Rebaste Ajaraamat

Blogirong jätkub! Kõik on uus septembrikuus. Näiteks teater. Laura juba kirjutas selle kohta, aga rõõm on endiselt sees, et UUS hooaeg on alanud. Esimene iseseisev. Vahepeal on meie UUE sildi alla GenKlubi ette ilmunud veel üks – Möku oma. Ehk varsti on neid rohkemgi. Elagu Kultuurikvartal ja vaikne pisitasa edasisõudmine.

GenKlubi poegib!
GenKlubi poegib!

Mis on veel tore: mul oli septembri lõpus kaks esietendust kahel järjestikusel päeval. Üks inglise keeles, teine eesti keeles. Kus sellist nalja varem nähtud on? Sellest ka pöördumine: Sul on välismaalasest sõpru? Anna neile teada, et Woman Like A War Machine on olemas! Kuna ingliskeelseid lavastusi eriti ei tehta, pole ka platvormi, kus kõigile välismaalastele korraga otse kuulutada. Aga sõbralt sõbrale liikuv jutt toimib – niisiis ole hea ja näiteks jaga seda siin FB-s. Aitäh!

NB! Märgatud kahtlast kuju linnapeal ringi liikumas ja Musta Kasti logoga plakateid üles panemas...
NB! Märgatud kahtlast kuju linnapeal ringi liikumas ja Musta Kasti logoga plakateid üles panemas…

Ja nüüd on oktoober. See tähendab, et tegelikult olen ma oma armsas toauberikus juba poolteist kuud elanud. Taas Tartus, see on tore. Aga millegipärast on ikkagi pooled raamatud lahti pakkimata ja riidekappi asendab siiamaani üks ahju ja seina vahele torgatud pulk. Aeg lendab, pesa punuda ei jõua, tööd on palju ja see on uskumatult hea.
Ma tunnen, et kõik, mida ma teen, on minu enda pärast. Selline… täiskasvanud tunne? Ahh, küll üle läheb. Mõnikord on lausa nukker. Teed oma proovid ära. Ehk istud sõpradega ühe õlle jagu väljas. Ehk vaaritad kodus õhtusöögi… ja siis tekib selline hetk enne magamaminekut, et ei teagi, mida teha. Järsku ei tõmba ükski poolelijäänud raamat ega ulmesari. Vaatad lakke ja mõtled elu üle järele. Pisut tühi tunne. Ehk kõik täiskasvanud tunnevad nii? Ja see on lihtsalt mingi Murphy seaduse värk, et kui on huvi, siis pole aega ja vastupidi?
Aeg. Sellel teemal palusin vastsetel Viljandi teatritudengitel väikestviisi sõna võtta. Parasjagu käib noorte ristimine, mille käigus seitsmel õnnestus Mustale Kastile külla tulla. Ühe „Luikede järve“ loo jooksul sõnastasid üleskutseid seoses ajaga. Katsun mõtteterad oma sõnadega kokku võtta, et ideed ei korduks, aga lugemiseks võid, kallis lugeja, panna taustaks nende inspiratsioonimuusika!

• Üleskutse juba tegutsejatele: hoidke kokku. Väärtustage seda, mis on teie ümber.
• 
Alustajatele: Olge hetkes, võtke viimast, aga ärge kaotage pead!
• 
Kõigile: Sinu isiklik aeg on ka teiste aeg, seega tarvita seda arukalt!
• Aeg kulub nii või teisiti, sina ei kuluta aega. Aeg kulutab sind. Mida rohkem esineb sinu tegevuses sihipärast käitumist, seda õrnemalt paitab aeg sinu palet.
• Kas mõistlikum on võtta rohkem aega, et laduda korralik üldine sisu? Või kulutada aeg, et teha mingi teatud nüanss pedantlikult täpseks? Valige hoolega, mille peale te aega raiskate. Tasub mõelda, kas lõpptulemus ja ajakulu on omavahel võrdväärses seoses?
• Kuluta aega. Kuluta ja naudi seda! Ära jookse ajast üle seda märkamata. Aeg jookseb ise niigi, peatumata. Kuluta aega seda märgates ja hinnates. Seisata ühes hetkes, tea, et see hetk ei kordu kunagi!
• Ära seisa punase tule taga. Keskmine inimene seisab oma elust 2 nädalat valgusfoori taga.
(Minu täpsustus: see üleskutse on mõeldud metafoorina, Must Kast ei kutsu kedagi üles liiklusõnnetusi põhjustama!)
• Kuluta aega arenemisele…. kuluta aega õnnelik olemisele. Aeg on suurim kink, mida kinkida saad – kingi oma aeg sinna, kus on sellest ka kasu.
• Oma aega kuluta vaid tegevustele, mida sa saad teha kirega. Ilma kireta midagi teha on nagu tuult välja peal taga ajada. Kirg on see edasiviiv jõud kõiges.
• Aega tuleks kasutada võimalikult maksimaalselt. Alati meelde tuletada, et aega jääb aina vähemaks, seetõttu tuleks eesolevad ja teadaolevad asjatoimetused teha nii ruttu ära kui võimalik. Siis on pärast lihtsam ja kergem.
• Aega tuleks kasutada iseendaga leppides, teisi õpetades ja aidates; mitte loota ja unistada, vaid tegutseda iseennast uskudes.

Päris mõtteterade raamatut veel välja ei anna. Aga loodan, et ka sul, lugeja, tekkis seos mõne mõtteteraga siit. Ega siis midagi. Omalt poolt soovin nautida seda suurepäraselt ilusat sügist, mis on Tartus imepäraselt kaunis. Enne talvesaapaid on veel natuke kõpskinga- ja vihmavarjuaega. Hurraa! Näeme teatris!

Jaanika