Laipade lugu

Mine tea, võib-olla on minu tänaste melanhoolsete mõtete käimalükkajaks pime ja pori ehk siis sügis. Kuid ma usun, et tegelikult mitte, sest tegelikult sügis ja just eriti see pime ja porine november on mulle alati väga meeldinud. Just sellistel poristel ja pimedatel õhtutel küünlavalges ning kamina ees oleskledes on kõige mõnusam maailma asjade üle arutleda ning enda ja no veidikene ka teiste sisse vaadata. Selleks ajaks on muu elu tagasi oma rütmi läinud, suvisest kaosest on saanud taas rutiinne argipäev, mil maailma asjad oleksid justkui tagasi omadel kohtadel. Kuid ega ainult rutiin (mis on kaljukitse elu moto) tee minu jaoks sügist nii võluvaks.

Sügise värvid, lõhnad ja annid on mind ka alati köitnud. Eriti vahvad sügisetegelased on seened – mitte ainult need, mida hea potti või pannile panna – metsad, pargid ja ka minu oma koduaed on täis igasuguseid põnevaid isendeid. Aga mida aasta edasi, seda harvemaks jääb uute liikide avastamise rõõm. Ei, mitte turjalistuvate aastate pärast, neid nii palju nüüd ka veel ei ole. Aga loodus hakkab otsa saama.

Seenehooajal saab ikka aeg-ajalt uudistest lugeda, kuidas siin või seal on jälle keegi metsa ära eksinud.
Mõtlen tihti – kuidas see üldse tänasel päeval võimalik on? Polegi ju metsa, kuhu eksida. Peatad tee ääres auto, et veidi seigelda ning uusi põnevaid seenisendeid avastada, astud maksimaalselt 50 meetrit ja juba ongi mets otsa saanud. Veel kurvem on aga lugu kunagiste lemmikkohtadega, kuhu mõnda aega sattunud ei ole – võin kihla vedada, ka sinu lemmikpaikadest on tänaseks neli viiest haihtunud. Tõe huvides tuleb muidugi nentida, et jah, koht kui niisugune on ikka alles, aga mida seal koha peal enam ei ole, on puud, põõsad ja kõik muu, mis metsa koosseisu kuulub. On vaid koledad tuumasõjajärgset maailma meenutavad poolest tüvest maharaiutud puude jäänused ja jubedas koguses risu, mille peal inimese jalg väga kaua astuda ei saa. Seente juurde tagasi tulles – neid ka enam ei ole. Seened on keskkonnamuutustele ülitundlikud ja kui inimene nende elutegevuseks olulised partnerid maha raiub, siis nad ei saa enam tagasi kasvada. Või ei taha.

Ja huvitav, kuskohas kõik need metsloomad peaksid siis elama? Praegu on hundijahi hooaeg. Natuke aega tagasi jahiti põtru. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks on inimesel õigus otsustada, kui palju tohib meil olla karusid või rebaseid. Kas sellepärast on inimene võtnud omale selle õiguse, et mets, kus metsloomad elama peaksid, puudub meie ökosüsteemist? Ja et siis tuleb ka loomad maha lasta? Üks jahimees püüdis mulle seletada, et loomi PEAB küttima, sest muidu ei lase nad inimestel elada. Nimetatud „õppetund” ei vastanud jahimehe ootustele – vastupidi, pärast seda loengut tekkis tahtmine hakata jahilubasid väljastama hoopis inimliigi arvukuse piiramiseks.

Sattusime siia planeedile ühtede viimaste asukate seas ning üsna lühikese ajaga oleme selle lihtsalt vallutanud üle laipade minnes. Loomalaipade. Metsalaipade. Seenelaipade. Ja mulle paistab, et ikka veel on vähe – me tahame laipu nii kaua, kui neid võtta annab. Aga kui kõik, millest saab laipu teha, otsa lõppeb, mis siis saab? Mina ei oska vastata. Aga sina?

Tegelikult ei ole kõik mu sügismõtted alati nii sünget tooni. Ainult seekord. Aga järgmisel korral kirjutan palju rõõmsamatel teemadel.

Katrin

Väljateenimata paradiis või tööga teenitud vaev?

Ma olen oma elus vähemalt tuhat korda mõelnud, et ma ei vääri oma elu. Siis, kui kõik on olnud väga halvasti, ja nüüd, kus kõik on hästi. Noh, eelmisel nädalal käisin US Virgin Island St Thomasel. Absoluutselt ei väärinud seda paradiisi, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi teinud, et seda kuidagigi ära teenida. Lausa vastupidi, olen olnud erakordselt laisk ja pole midagi olulist korda saatnud. Mäletan, kuidas kooli ajal, võib-olla esimesel, võib-olla teisel kursusel, jätsin eriala tunniks valmistumata ja Kalju ütles esimest korda “näete, tüdruk on kodus tööd teinud”, mille peale ma siis ebalevalt nõustusin, et jah, olen küll. Ise aga mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et ma tavaliselt näen nii hirmus palju vaeva ja jään tunnustuseta, ja nüüd, kui olen töö tegemata jätnud, paistab välja hoopis teistpidi. Ja nii tunnen ma ka nüüd. Kui ma Eestis nii pingutasin ja mitmes kohas korraga tööd tegin, siis olin justkui orav rattas, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga praegu elan ma Ameerikas mingit kummalist elu, kus probleeme, mida ma terve elu tundnud olen, enam ei ole. Aga see ei tähenda, et probleeme üldse ei ole. On teistsugused probleemid. Näiteks on probleem see, et otseselt midagi teha ei ole. Et mu elul pole hetkel otsest eesmärki ja väljakutseid. Ootan endiselt oma viisat, peale seda ootan tööluba. Ehk siis ootan. Ja ootamine kui tegevus on kohutavalt passiivne, sest ootajast endast ei sõltu ootamise hetkel midagi ja võim on kellegi teise käes. See on selline üleüldine aura, mis õhus on, ent sellest hoolimata olen ma õnnelik, sest tunnen, et olen õigel teel ja ootamine on peaaegu läbi. Pealegi, nagu ma juba enne mainisin, siis mingitel kummalistel põhjustel ja kogu elatu perspektiivist, olen ma kogenud rikkust ja vaesust, rõõmu ja kurbust, õnne ja ebaõnne, võitu ja kaotust. Aga et oleks ikka veel põnevam, siis ma aina avastan, kui palju veel on asju, mida ma veel ei tea ja näinud pole ja mida kogedes ma mõtlen, et kuidas küll olen ma üle veerandsaja aasta elanud ilma, et ma mingeid asju veel kordagi näinud ega kogenud pole? Näiteks snorgeldamine – appi, ma võiksin seda päevad läbi teha ja sellest tunde rääkida. Minu jaoks on see nagu tähtedesse vaatamine, võib-olla veelgi tugevama mõjuga. Kuidas kokku põimuvad ilu, lõputus ja looduse jõud mõistmisega, et mina olen kõigest detail. Maailmale mittemiski, aga iseendale terve maailm. Ja ilmselt selline kummaline segu olmest ja eksistentsiaalsetest mõtetest ongi peamine, millele ma siin aega pühendanud olen. Aga ühes asjas ma olen edasi jõudnud – tulge külla. Palun, eestlased, tulge külla. Te olete tuttavad.

LIINA

Huu!

Hei-hei!

Maanteemuuseum. Ja kummikud. Kuna me elame prooviperioodil koha peal, siis oleme varustunud igaks ilmaks. Näiteks vihma eest kaitsevad antud ekseplarid, kust on eelmine omanik ära haihtunud.

Loodetavasti on kõigil ilus jaan selja taga. Või ilus Jaan. Miks mitte.

Lõpuks ometi annan blogirongi kellelgi üle, pikalt hoidsin järge enda käes. Sinna aega, mille jooksul oleksin võinud üritada sõrmedega klahvide pihta kukkuda, mahtus palju. Tatsasin Maanteemuuseumis ja selle kõrval metsas “Mowgli” proovides, lõpetasin helesiniselt heljudes Lavaka magistrantuuri, pidasin lõpupeo ja tantsisklesin tarmukalt jaanitulel.

Huu!

Estonia ees. Vastset diplomit lehvitamas Laura Kukega, kellega diplomilavastuses “Väike jumalanna” sai kahepeale nukku tatsatud. Aitäh ja palju õnne kogu XXVII lennule kah!

Kõigepealt hurraatan, et mul on nüüd paber, millel seisab “Master of Arts”.

Siis tuututan, et esimest korda on mul lavastusprotsess, kus liikumisjuhitöö kõrval saan end lisaks ka näitlejana proovile panna. Piilu pileteid! Lahe wärk on podisemas! Ning kohe-kohe, 25. juunil, muutub meie tiim tinglikult rahvusvaheliseks.

Seejärel soovin palju õnne Etsile ja Lennartile, kes on nüüd vanemad kui varem.

Viimased õhtutunnipäiksekiired püüdsid meid paadile. Suur kuhi riideid ja kaltsukast ostetud pärg teevad Murueide tütrest korraliku ehitusmehe, kel pole viga tagurpidi paati juhtida.

Üleskutsena pasundan, et tehke, mis tahate! Nagu kõlas soovitus lauamängureeglites: ärge võtke kõike nii tõsiselt!

Ja kui keegi loodab midagi muud lugeda, selle asemel, et minu nartsissistlikku pildijada vaadata, siis palun vabandust 🙂 Lisan igaks juhuks mõned meelde jäänud artiklid või taasleitud teemad.

Lõke ja Laura

*Arutlus teemal: Kui palju peab kunstnikus olema koletist, et tast saaks geenius? Artikkel.

sõidan parasjagu lõpetamisele. Vihmamärg ja kurbväsinud. Oh, Tallinnat pole tükk aega näinud. Alles eelmisel õhtul hüplesin pantrina mööda linoleumi.

*Kas looduse poolt pakutavatele teenustele on võimalik hinnasilt külge panna? Taskuhääling.

*Meenutusi aegade algusest: “Juunituuri” videoblogi.

*Ning kui kellelgi on aega üle, suvel puhkus tulemas ja suvelavastused vaadatud, siis “Westworld” on sari, millele kahe käega alla kirjutan, et seda peab nägema!

*Ja “iKnow” on lahe lauamäng!

Jaanika

Maailm peopesal

Tere, lugeja!

Kirjutan sulle sellest, kuidas maailm on väike (aga piisavalt suur samal ajal) ja miks mulle meeldib selles ringi käia ning seda tervikuna näha ja tunda.

Ma ei taha rääkida reisimisest, vaid just reisikogemustest, nimetades teel olemist sedapidi. Kogemused, kus ühte kindlasse kohta ja aega on kokku tulnud maailm (olgu väiksem või suurem), erinevad inimesed erinevatest kultuuriruumidest ja rahvustest, kes oma kohalolekuga loovad selle suure pildi. Mul on õnn olnud kogeda seda kirevat grupitunnet vähemalt kuuel korral eri riikides ja see on see, mis paneb mind edasi tegutsema, innustuma, mõtlema ja tundma enda (mugavus)tsoonist väljaspool, väljaspool piire.

Assitej Rootsi oli lahke ja kutsus mind Bibu-nimelisele teatrifestivalile esindama Assitej Eestit, sh Musta Kasti, et tutvuda lähemalt Rootsi laste- ja noorteteatriga ning luua kontakte ülemaailmselt. 16.-19. mai 2018, Helsingborgis.

Niisama reisimine on tore puhkamine ja nautlemine, aga see tüütab ruttu ära, igav hakkab, kuna sisulist tegevust on vähe (kui ei ole just endale seatud väga konkreetseid eesmärke). Ma olen puhtalt turistina reisinud u viiel korral, arvestades sisse kooliaja ekskursioonid naaberriikidesse; lisaks on külaskäigud sugulastele/sõpradele, mida ma ei oska hästi asetada ei ühte ega teise potti, ning hääletamine riikide vahel, mis on veel täiesti omaette kategooria või tegevus. Erinevate haridus- ja kultuuriprogrammide, vabatahtliku või muu töö, festivalide ja kokkusaamiste raames olen maailma kogenud u 12 korral. Põhjus, miks see mind ära ei tüüta, on lihtne – see peitub selles maailmas, mis ümberringi tekib koos inimestega kõikjalt mujalt ja koos kohalikega, kohalike kommete ja toitudega, mõtete ja tunnetega, ürituste ja juttudega. Siin ja praegu, just selliste peegeldustega, mis maailmal sel hetkel öelda on. Laseb tunda eripalgelisi emotsioone, luua teadmisi ja suhteid, palju kaasa võtta ning endast anda. Ja inimesed saavad olla nemad ise, lihtsalt inimesed, mitte see veider liik või seisund – turist – mingi kindel olek, kuidas sind võetakse ja nähakse. Sellel üksikisikute tasandil on ainult avatus, ausus, usaldus, uudishimu (AAUU(:), mis meid juhivad – vabadus. On koostöö, mitte võitlus. On soov tundma õppida, mitte maha teha ja kritiseerida. On puhtad tunded ja võimaluste kirevus. On grupivaim. Ja muidugi usk headusesse ja lootus.

Need on mõtted, mis mind kannavad seoses teelolemisega ja n-ö ärakäimisega. Ja tänu sellele hindan ma üha kõrgemalt hetki oma kodumaal oma inimestega. Eesti on vinge ja teadlikult või mitte teen ma kogu aeg sellele mõnuga reklaami. 😀

Täiesti eraldi teema on reisikogemus looduses, tema võlusid ja valusid tundma õppides. Sellest aga mõni teine kord.

Praktilisest küljest, enne kui oma monoloogi lõpetan. Pidev teelolemine ei soosi mõistagi ühes kohas olemist ja enda jäägitut pühendumist ühele organisatsioonile. Siin ja seal on juba kõlanud, et annan Musta Kasti tegevjuhi ülesanded üle võimekale tegijale, oma kursavennale Henri Roosipõllule, jätkates ise mõne kindla lavastusega (hetkel noortelavastused) ning rahvusvaheliste projektide ja võimaluste leidmisega. Usun siiralt, et sellest saab Kast ainult võita. 🙂

Täna siin, homme seal!

Heaga
Reeli

Otse Ameerikast!

Esiteks, mul on nii kahju, et ma midagi Musta Kasti talgutest kirjutada ei oska, sest mina… olen Liina ja olen endiselt Ameerikas. Kuigi ka siin, kus ma elan, toimusid eelmisel nädalavahetusel talgud. Õnneks oli ka ilm viimaks enam-vähem ilus ja kuigi inimesi polnud just liiga palju, oli neid ometi mõni ja see on juba hea. Prügi tekib siin umbes kümme korda rohkem ja sorteeritakse küll pakendeid, aga biojäätmeid ja olmet mitte. Iga toode pakendatakse poes kahte väiksesse kilekotti ja igasse topeltkotti pakitakse 1-3 toodet. Tavaline poeskäik koosneb vähemalt (!!!) kümnest topeltkotist. Te võite ainult ette kujutada, millise ülbe eurooplase mulje ma endast siin läbi aegade jätnud olen. Esiteks, mu reageerimiskiirus pole siiski piisav, sest neil on enamasti pakkimiseks eraldi inimene või teevad nad seda ülihelikiirusel pahaaimamatult leti all samal ajal, kui sina pangakaardile tähelepanu pöörad. Mõnikord saan veel sabast kinni ja suudan hõigata “nõu tabelbääg PLIIIIIISS!”, aga enamasti on neil kõik juba valmis ja siis ma lihtsalt kougin ühe koti vähemaks või pakendan umbes kolme topeltkoti tooted ühte kotti. Ja ilmselt te kujutate ette, et sellega võidab maailm viis kasutamata kilekotti, aga ei – on palju ka selliseid kordi, kus nad need 5 kasutamata kotti lihtsalt prügikasti viskavad.

Ja mul on nii kahju seda öelda, sest ma tunnen, et eestlased on niii tublid, teised skandinaavlased on samuti väga teadlikud ja leidlikud ja taaskasutavad või -leiutavad vanast uut, aga – ameeriklased on nii hirmus ignorantsed või naiivseid või misiganes see õige sõna on, et neid ei huvita muu, kui et oleks mugav ja HEA TEENINDUS ning et mis silmist, see meelest. Ja see on tõesti väga kahetsusväärne ja ma ei tea, kuidas neid selles osas harida, aga me peame seda tegema, sest Ameerika on nii suur ja iga päev tekib nii nii palju plastikprügi (näiteks vajaksid nad eraldi KÕIKJALE kohvitopsidele mõeldud prügikonteinereid ja kavalat lahendust, kuidas neid ümber töödelda). Nad on siin väga leidlikud ja näiteks paljudes kohtades saab odavamat kohvi või ostu eest topeltpunkte, kui oma topsiga tulla, aga probleem seisneb selles, et see lahendus peab endiselt olema mugav ja kiire. Inimesed armastavad oma topsi mitte kaasa vedada, mitte otsida kohta, kus seda pesta jne. Neid ei huvita isegi see, et nad raha säästaksid.

Aga nüüd natuke positiivsemal noodil: ma sain endale eelmisel nädalal jalgratta! Ja just nüüd on ilmad ka siin nii ilusad ja väga mõnus on ringi kruiisida. Eks see natuke haakub ka teadliku keskkonna säästmisega, aga üldjuhul on lood siin ühistranspordiga õnneks väga head. Ja mul läheb hästi! Nii hästi kui teisel pool maailma teises ajatsoonis minna saab, kui Eesti sõpradega on isegi Skype kõned või FaceTime kõne raskendatud, sest ajavahe on 7 tundi ja päev kuidagi libiseb käest. Õnneks ma tulen juunis pooleteiseks kuuks tagasi ja ma juba nii ootan oma Musta Kasti sõbrakestega kohtumist, sest neid ega nende varjutaolistki inimest pole siinpool veel kohatud. Loodan, et teil on ka kevad kohal ja peatse kohtumiseni!

Lõpetamata lõigud ja luuletus

Tere, tänane blogi koosneb kahest osast: A ja B. A osa on pigem põnev, sest selles on luuletus näitlejalikkusest. B on karm ja pikk, rääkides prohvetlusest, mis seostub äsja esietendunud lavastusega „Prohvet“.

A

Teater nagu mitmed muudki alad evib justkui rohket potentsiaali kunstniku või artisti enda jaoks saada lähemale eksistentsi süvatõdedele (lisaks, et ta mingi piirini? pakub seda ka vaatajale). Teisalt muidugi, tõesti, kas see ongi elitaarne või rariteetne kvaliteet? Iga tõus viib tippu, aga igast küljest on nõlv erinev, ja tippegi võib olla kes teab kui palju. On igal rännakul siis oma jumal või sama jumal? Või on ikkagi üks tuhandenäoline jumal, mis viitaks universaalsele kõikjaleküündivale moraalile ja tõele etc, mis varieerub ja õitseb vastavalt oma keskkonnale, aga jääb alati ühilduma oma juurtega…

Milline on pikaajaliselt tunnetatav puhas eksistents… millise paratamatuseni viib teadvuse praktiline kogemus ja teadlik lõimitus?

Võtame näitleja…
Kas tee läbi kentsaka teadvuseseisundi-
transformatsiooni ja olemiseteisendi,
ükskõik kelleks kehastudes ümber
ja kohastudes,
kohaks kohtu, kasvõi Nürnberg
peripeetiate kardinaalsete
psühhofüüsiliste marginaalsuste –
kas ei ole mitte piisav see amps,
et teadvustada kogu jamps
valgustamaks inimeseks olemise süvasfääre
vaat’maks üle hinge serva
läinud-näinud vaimu äärde
tema ultrasagedustes kui ka megamastaapides?
Maitselageduses, KGBs, Gestaapodes…
kas ei ole näitlev isend
kes aina minetab ise-end ja imiteerib
ning teadvust treenib,

tribaalne jäädvustaja,

püüdes aastakümnete jooksul
kui ühiskond üha krooksub
kinni vähvaid seisundivorme
kui ka vildäkaid väljenditorme,
ümberkopeerides pildistades
hiidstruktuure hingest ja sildistades
hingeinseneri moel
re ja dekonstrueerides detaile koel
ja suhteid hiidsammaste toel
sünteesides seoseid
hingeteoseid tudeerides
välja juhatades raskeveosed
ja reoseidki ehk koristades.

korreleerides kujundeid kihke lahke
maiseidki mustreid ja labaseid tahke
mimeerides-mimeesis.
meeletu käitumiste galerii – mis see siis?
portreede paviljon,
teadvuse tungide – tüüpide toimetus
müütide tunnetus tõlgendus tootlus
alatise tõe töötlus,
valu väärindus, ilu idandus
keele keermed ja ridandus,
normi narmad, nii varmad
kilkav kombinatsioon,
kaleidoskooplik igavikufoon
mälestuste mägi
olukordade org
vaikiv vägi
naerutav norg
identiteedi viga,
ma olen nõus –
sind virgutagu iga
tundmatu tõus
mida lummavad langused
keskmed lõpud ja algused

B

Teater on nagu ruupor, kõlar, mis saadab integreeritud ja põimitud sõnumi paljudele. Millel on rõhk, sõltub. Milline on kombinatsioon teksti, keha-hääle, heli, kujunduse jms vahel, mõistagi varieerub.

Kaija M-i lavastus „Prohvet“ esietendus äsja (16.03). Uskudes massimeediasse, siis, jah, lavastus jätkusuutmatusest on vajalik ja kasulik. Ühtlasi juurdlesin küsimuse üle: kuidas kujutada ebameeldivaid teemasid ja probleeme kaasajal teatris? Kuidas olla hea prohvet?

Aga lisaks veel teatriüleselt: oluline on olla teadlik, et teada, kuhu poolele jääda, millegi poolt või vastu – jah, aga kuidas empatiseeruda nn vastaspoolega? Kui minu heakskiit vaibub, peaks empaatia üle võtma. Kuidas mitte kägistada ja küünistada vastasleeris viibivat inimest oma arvamusega? Millega täita konflikti-lõhed?

Ahv on hea sõdurpoiss. Ahv on hea sõda pidama. Inimene võib uuesti ja uuesti hakata valmistuma, esimest korda, teist korda, kolmat… Sõda on loomulik. Vabandust, loomalik. Meie ju oleme enamat kui loomad. Miks me siis koos elada ei või? Miks me üksteist mõista ei suuda ja me parema meelega „vastase“ tükkides rebime? Mitte ainult seda, vaid ka meil on raske ette kujutada vaesust ja süngust, milles miljonid miljardid kasvavad; verevalamisi, mis ei tõsta meid teps mitte kõrgemale pimedast keskajast ja me võime unustada end arvama, et kõik on tegelt timm ju…

Üks hea prohvet peab olema avatud, vastuvõtlik, et jumal saaks tema kaudu esitada oma sõna, või et transtsendentaalne tarkus saaks valguda prohvetisse ja maha jahutada selle sooja ahvi aju.

Prohvet peab kandma rasket koormat, ta peab olema opositsioon ja dissident, ta peab sattuma vaikimisi voolava status quo, mida ta kasvõi kallutada üritab, viha alla.

Prohvet on ehk ka teadlane ja statistik, kes analüüsib ja prognoosib, kes jälgib loogilist jada, paratamatuid numbreid, mis kirjeldavad olukorda ning selle tagajärgi.

Maailm vajab prohvetit: spiikrit. Tänagi on meil ju spiiker ehk esimees Riigikogus. Meie oleme väljapaistvalt ateistlik riik, aga näete isegi et see on läbikukkunud enesepettus kui isegi meie seadusandlik süsteem ja võim on seotud – küll sekulaarse – prohveti, spiikriga.

Spiiker viitab muidugi ka kõlarile. Kõlarist aga tuleb hääl. Vanasti polnud jah kõlareid, oli kõla ilma r-ita. Näiteks persoona, mis avab kohe rea uusi seoseid, ju tähendab maski ja häält, mis tuleb läbi selle. Üks huvitav seos on kindlasti paralleel eestkõneleja ja näitleja vahel. Jõuamegi ilusasti teatrini tagasi, mis sündis sellisel kujul mitu tuhat aastat tagasi. Mindi vaatama, kus keegi läbi maski hääle valla päästis. Aga tekib küssa: mis on maski taga? Kust tuleb hääl? Kelle hääl?

Meenuvad ka 20. sajandi alguse punased sotsialistid-revolutsionäärid, kes võitlesid tsaari türannia vastu, sotsiaalse võrdsuse eest ja – kuidas see rahvale alles meeldis! Seisti kusagil keldris kartulikasti peal ja valgustati harimatut (valgustamata) rahvast, tehti „teavitustööd“. Valitsev kord (tsaarivõim) aga kartis. Hiljem, monarh ajaloo lehekülgedele pühitud, ja ühiskond teel võrdsuse-vendluse poole, aga järsku prohveteid polnud enam vaja. Enam prohveteid ei tulnud ja valitsev vool ei tohtinud saada kõrvale kallutatud. Prohvet oli keelatud. Pigem olid endised parimad prohvetid kivistunud ühiskonna või vähemalt valitseva korra ülistusobjektideks ja samal ajal seisid nad tavainimesest ikkagi palju kõrgemal.

Ajastuüleselt ilmneb sama muster, kui vaatame nt Moosese seiklusi Egiptimaal, kus ta ju vaaraod närvi ajas, viies endaga heebrea rahva, oma rahva, kes olid aga orjad ja vaaraode proletariaat. Taas näeme ülal hierarhia tipus valitsevaid ja allpool represseerituid. Kas võib olla, et ka tänase päeva moodsasse kuube, välisesse liberaal-demokraatlikku heaollu on mähitud analoogne (huvide) konflikt, lõhe inimeste ja inimeste vahel?

Võimetus empaatiaks ja põhjus kisklemiseks vs võimetus kisklemiseks ja põhjus empaatiaks.

Lisaks konstantselt väreleva väliskeskkonnaga tegelemisele, peaks meie hinge satelliit ju registreerima ka sisemisi sagedusi-segadusi. Introspektsioon, sisekaemus või lihtsalt enesetundmine? Püüan olla adekvaat, aga mu tajuväli ja mentaalne satelliit ei püüa kinni kõiki põhjus-jadasid ega suuda lõpuni näha (või vaadata?) enda või teise inimese mõtte, tunde ja käitumise vahele jäävat müstilist hall-ala kui ka peenekoeliselt läbilõimunud „teadvuse taristut“. Sageli jääb mu mõisturadar teise inimese hindamisel vaid tema välise käitumise pinnale, mis on kahtlemata tema hinge projektsioon, aga samal ajal ka: tema mask, persoona, kuhu on tikitud ühiskondlik dissonants ja paratamatus, hingemeloodia harjumused ja keskkondlikud koolutused. Teadvuses on muidugi palju toimumas, mis on vähemoluline, a mõni „pärdik“, mis pimedusse jääb, võib seal üsna ebatervislikke manipulatsioone korraldama hakata.

Teadvustamine<_>valgustamine.

Peaksime valgustama seda emotsioonide wärki, et miks me mida teeme ja ütleme, aga sageli see on õkva võimatu. Elu on näidanud, et normaalne inimene pole just oma emotsioonide valitseja ega impulsside kuningas (tüüpiline on kasvõi meedias ja isegi riigiisade vaheline võimetus kõneluseks – kokkulepeteks, samal ajal huvide konflikt, kuritegevuse karmid numbrid, korruptsioon – et tuua vaid mõni näide). Tungid on olnud sadu tuhandeid aastaid ja juhtinud inimest ürgsel väel. Kui hästi läheb, saab sellest hurmav samba. Selleks, et hästi läheks – valgusta tungi. Teadvustamine<_>valgustamine. Ma mäletan veel džungli-savanni, Eedeni aegu Aafrikas, kui polnud tsivilisatsiooni. Jah, teadvus oli hämar, aga nii palju kui teda oli, sellest piisas; jah, oli hierarhia ja alfaisase dominatsioon, oli olelusvõitlus, aga polnud kompleksset õelutsemist ja sitapealist vihkamist. Polnud sellist nahhaalset sitapealisust.

Suurendades teadlikkust, püüdes heita adekvaatset pilku inimkonnale, inimtegevusele ja valgustades inimese hinge, sotsiaalsfääre ja suhteid, võib meelelahutuslik aspekt seada end löögivalmis. Mis kasu on kibedast moraalimarinaadist ja kurgust allatopitud väärtuste vaatemängust? Kahtlane, kas ongi kasu; mõni hakkab hoopis ristivastupidi laduma. Eriti, kui inimene tahab midagi muud. Negatiivseid uudiseid saab niigi hommikusöögiks, see on meedias miskipärast vastupidi – negatiivne on klikimagnet. Aga teatris? Peaks teater intrigeerima inimesi, nagu seda on teinud elu24 ja popkultuur? Mõnes mõttes see toimibki nii: kuulsat inimest tullakse ikka vaatama. Teatris ikka ka. Aga mille peale veel? Klassika? Shakespeare? Klassika peegeldab elu üle aegade ja seda tahetakse näha. Aga tahetakse ka naerda ja innustuda. Ja muidugi samastuda, tahetakse saada kinnitust, et kõik on ok, ma pole üksi siin ilmas, sama mure on ka tema silmas. Aga kuidas sa naerad ja innustud, kui olukord on… kuidas nüüd öelda – sitt – ja tagatipuks sulle veel näidatakse suurendusklaasiga. Kes ikka tahab magamamineku eel näha koledusi… selle eest veel maksta, kui võiks nautida midagi meeldivat ja hingeülendavat? Aeg-ajalt ei pea me seda peeglit enese ees vajalikuks, või keerame pilgu kõrvale, ehk isegi sulgeme silmad, sest et – miks? Lihtsalt mugavus?

Et… asjad on hapud, käest ära. Mitte lihtsalt, et pehmelt öelda nõme ebavõrdsus ja –õiglus, mis taastoodab negatiivseid mustreid, vaid et loetud aastad(kümned) on jäänud neid ja neid liike, (riike?), puhast vett, energiasisendit nimega nafta jne.

Objektiivses mõttes ja igale normaalsele inimesele on selline info ebamugav, ebameeldiv. Võib juhtuda, et ta protesteerib selle vastu.

Aga teisalt… : ) me armastame loodust. Miks me muidu seame impressionistid oma koduseinale? Ma armastan küll tümmi kuulata, aga ma jumaldan linnulaulu. Kujutate ette kevadet ilma linnulauluta… oioioioi. Me armastame hingata (värsket õhku) – aga mida sa siin hingad, kui hapnikku pole, ja liustikud on leiged kah… me ehk jah ihkame mugavat kergliiklusteed ja vihkame sääski; ju siis (?) me peame väärtuslikuks kõrgeid fassaade ja vahvat jämedat klaasi. Ehk me unustamegi, mis tunne on suruda varvas mulda ja nägu samblasse, eriti talvel. Aga mitte ükski normaalne inimene ei kirjuta alla looduse hävitamisele mitte ligilähedaseltki. Aga seda ei palu meilt keegi.

Jätkusuutlikkust mitte eeldav maailm oleks muidugi maailm, kus poleks kunagi karta ressursside otsalõppemist või ülerahvastatust. Midaiganes, igatahes ei pea muretsema tagajärgede pärast. On vaid siin ja praegu, ja kõik on hästi. Tahad poliitikat proovida? Palun, siin on sulle neli aastat – lusti, tee mis tahad, pärast sind tuleb keegi teine ja proovib jälle teist wärki. Tahad rajada suurtööstust, kasutada odavat tööjõudu – palun, siin on kolmas maailm, sinna teeme tehased. See on maailm, milles me elame. Kas see mitte ei viita… psühhoosile, patoloogiale tegelikkuse eitamisele? Kurjal keelel ja meelel on võim presenteerida asju süütul kombel ja looduse, aga ka moraali ja eetika hävinemise läbi ei pitchi keegi midagi… Igaüks meist ju teab et muru peal istuda on tsipa mõnusam kui asfaltil, et lendoravatel on keeruline valgusfoore või elektriposte liikumiskoridoridena kasutada (või on nad liiga mugavad rsk!?) ning korsten, olgugi pikk ja vana, elukohaks ei päde, et tehas puuksutab taeva täis või et risu rikub vee.

Ma arvan, et „Prohvet“ on leidnud kesktee. Selles lavastuses on mingi tore naer ja pisarad, mis moodustavad päris tüüne miksi.

Karl Edgar

Kodu

Ilusat EV100 sünnipäevakuud kõigile lugejatele! Loodan, et tähista(si)te väärikalt, sooja tunde ja lähedaste inimestega. Väike ning aina tugevamaks muutuv Eesti, palju õnne! Õnne kõigile, kes siin elavad, ja kõigile, kes elavad mujal, kuid kannavad Eestit enda südames, meeles ja keeles.

Eriti kanged ja vaprad on meie seast need, kes elavad siin kogu oma elu, kõik päevad ja tunnid, trotsides seda tihtipeale halli ilma ja natuke hapusid nägusid, kes elavad mitmekordselt üle selle igapäeva-Eesti, kannatlikult ja visalt. Täpselt, üks kannatlik ja visa rahvas me olemegi. Seiklusjanulised ja rahutud hinged rändavad ja lendavad vahel mujale, jäädes ära, siis tagasi tulles, jälle minnes ja ükskord kuhugi paigale jäädes, siia- või sinnapoole merd ja maid, metsi ja mägesid. Sama visalt otsime oma kodu, oma kohta ja inimesi. Lõpuks avastame tihti, et need on algses paigas kõige ehedamalt olemas. Aga vahel ei ole ka ja on hoopis mujal. Samamoodi nagu need, kes leiavad väljaspoolt tulles selle kodu Eestist üles. Ehk nägite viimast „Suud puhtaks” saadet ETV-st, kõige soojemat, naerusuisemat ja südamlikumat kokkusaamist eetris, kus siia elamaasunud välismaalased rääkisid siiralt südamest oma armastusest ja lugupidamisest Eesti vastu. Miks endal seda siin olles nii vaevaline teha on? Tundub see ülepaisutatud või jäävad asjad märkamata? Miks need sõnad ja armastus tahavad väljenduda siis, kui kaugemal oled? Ikka eemalt vaadates, siis jõuab kohale, siis tunned igatsuse kaudu erksat tänutunnet. Erinevused, paradoksid, vastandid panevad meid asju paremini mõistma ja tunnetama ning rikastavad. Seda kogeda on hädavajalik, et jääda inimeseks.

Mulle meeldib mõte (vaatamata mõningatele kõhklustele) elada 100-aastaseks. Näha aegade muutumist, inimeste rändamist, ideaalide, uskumuste ja igapäevateemade teiseks saamist. Mitte väsida õppimisest, kogemisest, uutest oskustest ja elamustest, uutest inimestest oma eluteel. Hoida seda energiat enda sees. Hinnata aega ja kohta, kus viibid, sest kunagi ei tea, kui kaua see kestab. Järgmised 100 aastat on tõepoolest meie endi kätes (minu 74 aastat:)). Kasutagem seda targalt, endale ja oma sugupuule pikka õnnelikku iga kindlustades.

On laupäev, on lumi, on päike, 18 külmakraadi, on pere ja kodu (hetkel minu armas Raasiku)… on Eesti 100. sünnipäev! Mida veel tahta… Nautigem seda ülevust ja hoidkem oma maad, mis see ka ei oleks ja kus teie ka parasjagu ei asuks.

Reeli

Sõbrapäevaks sõpradest

Hea klient, kirja lisas on teie eelmise kuu arve! Täname õigeaegse makse eest!
Tere, Katrin! Kas saad pühapäeval mu laste järgi vaadata, tahan minna seenele!
We miss you, why haven’t you ordered for so long time?
Sel nädal meie kauplustes 50% ALE kõigile hooajakaupadele! Kiirusta!
Hei, Katrin – ma ei saa homme tulla! Sry!
Kle, kas sa mulle öömaja saad pakkuda järgmine nädal?
Your contact has uploaded a new video!

Selliseid teateid saame kõik ilmselt kui mitte just iga päev, siis nädalas nii mõnedki korrad. Aga millal said sina viimati kirja? Ei, mitte teadet, mis käsib arve ära maksta või hoopis ütleb, et varsti tuleb raamatud raamatukokku ära viia. Ei, ma ei mõtle ka seda elektroonilist kirja, kus on kokkulepe uue koosoleku või peatselt avaneva projekti taotlusvooru kohta. Ma mõtlen ikka päris kirja – sellist, mis on kirjutatud päris paberile päris pastakaga (või tindipliiatsiga või hoopis isegi vana hea sulepeaga) ja kindlasti on see kiri ümbrikus, mille peal on postmark ja tempel ka. Seda kirja ei saa lugeda helendavalt ekraanilt ning teinekord võib juhtuda, et pead natuke maadlema sõbra käekirja iseärasustega. Millal sa viimati said kirja selliselt sõbralt, kes küsib, kuidas sul läinud on? Või hoopis seda, missugune on su kodumaal viimastel nädalatel ilm olnud. Või siis: mis on Eesti rahvustoit ja kuidas te tähistate jõule? Ja päris kindlasti küsib see sõber, kas oled juba gripist paranenud ja kas su lapsed lõpetasid klassi edukalt.

Mina sain sellise kirja üleeile. Tegelikult isegi kaks. Üks tuli Saksamaalt ja teine Austraaliast. Monical sündis kaks kuud tagasi beebi ja seepärast pole ta mõnda aega saanud mahti kirjutada. Ümbrikus on ka foto väikesest Linast. Kudusin juba talle papudki valmis. Järgmise kirjaga saadan need ära. Anna aga käis vahepeal Uus-Meremaal oma ema vaatamas. Ema on haige. Ta on selle pärast väga mures, aga arvab, et kõik läheb hästi. Loodan, et ema tervis paraneb. Austraalias on praegu suvi. Annale meeldib see, talv on tema arvates jube. Ta teab, et Austraalia talv on hoopis teistsugune kui Eesti oma. Olen talle meie talvest rääkinud. Ta isegi tahaks Eesti talve näha, aga ainult hästi kaugelt.

Minu kirjakuhjas ootavad järjekorras Evi Ungarist ja Ira Valgevenest. Evi on mu kõige kauaaegsem kirjasõber. Ei mäletagi, kui kaua oleme juba kirju ning teepakikesi teineteisele saatnud. Ma arvan, et me teame teineteisest vist küll juba kõike. Aga taaskord tuleb minu kiri üsna pikk – 7 lehekülge! Midagi on ikka jäänud rääkimata ja eks vahepeal ole ka üht-teist uut juhtunud. Iraga kirjutame vene keeles. See oli minu soov – nii saan vene keelt ka värskena hoida. Ira saatis mulle sünnipäevaks muinasjuturaamatu. Ma veel ei teagi, mida talle saata. Mõtlesin, et ehk leian mõne hea Eesti kirjaniku venekeelse raamatu või hoopis koon talle sokid. Mõtlen veel veidi, õnneks on ta sünnipäev alles mais. Veebruaris on aga Evi sünnipäev. Temale saadan kindlasti paki „Tõmmu“ komme. Need meeldivad talle nii väga.

Mulle meeldis kirjutada ja kirju saada juba üsna väiksena. Arvan, et võisin olla 10-11-aastane, kui esimest korda ajakirjas „Täheke“ avaldatud kirjasõprade otsijatele vastasin. Tol ajal tundus põnevam leida kirjasõpru just enda kodumaakonnast või selle lähiümbrusest (siis sai teinekord lähimas linnas kohtumisi kokku leppida). Aga toona ei olnud veel maailm meie ees nii valla ning ega keeleoskuski poleks võimaldanud teabmis kaugele kirjutada. Kirjutasime kõikvõimalikest tüdrukute saladustest ja saatsime üksteisele välismaa kommide pabereid. Mõni neist lõhnas nii tugevasti, et see kirjalegi veel aastateks külge jäi.

Nüüd me enam kommipabereid ei saada. Saadame hoopis komme. Aga seda rohkem ikka pühade või sünnipäeva puhul. Argipäeval saadame teepakikesi. Neid saab ühte ümbrikkusse ikka mitu tükki pista. Oh, mis põnevaid teesorte erinevates riikides müüakse! Aga me saadame ka kleepse ja ilusaid värvilisi teipe. Päris naljakas, eksole? Ise veel täiskasvanud inimesed! Minu tütar arvab, et temal ei olnud 5-aastasena ka nii palju kleepse kui mul praegu. Kleepsud on aga väga kasulik ja kuum kaup – me ju tahame, et iga sõber saaks kirja kenasti kaunistatud paberil. Mul on ka palju igasuguseid värvilisi geelpliiatseid ning toredaid teibirulle. Paberite kaunistamine omab kirjasõbranduses olulist rolli ja mõjub mõnusasti mediteerivalt.

Aga ikkagi – nii paljud küsivad: no kuule, interneti ajastu, saaksid oma kirjad ju palju odavamalt ja kiiremini kohale toimetada ja no kui tahad oma kirja paberile, eks prindi siis välja! Ei-ei! See pole ju see! Teateid on kõikvõimalike erinevate vahendite abil teele läkitatud ning vastu võetud juba aastatuhandeid enne 21. sajandit. Kiri, mille sõber on just minu jaoks koostanud, kannab endaga kaasas tema head energiat ja tugevat väge. Niisugune kiri ei ole enam pelgalt mõned lehed paberit. See on just minule mõeldud ning minu jaoks oluliste uudiste ja heade soovide allikas.

Tiguposti juurde tagasipöördumine on natuke nagu ninanips ka – nips infoajastule – sellele, et kõik sõnumid saame kätte vaid murdosa sekundiga. Ja nips ka sellele, kuidas kogu aeg igast võimalikust allikast tuleb meile aina uut infot. Päris postkasti kiri aga ei sisalda kõige „värskemat“ infot. Sealne info on vähemalt kahe-kolme päeva vanune. Ja mõnikord võib juhtuda (olenevalt kirjakandja tujudest ja ilmselt veel nii mõnestki muust näitajast), et isegi tervelt kuu vanune. Need uudised, mille saame kätte veidi vananenult, oleksid nagu korraks ajas seisma jäänud, veidi laagerdunud ning seega nagu hea vein ajaga paremaks muutunud.

Katrin

Abilene’i buss

Loen ühte raamatut ja juba ei suuda jätta seda soovitamata – ehkki olen alles poole peal. Siin ta on: Susan Cain „Vaikne jõud“ („Quiet: The Power of Introverts in a World That Can’t Stop Talking“, inglise keelest tõlkinud Tõnu Ülemaante).

Ilmselt võib ingliskeelsest pealkirjast väikese vihje välja lugeda: ma soovitan seda raamatut eelkõige kaasintrovertidele. Ehkki ma usun, et see võiks olla kasulik kõigile, eriti arvestades, et puhtakujulisi inimtüüpe ei tohiks üldsegi olemas olla.

Raamat on USAs kirjutatud ja see paistab ka selgelt välja, kuid on ka, ma ütleks isegi ootamatult palju sellist, mida endaga siin Eestiski oma igapäevaellu kaasa võtta. Alates sellestki, miks USA kultuur võib üldse olla selline, nagu ta on: ja-jah, tõepoolest on ju loogiline, et pikka mereteed üle Atlandi alustasid omal ajal pigem ekstravertse soodumusega inimesed, geenikombod ilusti DNAsse pakitud.

Eestis oleks esmapilgul nagu palju lihtsam: enamasti saavad teised inimesed aru, kui sa vajad isiklikku ruumi, üksiolek on normaalne nähtus ning igal teisel kohal istuva inimesega buss on pigem ülerahvastatud. Noh, muidugi oleme me ka väikese rahvaarvuga lihtsalt harjunud, asiaadid peaks samuti pigem introverdid olema, kuid vähemalt Peking minu väga selgete mälestuste kohaselt küll oma üksiolemise võimalustega ei hiilanud. Aga ma usun, et eestlastel on lisaks hajaasustusele ka keskmisest rohkem introverdi geene antud.

Kuid sellest hoolimata kipume me teisi inimesi hindama – distantsilt vaadates – mingil kummalisel, ekstravertsusele rajatud alusel. Mina ise ka.

Kui ma räägin oma lapsepõlvest, kipun ma ikka naljaga pooleks kurvalt mainima seda, kuidas mul eriti sõpru polnud, kuidas ma iseendaga mängisin ning kuidas ma kooliajal sotsiaalse suhtlusega hädas olin. Või kuidas ma Keila raamatukokku läksin ja raamatukoguhoidja kaastundlikult käsi laiutas, kui ma nõutu näoga muinasjuturiiuli juurest naasin: „Otsas. Nüüd sa oled kõik läbi lugenud.“

Huvitav, et ma ole seda tegelikult kunagi käsitlenud puhtalt nii, nagu ma oleksin tegelenud endale meeldivate tegevustega, vaid pigem ikka nii, nagu olnuks mul mingitest olulistest oskustest vajaka. Kuigi olles nüüdseks loodetavasti puberteedi edukalt seljatanud, on minu meelistegevused päev-päevalt aina sarnasemad pisikesele minale. Muidugi olen ma aastatega õppinud olema sotsiaalsem, julgen vahel isegi inimestega rääkida ning kõik see on mind ja mu elukogemust tohutult rikastanud – aga miski mind selles loos ikkagi häirib, küllap vist seesama endapoolne hinnang oma sooritustele.

Milline mina on siis see kõige parem mina? Susan Cain küsib: sellised omadused nagu esitlusoskus ja võime teistega läbi saada on ju tõepoolest väga toredad, kuid miks me hindame neid sageli kõrgemalt kui sisu või kriitilist mõtlemist?

Ja: „Nii kerge on lobisemisvõimet talendiga segi ajada.“

Nojah, nõustun minagi: hea, selge esituse puhul olen ma sageli kindel, et isegi kui ma lõpuni kõike ei mõista, siis küllap esitleja ise aru saab, millega ta tegeleb. Teades sama hästi, et mu endagi sõnaosavus on mind nii mõneski blufisituatsioonis hästi vee peal hoidnud.

Head välist esitlust nõudvate väärtuste esiletõus on kindlasti paljus seotud selle kauge ajaga, kui inimene kolis maalt linna elama. Külakogukonnas lihtsalt kõik tunnevad kõiki, tasasemate inimeste väärtused on ajaga teistele selgeks saanud ja ettekujutus sellest, milles kellelgi rohkem annet on, mida keegi tegema usaldada, on aastatega välja kujunenud.

Aga kui me elame anonüümses keskkonnas, siis leiamegi ennast paigas, kus me peame koguaeg ennast tutvustama – ja kellelegi oma väärtust tõestama. Nagu Ivar Põllu siin intervjuus räägib: pidev vajadus selgitamaks, miks see, mida sa teed, on oluline. See lõputu projektide vorpimine, mis halvematel päevadel selle päriselt olulise loomingulisuse jaoks aega ei jätagi. Ja muidugi ma saan aru, et me peame ju mingid alused kokku leppima, kui me soovime ausat ja läbipaistvat rahajagamise süsteemi.  Ning Eesti on otseloomulikult suurepärases positsioonis oma väikese rahvaarvuga, kus vähemalt valdkonna sees enam-vähem teatakse, kes millega ja kuidas tegeleb (ehkki siingi on kõigil nii palju tööd, et oma arvamuse kujundamise asemel tuleb pahatihti eelarvamustega leppida).

Aga sõnad ei tee veel sugugi VÄLTIMATULT tegusid osavateks.

Nagu Susan Cain, tunnen minagi siinkohal vajadust rõhutada, et ma (vähemalt teadlikult) ei hinda introverte ekstravertidest kuidagi eos paremaks. Lihtsalt et oleks tore teadvustada, et me kipume inimesi ühte inimhulka soosivalt hindama (ja ausalt öeldes, mida siis tegema peakski, kui see teine hulk eelistab vaikida).

Aitab nüüd minu põnevast isiksusest. Heade raamatute puhul on tähtis ka see, et nad tekitavad mõtteid väljaspool iseennast.

Mina õppisin sellest raamatust uue väljendi: Abilene’i buss.

See on USA armees kasutusel olev koodsõna teatavate olukordade kohta, lugu ühest Texase perekonnast, kes istub kuumal suvepäeval verandal. Korraga ütleb neist üks: „Mul on igav. Läheks õige Abilene’i?“ Ja minnaksegi. Sinna jõudnud, selgub ootamatult, et mitte keegi ei tahtnud tegelikult Abilene’i jõuda – lihtsalt kõik arvasid, et „teised tahavad minna“.

Ja kui ma nüüd selle termini valguses ringi vaatan, siis on Abilene’i, mulle paistab, päris tihe liiklus.

Meie uuslavastuse „Prohvet“ proovides räägime praegu palju sellest, mis, miks ja kuidas toimub meie looduskeskkonnaga. Ning mulle tundub, et suuresti saab kogu jama ajada kolme võtmeteguri kaela: suur inimpopulatsioon, lokkav teadmatus, pime progressiusk.

Kuidas on võimalik, et me oleme meie armsa maakera nii kohutavalt ära saastanud? Ma lihtsalt ei usu, et keegi oleks seda kunagi sihilikult teha tahtnud, seega see peab olema teadmatus. See, et praegugi igasugune reostus pidevalt kasvab, on teadmatus. Ja teadmatus eelkõige tavatarbija poolt. Mida saavad endale põhjenduseks tuua need suurtöösturid, kelle karvaste käppade all vähemalt mõni juhthoob peab olema (taastuvenergiale üleminek on inimeste sündivuse piiramise kõrval vähemalt minu tundmuse kohaselt üsna lihtne)? Iga mõtlev inimene saab ju aru, et progress ei saa olla lõputu, et kasvul on piirid, et varem või hiljem saab kõik otsa, materiaalne heaolu ei saa laieneda kõikidele maailma inimestele, kui neid on nii palju!

Kas keegi tahab otseteed apokalüpsi, vabandust, Abilene’i poole sõita? Miks seda ei küsita? Miks sõnastatakse seda „uus Iphone vahva popsikuga, kaasa tasuta broilerikoib“, mitte „jõuame Abilene’i 2 tunni pärast“?

Lõputu materiaalne progress ei ole lihtsalt võimalik. See peab ju tulema millegi arvelt, olgu selleks „odav loodus“ või teised inimesed. Ka nemad saavad ükskord otsa. Arvuta kasvõi oma ökoloogiline jalajälg, see on üsna lihtne: selgub, et ka mina, kes ma olen enda arvates teinud nii mõnegi keskkonnateadliku valiku, olen süüdi: kui kõik elaksid minu standardite kohaselt, oleks  meil vaja umbes 1,3 maakera… No aga see ei ole ju normaalne? Milleks kogu see hirm ilmajäämise ees? “Kõik teised tahavad niimoodi elada, küllap siis peab selles midagi head olema.” Kas nii?

Mis on siis meie võimalused, alternatiivid? Kas tõesti lihtsalt paigalseis?

Või hoopis: vaimne progress…?

Mõistuse areng ei tule teiste elusolendite arvelt.

Hoolimine, empaatia ei tule teiste elusolendite arvelt.

Armastus ei tule teiste elusolendite arvelt.

Mulle paistab, et need on päris väärtused: midagi, mida me saame lisada ja mida mitte keegi ei pea endale krabama. Neid jätkub. Aga kus bussi peal need siis on? Millise peale minna?

Järele mõeldes on need vist tegelikult seal samas – verandal.

Kaija

Mul meeldib teha elust vahekokkuvõtteid

Mul meeldib teha elust vahekokkuvõtteid.
Panna mõni puuduv punkt või koma.
Et hiljem neid poolunustatud mõtteid
Ma võiksin lugeda kui raamatut mis oma.

Ma kirjutasin need read ammu. Eelkõige selleks, et enda jaoks mõtestada, kui kaugele ma omadega jõudnud olen võrreldes mõne varasema hetkega. Tekitada mittepidulikke verstaposte.

Siin aasta lõppedes tagasi vaadates on Must Kast oma neljanda hooaja poole peal ka ikka tublis seisus. Siia, 2017. aasta numbrisse mahuvad:
– Kaleidsodkoopiline turbakomöödia eestlusest ehk “Peks mõisatallis” esietendus
– Lennart sai maha “Röövel Rumcajsiga” Teatri Kodus
– Nelja lavastaja veetud “Siuru sada” tõlgenduspusle ja Musta Kasti kolmanda sünnipäeva pidustused
– tegime “Jõuga” jõulise tuuri üle Eesti
– suvel sumises Must Kast soomlastega, luues “Kaksismaa/Kaksoismaa”
– augustis saime põhjuse oma maailmavallutuskaardilt Hiina kleeps maha võtta, sest “Õhupallid” andsid seal oma panuse laste kujutlusvõime püsimajäämisse
– septembris Draamatasime off-programmiga teemal “Ületoodetud teater” ning avasime neljanda hooaja oma läbi-linna-lavastusega mööda Tartu tänavaid tantsides
– sügisel andsime terve rea etendusi Tallinnas
– kutsusime detsembris 100 last, kes ehk muidu ei satukski, teatrisse.

Ja kui ma selle kõik enda vaatevinklisse lükkan, pole mul vist kunagi nii kiiret aastat olnud. Suvest taastusin poole sügiseni ning praegugi olen vastu võtnud mitmed väljakutsed, mis alles ootavad suurepärast sarvisthaaramist uuel aastal. Samas – kahe linna vahel elades õnnestus mul Tartus lõpuks inimväärsesse elamisse kolida ning sain sünnipäevaks kõige õnnelikuma versiooni iseendast.

Üleüldiselt…
…ei teagi, kas on vaja kokkuvõtteid. Lõppude lõpuks elame hetkes, vaatame tuleviku poole ning kõik, mis on möödunud, on olnud vajalik siia hetke jõudmiseks. Ehk tuleks seda lihtsalt nautida. Aga teatav rahulolutunne tekib küll puhtast teadmisest, et polegi niisama lulli löödud, vaid on midagi siin ilmas tehtud ka.

Ilus on aeg ja ilus on olla.
Head uut aastat!
Õnnelik Jaanika.