Hommikune rahu leida enne koitu
võikski olla minu elu soov
Miski kiskus varahommikul ikka eriti tugevalt rappa. Läksingi rappa. Võiks öelda, et lausa jooksin rappa. Olin rabas – see rabas mind jalust.
Ma tunnen end rahulikuna, õnnelikuna. Ma ei tunne vajadust kasutada palju sõnu. Kuigi aeg-ajalt läheb ikka lappama. Lappan mõnda raamatut. Siiski aina rohkem eelistan nende lugemist, neisse süvenemist.
Ma ei osta endale kokaraamatuid, sest ma ei kasuta neid. Ma olen liiga laisk. Ma improviseerin sellega, mida kapist leian. Nüüd üritasin teisiti. Raamatut küll ei ostnud, sest internet on ikka üüratult lai, aga katsetasin retsepte, mida varem pole maitsnud. Tundsin end nagu ilma koodideta Simsi mängus, kus kokkad neli tundi järjest ja oskusi on vaevu poole pulga jagu juurde tulnud. Simsis tüütas väga ära, kui tegelane tund aega järjest midagi õppis, aga see päris elu värk on mõnus. Aega on vaja, et teha aeglast toitu. Aeglane toit > kiirtoit. Mõnus on näha, kuidas asjad päriselt valmivad ja mõnus on midagi osata ning eriti mõnus on, kui sa õppimisprotsessi nautida suudad.
Olgu tegu kiirtoidu või mitte nii kiirega, õhtusöögil on üks imeline roll täita. Olin paar päeva Haapsalus vanematekodus ning tegin neile õhtuti süüa. See oli võrratu, kuidas ühine laua taga veedetud aeg meid toidu ja maailma üle arutama ärgitas, kuigi lihtsalt samas ruumis viibimine meid tavaliselt sinna ei juhi. Igatahes sündis seal õhtusöögilaua taga mingi teine maailm, natukene teine reaalsus.
Ma kunagi mõtlesin, et igaüks võiks võtta eesmärgiks päästa kasvõi üksainus inimene siin maailmas.
Üks mõtlemapanev artikkel on siin.
Üks rabav stseen filmist “Tüdruk läheb öösel üksi koju” on siin (kel film nägemata, siis soovitan enne tervet filmi vaadata).
Üks mällu sööbinud Valdur Mikita tsitaat on siin: “Urbaniseeruv inimene vajaks üha rohkem vabastavat märgidieeti.”
See rabaskäik tegi mind nii õndsaks, juba ainult see üksik kord. Ometi sammusin ma mulle ette ehitatud laudteed pidi sinna, ise tegelikult teadmata soo tõdesid ja saladusi. Ikkagi oli mul tunne, et olen sooga üks. Ma tean (loodusest) liiga vähe. Ma oskan (looduses) liiga vähe. Ma tahan rohkem teada ja osata!
Laura
