ees sööb nüüd Selga küpsist ja vaatab aknast välja. Tal on pruunid silmad. Mina söön apelsini.

Ma olen juba poolteist aastat täieõiguslik tädi. Eelmise nädala lõpus sattusin kolm päeva järjest kokku erinevate alla 2-aastaste lastega. Ilmselgelt nende vanemate tõttu, mitte ei kohanud neid lihtsalt mänguväljakul ja ei hakanud vestlema. Selle eest võiks vist tänapäeval peaaegu karistada saada. Igatahes ma nägin kõrvalt palju vanemate ja laste vahelist suhtlust ning ma tõdesin, kui suureks eeskujuks on vanemad. Mingil määral on sinu laps alati, mis sinagi oled. Sa võid ju keelata lapsele šokolaadi ja kommide söömise, aga kui sa ise samal ajal kahe suupoolega neid vitsutad, siis otseloomulikult laps tahab ka. Miks ta ei peaks? Laps ei tahagi raamatut lugeda või õues mängida, kui sa ise samal ajal nutitelefonis instagrami vahid või mänge mängid. Need pole küll kõige uuenduslikumad mõtted, aga mida ma vist öelda tahan, on see, et keegi ei saa lapsest oodata midagi, mida ta ise pole… Ja tegelikult isegi seda ei saa oodata, mida sa ise oled. Aga tahaks olla võimalikult hea eeskujupagasiga… Tundub nagu hea mõte… Kuigi ega kunagi ei saa kindel olla, mis tegelikult annab eeskuju, ja eks see elu keera parasjagu käkki ka. Tunnen end võimetuna arutlema lastekasvatuse teemal. Vennatütar ütleb minu nime ja kannab mu tenniseid (toas, kui ma neil külas olen), nii et ma olen hetkel rahul.

Kuulasin eelmisel nädalal üht Ööülikooli loengut Martti Kalda poolt India tarkustest tänases maailmas. Soovitan! Lihtne, aga väga tähtis. Täpselt nagu see Kumusse unustatud valguskaabel.

Ma võiks ju lõpetada oma blogipostituse kenasti lausetega „Jõudsin bussiga Tartusse……..“, aga blogitähtaeg kukub enne ja ma ei kavatse seekord hilineda. Seega ma siiani sõidan bussiga pealinnast Tartu poole. Tähendab, siiani sõidab bussijuht ja mina vaid istun ja kirjutan. Ja pisike poiss näitab keelt.

PS! Pildid on illustratiivsed.

Laura