Ilusat emadepäeva!

Hei!

Ilusat emadepäeva kõikidele praegustele ja tulevastele emadele!
Sellise toreda päeva puhul tahaksin teiega jagada ühte lugu, mis oma sisult nii tore kahjuks ei ole. Järgnev situatsioon on ülestäheldus reaalsest elust, mis leidis aset kolm päeva tagasi Laagri Comarketis.

Väike tüdruk emale: “Emme, ostame banaani! Ma nii väga tahan!”
Ema (ärritunult): “Kas sa saad aru, mul ei ole raha, et sulle mingit kuradi banaani osta!”
Tõstan pilgu kohupiimapakendilt ja suunan selle asjaosalistele. Minust umbes kahe meetri kaugusel seisab Ema, käes korv. Välimus ei ole just kõige soliidsem. Võib-olla on lihtsalt halb päev. Arvatavasti mitte. Tema ees seisab pisike, nii umbes viie- kuni seitsmeaastane blondide kiharatega tüdruk. Tundub üpris vapper teine. Näib lausa, et ta on säärase kõnepruugi ja vastustega harjunud, sest silmanurgad on pisaratest kuivad ning suud protestiks ta ei paota.
Äkitselt ilmuvad kõrvalt riiulite vahelt välja veel kaks last. Nendega koos keegi naine, kes tõenäoliselt on selle Ema sõbranna.
Tütre ja Ema vaheline dialoog lõppebki sel korral sinna. Tekkinud pausi katkestab Sõbranna oma murega, kes kurdab, et ta ei leia seda kuradi sinist Gini mitte kuskilt. “Võta siis punast!” on Ema vastus kiire tulema.
Tunnen, kuidas viha ja kurbus korraga minus võimust võtavad. Miks? Miks on siin maailmas asjad niiviisi? Sul on valida, et kas sa ostad oma lapsele banaani või endale ja oma kamraadile Gini… ja sa valid viimase. Oleks siis, et laps nuruks kommi või cocat, siis ma ehk võiks teda kuidagi veel mõista. Aga…
Mõtlesin, et lähen ja ostan ise sellele tüdrukule banaani. Samas sain ma aru ja kujutasin oma vaimusilmas ette seda jama ning kisa, mis saabuks, kui ma banaani sellele tüdrukule viiks. Tõenäoliselt viskaks Ema selle banaani ära ning laps jääks sellest kokkuvõttes ikkagi ilma. Surusin oma viha maha ja jätkasin poodlemist.
Kui ma lõpuks kassajärjekorda jõudsin, ootas sama seltskond mind seal juba ees. Ema ladus kassalindile 4 punast Gini. “Üks pakk kuldset Marpsi ka!” kostus fraas ükskõikselt üle Ema huulte.
Ma isegi ei imestanud enam. Ma olin lihtsalt kurb. Keerasin end ümber ja seadsin oma sammud banaanileti juurde. Poest väljudes nägin, kuidas Ema ja Sõbranna avavad Longerod ja suunduvad kõrvalasuvasse parki, olgugi et kohe nende kõrval asub suur silt: pargis alkoholi tarbimine keelatud! Okei. Kurat, aga mõelge, mis eeskuju nad sellega oma lastele annavad. Viimased hakkavadki säärast teguviisi normaalseks pidama ning rakendavad seda tulevikus ka endi elus.
Märkasin Emast eemal kekslevat Tüdrukut. Lootes mitte tunduda suvalise kommionuna, läksin ja andsin banaani, mis maksis kõigest kopikaid, sellele lapsele. Tüdruku sinised silmad olid nii siirad, nii rikkumata, kui ta viisaka aitähhi saatel kollase frukti minult vastu võttis. Ma ei tea, mis juhtus edasi, sest ma lahkusin tagasi vaatamata. Kuid ma olin kurb. Kurb, et leidub lapsi (ja mitte vähe), kes kannatavad oma vanemate pahede pärast.

Ma väga sooviksin selle teema üle vähe pikemalt filosofeerida. Eriti, kuna viimasel ajal olen ma üha enam ja enam mõelnud sellest, kui oluline on lastele eeskujud ning kui väga see mõjutab nende arusaamu ja seatavaid eesmärke elus.

Kuid kahjuks pean ma lootma, et te võtate selle aja ja mõtlete ise natuke kõigele sellele. Kirjutan seda kõike rappuva auto tagaistmelt. Käsil on minu senise elu üks kõige kiirem ja sisutihedam periood ning eelneva loo ja produktiivsema elu valguses olen ma juba viimased poolteist nädalat kõikidest meelemürkidest prii. Andmaks oma õpilastele ja ümbritsevatele noortele head eeskuju.
Iga muutus saab alguse sinust enesest ning et muuta ümbritsevat, pead sa kõigepealt vaatama endasse.

Ilusat jätkuvat emadepäeva ja head paremat soovides,

Kristo

Blogindus

Hei kõigile, kes neid ridu lugema juhtuvad. Tervitan teid siit õhtusest Tallinna kesklinnast. Ühest avara vaatega kohvikust. Istun üksinda oma meelislauas, kus armastan tihtipeale kohvitamas ja mõtteid kogumas käia. Vaatan aknast välja ja näen, et sajab laia valget lörtsi. Tuleks juba kevad… Ilm kisub vägisi meele hämaramaks.

Läheneva blogitähtaja tõttu üritan end siiski kuidagi kokku võtta ning miskit siia tühjale molbertile kanda. Nii mõnigi on tundnud elavat huvi, et kas ma mitte nüüd Mustast Kastist ära ei tulnud? Ei, nii see ei ole. Mind näeb endiselt mängimas “Õhupallides” ning ka “Personas” teen ma videokunstnikuna kaasa. Suurema tuhinaga liitun ma trupiga uuesti sügise hakul, kui on algamas uus ja põnevaid lavastusi toov hooaeg. Loodetavasti on minu operaatoriõpingud selleks ajaks läbi ning mul on õnnestub taas tõsisemalt teatritööle keskenduda. Tegelikult on see eemalolek hea. Saab oma akvaariumi uuesti puhta veega täita. Kui nüüd aus olla, siis ega ma tegelikult päris puhas poiss ei ole. Lisaks eelpool mainitud MK lavastustele tegelen ma noorema põlvkonna harimisega selles kaduva kunsti nimetust kandvas vallas ja lisaks ühele lühifilmile olen ma samuti seotud ühe huvitava teatriprojektiga, mis peaks ilmavalgust nägema maikuus. Aga see selleks. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Nimelt olen ma viimasel ajal avastanud enda jaoks sellise distsipliini nagu selleks on blogi. Ei, ei… ma ei pea ennast täisväärtuslikuks blogijaks, sest ma ei tegele sellega igapäevaselt. Isegi iganädalaselt mitte. Pigem käib see mul hooti. Kui miskit põues pakitseb, siis on vaja see kuidagi välja saada. Aga mul on see jama, et ma ei oska või ei taha end kuidagi temaatiliselt piirata. Mul on (ja tekib pidevalt juurde) hunnik ideid, millest blogida. Näituseks olen ma pidanud plaani lisaks oma spordi- ja eluabsurdiblogile teha pildikroonika oma tulevase korteri remondist või siis hinnata läbi videoblogi erinevaid kohukesi jne. Ideid ja mõtteid on palju. Aga ma ei taha midagi poole persega teha. Mingi hetk ma kainenen ja taipan, et aega on meil kõigil ühepalju ning seda kuskilt juurde kaubelda on kahjuks siiski võimatu. Samuti leian ma pärast kaalutletud arutlusi iseendaga, et ma võin ju kirjutada küll, aga see ei pruugi kedagi huvitada. Iseendale anonüümkirja kirjutada on ka tore, aga kokkuvõttes… kaua sa ikka enda mätast imetled?

Eesti blogimaastikut valitsevad naised. Nii see on. Kõikvõimsa Malluka ja teiste staarblogijate vastu saada on raske. Eriti kui sa oled mees ja ei taha igapäevaselt (üpriski pinnapealselt) rääkida olmemuredest ja muust tühjast-tähjast. Ah, mida ma vingun. Tegelikult on tore ju, et inimesed loevad, olgugi et raamatute asemel on nendeks blogid. Siinkohal tahaksingi ma teid, kallid MK blogi lugejad, ergutada lugema. Selle alustuseks pakuksin ma teile ühe enda kirjutise, mis on ülestäheldus reaalsest elust. Tegu on ühe jätkuloo lõppversiooniga. Teil on priviligeeritud võimalus lugeda seda enne esmaesitlust minu blogis. Siit see tuleb:

Viis minutit.

Ma aeglustan sammu, et mitte endale liialt tähelepanu tõmmata ja sisenen hingeldades majja. Nagu laskesuusataja enne lasketiiru, suudan ma paari kopsutäitega enda hingamise enam-vähem neutraali tõmmata, samas hoides seda piisavalt kõrgel, et kiire temporütm sihtmärgi suunas säiliks. Peas kisendab ainult üks mõte. Motivaator nimega elutung peaks kohe-kohe saama rahuldatud, kuid vajadus enne lõppu on kõikse suurem.

Korraga taipan, et ma ei kuule enam. Raadio minu kõrvas on lõpetanud eksisteerimise. See tähendab ainult üht – leviga on selleks korraks lõpp. Pole viga. Saan ka ilma hakkama.

Läbi rahvamassi leian ma tee trepini, millelt laskudes üritan küllaltki jõhralt trügides endale paaniliselt teed teha. Tundub, et kogu linna elanikkond on end minu takistamiseks kohale vedanud. Lõpuks pääsen ma kuidagi sealt hullunud massist ja võidutants minu peas võib alata. Kuid mu rõõm on üürike. “Sihtmärk on vallutatud” – kõlab mõte mu peas. Kriisiolukorras mõtleb aju kiiremini ning sekundiga olen ma kõik võimalused enda peas läbi mõelnud ning jõudnud järeldusele, et see variant on NO GO! Siit ma viie minutiga ei pääse. “Kõik, nüüd on kõik,” tahab aju juba varakult alla anda. Siia ma jään. “Ei, nii ei saa. Mõtle, kurat, mõtle,” nühin ma vastselt lõigatud küüntega kukalt ja sunnin end sedasi vägisi mõtlema. Silme eest jooksevad lisaks lastele ja vanuritele läbi ka võimalikud uued pääseteevariandid ja -trajektoorid. Milline on see õige?

Neli minutit.

Tean! Rebin end mugavast letargiast lahti ja kiirustan tagasi trepi poole. Pärast esimest astet märkan, et keegi on üleval kukkunud, mistõttu on umbes poolele teele moodustunud küllaltki efektiivne tropp. Vau… see on nagu mõni järjekordne Spielbergi katastroof-film. Okei. Lift…. siin kuskil peab ka lift olema. Otsin paaniliselt mõnd suunavat märki, mis võiks osutuda õigele liikumissuunale. Semiootik minus täheldas lõpuks üht viita, mis näitas küllaltki hõbedases julmuses, et päästev elevaator asub ümber nurga. Aega mõtlemiseks enam polnud. Hea kohaltvõtu ja paari suurema sammuga olin ma küllaltki kiirelt soovitud objekti ees. Ma vajutasin põlevat nuppu, kui korraga kõik mu ümber hägunes… Läbi udu nägin enda ees avanevaid uksi ning ma vajusin lifti.

Viimane oli täis nagu üks õige eestlane jaanipäeval. Ma tundsin, kuidas hapnikutase ses klaasist ruumis on pea olematu. Korraga üks vanem mees minu kõrval kukkus…

… äkitselt kõva häälega naerma. Ahah. Järelikult on hapnikutase juba piisavalt madal, murdmaks ka kõige kalgimat ja tagasihoidlikumat põhjamaalast. Pardakompuuter töötab täisvõimsusel ning kiirete arvutuste järel leian siiski, et lift jõuab valitud sihtkohta enne, kui jõuame kõik ses umbses kuubis lämbuda. Kõlab helin, mis meenutab mulle ühe olulise inimese uksekella. Sein minu ees eemaldub kaheks ja ma paiskun inimmassist välja koridori. Miski pole muutunud. Inimesed jooksevad ses betoonrajatises endiselt paaniliselt ja sihitult ringi, saamata aru enda eesmärgist ja akti totrusest. Nii. Sätin kompassi õigeks ja üritan võimalikult efektiivsete ning kiirete liigutustega eemalduda sellest loomakarjast. Kunagi käisid Arlet Palmiste ja Tõnis Milling koolis rääkimas sellest, et mida tuleks meeles pidada, kui paanika tekkides on tropid kerged tekkima. Tänud nende teadmiste eest. Seina äärest end läbi massi suruda on tunduvalt kergem ja ohutum kui lihatükina hakklihamasinat läbida.

Kolm minutit.

Pääsen järjekorrast, kuid saan tänutäheks uue järjekorra osaliseks. Jackpot. Õnneks märkab silm nõela heinakuhjas ning hirm ootamise ees on kiire kaduma. Näen uduselt juba sihtkohta, mis automaatselt tähendab, et minu keha annab tugevamalt märku minu üha suurenevast vajadusest.

Läbi uduse filtri haaran soovitud produkti ja MacGyverliku osavusega eemaldan välgukiirusel kiipkaardi pehmete nahkkaante vahelt, surun selle brutaalselt makseterminali sobivalt kutsuvasse avasse ja toksin sõrmedega kombinatsiooni, mille meenutamisega ma sel korral vaeva ei näe. Puhas automaatpiloot.

Näost punetavana läbin viimase kadalipu pöördukse näol ning jõuan lõpuks päästva värske õhu kätte. Efektselt löön produkti vastu prügikasti äärt avatuks. Kui ühtäkki tunnen kellegi kätt enda õlul. “Tulge minuga kaasa!” on hääl mu kõrva ääres käskiv ja otsekohene. Üritan meenutada varem mainitud Tõnis Millingu ja Arlet Palmiste koolitust, kuid kahjuks annab aju veaerrori. Informatsioon ja käitumismall sellise situatsiooni kohta on puudulik. Nõustun vaikides häälega enda taga ning sean sammud oma müstilise partneri soovitud sihtmärgi suunas. Nagu koeraga jalutaks… kahjuks või õnneks on minu rolliks seekord selle neljajalgse oma.

Tajun ja eeldan juba eos, et vägisi kisub meie ühtses tempos kulgev samm eemal seisva tumesinise ja toonitud klaasidega furgooni poole. Uks avatakse koheselt, kui distants auto ja minu vahel on jõudnud kriitilise piirini. Hoian produkti endiselt kindlalt oma käte vahel. Ühtäkki on ennist piirini viidud rahuldamata vajadus minus vahetunud keha ja vaimu ergutava adrenaliini vastu. Mind juhatatakse rangelt, kuid samas viisakalt vabale istekohale. Näen esimest korda oma “giidi” nägu ning üllatusega avastan, et tegu on naisterahvaga. Nõustun järeldusega enda peas, et ju oli ümbritsev olmemüra niivõrd suur, et kõrv ei suutnud tuvastada hääle sugu.

Nahkses tagis ja tumepruunis pükskostüümis naisterahvas tundis ühtäkki enneolematut tungi oma käekoti vastu ning hakkas sealt oma pikkade küüntega miskit välja urgitsema. Tekkinud paus oli sobilik, et viisakalt tervitada ka oma pinginaabrit, kelleks oli samuti nahktagis ja tumedates teksades Jeff Bridgest meenutav keskealine meesterahvas. Enne kui jõudsin öelda klassikasse kuuluva sõna “Tere”, märkasin, et miskit tumedat helgib mulle seal üpriski hämaras furgoonautos vastu. “Huvitav, on see Colt või?” jõuab mu mõttest läbi käia. Hetkelise mõtterännaku katkestab minu endine rännupartner, kes on lõpuks vist miskit olulist oma ridikülist kätte saanud ning tahab seda nüüd võidurõõmsalt mulle ekspluateerida. “Eesti Politsei”, ütleb naine, kerge uhkusenoodiga tema häälekõlas.

Kaks minutit.

Igaks juhuks vaatan, et ega esiistmel Martinit ja Tõnist pole (loe nende kohta siit). Mine sa neid mente tea… äkki viskavad mingit vingerpussi jälle. Aga ei. Seekord on vist kaka reaalne.

“Ahah, millega saan kasulik olla?” küsin ma sellise statement’i peale konstaablilt. “Alkoholi tarvitamine avalikus kohas… oleme veel alaealine ka?”. Võtan taskust oma rahakoti ja avan selle. Endiselt hoides käes ennist pärast pika kadalipu läbimist saadud produkti. “Olgu, aga paragrahv… bla… bla (mis tähendas inimekeeli avalikus kohas alkoholi tarbimist) vastu eksisid ikka!” Vaatan käe peal kella. Poolteist minutit. Kurat, nüüd ma küll ei jõua. Ohkan sügavalt välja, manan näole kerge muige ja kergitan saladuseloori oma käes olevalt produktilt. “Ma ei tea, kui nüüd Tartu Limonaadi on kraadid sisse pandud, siis te võite mulle ju trahvi teha, aga siis te peaksite trahvi tegema ka kõikidele teistele, kes nii vägevat lõvijooki julgevad avalikus kohas manustada!” Okei, tegelikult ma tol hetkel päris nii sõnaosav ei olnud… aga mu mõte umbes selline oli.

Üks minut.

Need näod, mis mulle seal pimedas tumehallis Eesti Politsei furgoonautos avanesid, olid hindamatud. Kui mina pärast jõusaali trenni ja suurt kiirustamist kaubanduskeskuses keset tipptunni kõrgaega olin näost kergelt punetav, siis need politseinikud minu ümber olid lausa peedid. Piinlik… piinlik, mõtlesid nad ilmselt enda peas. Ma üritasin nende piinlikkuse astet natuke madaldada, öeldes, et Tartu Limonaadi klaaspudel võibki natuke ju lahja alkoholi pudelit meenutada. Vaatasin uuesti enda kella ja ütlesin vist natuke valjemalt, et jäin just bussist maha.

Äkitselt kainenesid konstaablid minu ümber ja pakkusid kohe agaralt ja lahkesti võimalust mind kuskile ära viia. Järgnev on juba lugu sellest, kuidas Eesti Politsei mulle taksot sõitis. Olgugi, et kõigest kaks peatust suunaga Laagri poole, aga siiski. Asi seegi.

Tore, kui suutsid lõpuni lugeda. Aitäh!

Ilusat talve jätku soovides,

Kristo

Tekstis mainitud blogid: see ja see

Arhiwaari aruanne

Hei, kõik armsad!

Jõulud on kohe-kohe ukse ees ning seetõttu on erinevat siblimist meie vahval väikesel kollektiivil oi kui palju. Tunnistan, et olen küll pikalt Tartust ja aktiivsest Musta Kasti tööst eemal olnud, kuid olen siiski enam-vähem kursis, et millega mu kallid kolleegid tegelevad. Kõigest nüüd järgemööda…

Esiteks.

Nimelt on veel viimaseid kordi võimalik Tartu Uue Teatri proovisaalis näha Lennart Peebu lastelavastust „Padjatäis Päikest“. Olen kuulnud palju positiivset tagasisidet nii väikestelt kui ka suurtelt. Tore. Kahjuks pole ma veel ise seda vaatama jõudnud, kuid loodan selle vea parandada juba sel pühapäeval (ehk täna). Kõik lavastusest tehtud pildid on väga apetiitsed ning huvitekitavad.

Nagu näiteks see pilt. Väga starwarsilik, või mis? (Autor: Laura-Liisa Muru)
Teiseks.

Varsti-varsti jõuab teie teleritesse üks vahva ja ääretult tänuväärne ettevõtmine. Nimelt võtab ETV koostöös Musta Kastiga juba sel nädalavahetusel üles Silveri vägagi menuka monolavastuse „5 grammi sisemist rahu“. Võin tiiseriks öelda, et tegu ei ole lihtsalt tuima etenduse lindistamisega, vaid telelavastusega, millest valmivad ka making of ehk telgitaguste videod. Ütleme nii, et nädalavahetusel tasub meie erinevatel sotsiaalkanalitel pilku peal hoida, sest mina vastutan selle eest, et te oleksite vägagi kursis, kuidas see huvitav projekt teostatud saab.

No vaadake seda Gabriela Liivamägi tehtud pilti... Tüüne!
No vaadake seda Gabriela Liivamägi tehtud pilti… Tüüne!

Kolmandaks.

Olen kuulnud, et meie väikesel kodumaal on viimasel ajal hakanud levima ühed jutud. Jutud sellest, et neid punase kuuega mehi eksib siia aina vähem ja vähem. Õnneks on osa Musta Kasti meeskollektiivist otsustanud pakkuda oma abi, et seda tühimikku täita. Kui te tunnete, et üks selline vahva tegelane on teie jõulupeolt puudu, siis kirjutage meile. Äkki leidub kuskil veel mõni vaba aeg. Naeratavad lapsed ja inimesed mõjuvad jõuluajal kui Schumacher Ferrari vormelile.

Kindlasti mõtlete, et miks ma räägin minevikust tulevikus. Asi on nimelt selles, et seda blogi kirjutasin ma neljapäeval, kuid teie ette jõuab see arvatavasti pühapäeval (tegelikult ei ole ma selles kindel). Lihtsalt heites pilku kalendrisse, ei näe ma enne jõululaupäeva kahjuks ühtegi pikemat vaba auku, mil süveneda sellesse, et mida teile kirjutada. Loodan, et te andestate mulle ja pikka viha ei pea!

Aga millega ma siin Tallinnas siis tegelen?

Noh, ütleme nii, et jõulud on üks väga üritusterohke aeg ning erinevaid esinejaid (punase kuuega mehi, õhtujuhte, töötubade läbiviijaid jms) oodatakse paljudes kohtades. Ptui-ptui-ptui. Olen väga tänulik, et tööd, eriti veel nii mitmekesist tööd, jagub. Samuti on kohe-kohe esietendumas minu õpilaste jõululavastused-etteasted nii Laagri kui ka Pääsküla koolis.

Aga pikemalt ma täna ei jahukski. Ärge istuge toas arvuti taga, vaid minge välja ning nautige värsket õhku ja õues liikumist! Naeratage ja tänage neid, kes seda on väärt!

Loodan, et kõik meie lugejad on olnud tublid ja head ning jõulud tulevad teil rahulikud ja täpselt nii, kuidas te seda oma ilusamates unenägudes ette kujutate. (NB! Just hiljuti lugesin ma kuskilt, et enim soovitakse jõulude ajal meie pisikesel kodumaal mitte rahu, valgeid jõule ega soovitud kinke, vaid hoopiski politseid!)

Jiep, nad on tagasi!!
Jiep, nad on tagasi!!

Minge vaadake ka uut Star Warsi!