Hüvastijätt mais

Olen viimased viis kuud valmistunud lõpuks. Mitte maailma ega iseenda, vaid minu ja teatri vahelise suhte lõpuks. Õigem muidugi oleks öelda, et minu ja Musta Kasti vahelise suhte. Lihtsalt sain ühel hetkel aru, et nõnda see enam jätkuma ei peaks.

Alguse sai see kõik ühest ootamatust õnnesähvatusest, mille tulemusel võitsin möödunud septembris tasuta lennupileteid. Tol hetkel veel ei osanud ma muidugi aimatagi, et see õnn nõnda saatuslikuks võiks kujuneda.

Pimeduse ja suhtelise külma saabudes jõudsin oma mõtetes ja tunnetes mingisse madalseisu, milles ei osanudki enam muud teha, kui endalt küsida: miks ma peaksin Mustas Kastis tegutsemist jätkama, kui see mulle nõnda palju muret ja ebameeldivust valmistab?

Tõesti – olles osa ühe väiketeatri eestvedavast tuumikust, tegelen ma aasta jooksul nii paljude asjadega, millel pole mingit pistmist minu tegeliku kutsumuse, näitlemisega. Kohati isegi tundub, et keskmises nädalas kulub mul proovide ja etenduste peale neli kuni kuus päeva, aga kõikvõimalike admintööde peale vähemalt kaheksa. Ahjaa! Kaheksat päeva meil nädalas ju pole. Küllap siis sellepärast ongi alatine tunne, et niipea, kui ühe asjaga (üsna vaevaliselt ja kahjuks sageli vastumeelselt) valmis saad, on selle asemele vähemalt kaks uut jaburat kohustust tekkinud. Näib, nagu ei saaks töö kunagi otsa ja eales ei jõua hetkeni, kus kõik oleks tehtud ja seejuures hästi tehtud. Peaaegu kõik asjad on tehtud kuidagi kiirustades ja alati allpool seda pühendumisastet, mida need vääriksid.

Ja siis sellise tunde pealt lähen ma Vanemuisesse mängima Brunot või kaen mõnd teatritükki mõnes teises teatris ja korraga mõtlen, et kas ei ole mitte ka need lavastused toredad? Kas pole ka mitte need teemad ja lood huvitavad, need trupid täis andekaid ja meeldivaid inimesi, need teatrid täis võimalusi? Miks ei peaks ma tahtma mängida kuskil mujal kui Mustas Kastis? Liiati, kui tean, et võimalus mul selleks on olemas.

Kunagine Kalju ütlus, et keegi teid ei oota, pole praeguses hetkes enam kuigi pädev.

Aga miks me selle Musta Kasti siis lõime? Seda on meilt palju küsitud ja mulle tundub, et pooled vastused tüürivad sinna suunda, et vähemalt osaline põhjus oli ka endale teatritöö võimaluse tagamine. Et me saaksime teatrit teha ja just sellist teatrit, mis meile endile kõige rohkem meeldiks. Me oleme eeskujulikud kodanikuühiskonna esindajad, kes on asja enda kätesse haaranud!

Aga kas Must Kast on ikka selline teater, milles ma ise kõikidest Eesti teatritest kõige rohkem mängida tahaks? Kas me oleme suutnud oma unistusi reaalsuseks muuta või oleme üks järjekordne teater, mis ei erine ei eelkäijatest ega järeltulijatest?

Mul on tunne, et ma ei saa nendele küsimustele vastata, olles ise Musta Kasti liige. Veel enam, kui olen Musta Kasti juhatuse liige ja Rahaboss ning muidu aktiivne „õiguse“ nõudja. Minu vaade asjadele on lihtsalt liiga kitsas. On vaja näha laiemat pilti! Tõmbuda eemale ning asetada end kõrvalseisja rolli. Sõita 13 nädalaks Eestist ära, elada hoopis teises rütmis, oma mugavustsoonist väljas, ja tunnetada, mida ma tegelikult elus oluliseks pean. Seejärel loodetavasti targemana tagasi tulla ning värske pilguga oma toimetamistele siin „konnatiigis“ otsa vaadata, et saaksin kõik valikud justkui uuesti teha. Et ma saaksin päriselt endalt küsida, millises teatris (või kas üldse teatris???) ja kuidas tahaksin ma edasi minna.

Korraks tundus see isegi võimalik. Mul oli plaan, et lõpetan kõik oma pooleliolevad tegevused Mustas Kastis ja ühtegi uut kohustust sügisesse ei võta. Teeks kõigile ja ennekõike iseendale selgeks, et ilma minuta ei jää midagi seisma. Ning siis lahkuks rahuliku südamega, et siis võib-olla kunagi tagasi tulla.

Olen viimased viis kuud valmistunud selleks lõpuks. Minu ja Musta Kasti vahelise suhte lõpuks. Aga nädal enne äralendu taipan, et olen end lubanud juba kahte Musta Kasti uuslavastusse järgmisel hooajal. Olen ma tõesti nii selgrootu? Kas ma ei oska „EI!“ öelda?

Mis teha – teisiti ma lihtsalt ei võinud, sest pärast pimedust ja suhtelist külma tulid „Peks mõisatallis“ ja „Jõu“ tuur – kaks minu absoluutset lemmiklavastust, milles mul on kunagi au olnud kaasa teha. Soovunelm millegi säärase või parema loomisest osa saada ületab kõik kardetavad kaasnevad ebameeldivused.

Kuid äralend on reaalsus ja kes teab, mis suvised kogemused minuga teevad. Kalju ütles (lisaks paljudele teistele tarkadele mõtetele) veel: „Mis silmist, see südamest!“ Tol korral oli tal põhimõtteliselt õigus. Näis, mis minu südames saab selle kohaga, mil nimeks Must Kast.

P.S. Soovin jõudu ja rõõmsat pealehakkamist uuele Rahabossile Georgile!

P.P.S. Ärge siis unustage, et maailma esimene Sipelgaefekti päev toimub 15. juulil!

Kaarel

Kuidas ma ükskord täiskasvanuks hakkasin…

Eellugu:
Olin kolmteist või neliteist. Mul oli oma ümberehitatud toauberik Tallinna kodu teisel korrusel. Isa tuli oma toast ja hakkas trepist, mis mu toa kõrvalt algas, alla minema, kuid siis otsustas hoopis mu toa uksel peatuda ja küsis:
„Kas sina oled Poognas jansa nime all?“
„…Ei?“
„No selge.“ Ja isa naases trepist alla minemise juurde.

Muidugi ei saanud ma rahu, läksin elutoa arvuti juurde ja hakkasin kohe otsima, mis asi see Poogen on. Leidsin lehe, leidsin ka selle segadusttekitanud jansa ning siis tegin ka endale kasutaja. Nagu ma tol ajal ja mõnikord praegugi seletan: Poogen oli ja on nagu rate.ee, aga loomingu tarbeks: piltide ja nägude asemel sai hinnata ja kommenteerida teiste luuletusi ja jutustusi ning ka enda omad üles riputada.

Muidugi oli mul sahtlisse korjatud luuletusi. Luuletama hakkasin juba kuue-seitsme aastaselt, tegime naabritüdrukutega bändi „Unistajad“ (sest see oli meie lemmikseebikas) ning kirjutasin nõretavalt tundelisi laulusõnu. (Mitte ainult: üks laul oli värvidest ka.)
Igatahes hakkasin Poogna lehel kõvasti lugema ja hindama ja kommenteerima ning konstrueerisin enda arvates aina huvitavamaid ja keerulisemaid luuletusi, lootes paremaid hindeid saada; teiste samasuguste fanaatikutega sai foorumis absoluutselt kõigest rääkida. Tuli välja, et mu isa oli seal päris kõva tegija ning et internetisõbrad pole üldse imelikud.

Ükskord hakkas foorumis silma üleskutse nimed nägudega kokku viia ehk Tartus üks kokkutulek korraldada. Nojah, mul oli kaheksas klass lõpetamisel, aga nädalavahetus tundus sobivat ja nii läksingi ma isa manguma, et lähme Tartusse! Poogna kokkutulek!

Isa mängis mingit arvutimängu ja põikles kõrvale, et tema ei viitsi sõita ning lõpuks ütles nagupoolmuidu:
„Aga mine siis, kui sa minna tahad. Kes sind keelab?“

Hoppaparei! Milline ootamatu avastus. Tõepoolest: miks ma ei võiks ise minna? Tegelikult poleks ma arvatavasti sellele mõttele ise tulnudki. See oli midagi suurt. Teise linna?! Täitsa üksinda?! Ostsin varakult bussipileti ära ning õigel päeval pakkisin kaasa uue kirjutusploki ja kirjutusvahendid, isegi värvipliiatsid. Äkki on vaja kokku saades kirjutama hakata?! Kujutasin ette kaminaäärset kirjandushuviliste õhtut õdusas Tartus…

Esimest korda Tartus:
Bussi pealt maha tulles oli vaja esimese asjana välja osta endale tagasisõidupilet. Kes teab, äkki müüakse välja ja siis ma pean ööseks Tartusse jääma… Kell võis olla umbes neli päeval. Astuda täitsa ise võõrale linnale vastu… hirmus ja põnev. Teadsin, et pean jõudma Illegaardi, see koht oli kokkutulekuks välja pakutud. Teadsin ka selle aadressi. Kõndisin esimese bussipeatuseni, et seal kaarti uurida. Einoh, keeruline. Lõpuks võtsin julguse kokku ning peatasin esimese vastutulija. „Tere! Vabandage, et ma tülitan, aga kas te oskate öelda, kus asub Ülikooli tänav?”

Seiklesin mööda hiliskevadist Tartut õigesse kohta, kogusin enne sisenemist julgust, veitsa passisin niisama, sest ma olin ikkagi ajavaruga jõudnud, kuid lõpuks panin käe lingile… ja avastasin, et Illegaardi uks on kinni. Mind valdas õud. Ma pole ju aadressiga eksinud. See pole ju mingi loll nali… Mida ma nüüd teen? Ma ei tea Tartus mitte kedagi! Aga äkki tuleb veel keegi ust katsuma?

Tatsasin seal kangialuses suletud ukse ja tänava vahet. Kaua ei pidanud ma ootama: üks noormees astus kangialusesse, katsus ust ning pöördus tagasi tänava poole. Nüüd või mitte kunagi!

„Vabandust! Kas teie olete ka Poognast?“

Tuli välja, et oli, tollase kasutajanimega Paul Karu sai tuttavaks NumberNulliga. Paul tõmbas kohe kõned peale, tuli välja, et kokkutuleku peakorraldajale oli ka üllatusena tulnud, et Illegaard kinni oli; seltskond oli liikunud Supilinna päevadele. Pärast minupoolset kohmetut teietamisetiraadi (ma ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda, seega teietamine tundus igaks juhuks mõistlik) otsustas Paul Karu, et võib näidata NumberNullile Supilinna päevi. Tutvusime ka päriselt, läksime sina peale üle ja küsimuse peale, mida ma teen, vastasin, et õpin ja et järgmine aasta lõpetan (kuigi meelega jäi ütlemata sõna põhikool).

Hämmastaval kombel leidsin ennast vabalt suhtlemas täiesti võhivõõra inimesega, täiskasvanuga (no ta oli 19 siis, mis tundus ikka päris täiskasvanud hetkel, kui ise 14 olin), ja et iga kord mõnele küsimusele vastates oli tunne, nagu nüüd jääks trepil samm vahele. Mingi jõnks käib läbi, sest sa ei tea, mida on õige öelda, mida mitte, ma pole ju selleks õppinud, appi, kas kedagi teist päriselt huvitab, mida ma MÕTLEN? Ja kui põnev on uurida maailma, piiludes kellegi teise pähe…

Supilinna päevad. Oli mingi bänd, oli palju inimesi murul tekikeste peal, leidsime ka korraldajaneiu (ootamatu goot) ning kuskil müüdi vanu raamatuid, mida lapates tulid kasuks kunstiajaloo tunnid. Oli suur lõke. Jalutamisvõimalus Emajõe ääres. Hästi palju minu jaoks tundmatut maastikku. Lõbusad, pisut joogised inimesed. Hämarduv õhtu ja ringijooksvad lapsed. Polnud küll kirjandushuviliste kaminaõhtu, aga midagi palju toredamat.
Joonistasime osa sellest mulle kaustikusse.

Lõpuks saatis Paul Karu mind kella üheksase bussi peale. Surusin kätt (sest ei teadnud, mida muud teha) ja tänasin õhtu eest. See kõik tundus täiesti uskumatu.

Järeldus:
Mis on kõige olulisem selle ammuse meenutuse juures? Mäletan, kuidas ma seda lugu paar päeva hiljem koolis paarile sõbrannale rääkisin. NII palju oli jagada! Üks sõbrannadest küsis: „Nojah, maagiline õhtu. Aga kas te suudlesite ka?“ See küsimus tuli väga ootamatult. Ei. Ei suudelnud. Minu jaoks polnud asi üldse selles. Mulle tundus siis, et olin elanud ühe õhtu täiskasvanuna. Ja mitte sellepärast, et oleksin täiskasvanute asju teinud (ehk neid, mis alakatele keelatud on; mulle pakuti küll, aga ma ei pidanud tarvilikuks). Täiskasvanud selles mõttes, et ma sain aru, et ükski vana reegel ei kehti. Mul pole harjumuspäraseid vastuseid, kui ma suhtlen täiesti võõrastega. Ma saan valida, mida ma inimestele ütlen, millisest vestlusteemast kinni hakkan, ma saan aru, kes ma olen.

Mõneti olen seda esimest Tartus käimist pidanud oma teadliku elu alguseks. Või täiskasvaud elu alguseks. Pärast seda sain vaikselt aru, et ma olen ise. Et pole õigeid-valesid vastuseid, vaid on minu enda vastused. Ja et harjumuspäratu on vapustav. Et mulle meeldib ennast uutesse olukordadesse heita, et sealt midagi enda kohta teada saada.

Miks ma tahtsin seda lugu praegu jagada?
Meil on parasjagu käimas üle-eestiline tuur muusikalise noortelavastusega „Jõud“. Muidugi on ka pärast etendusi vestlusringid. Nii lavastuse materjal kui ka vestlusringid panid mind mõtlema selle üle, kui tänulik ma olen enda kogemusele. Et mul õnnestus teha hüpe üle oma harjumuste varju just nõnda. Et mul õnnestus enda iseolemisega tutvust teha nõnda toredas keskkonnas. Et keegi ei sundinud mind alkoholi tarbima, et ma ei tundnud vajadust „lahe“ olla täiskasvanute tegevuste kaudu, vaid et ma sain turvaliselt uudistada.

Nüüd seda kõike kirjutades tunnen isegi puudust sellest üliviisakast ja asjalikust, pisut ehmunud eneseversioonist — elu on toonud nii bluffi kui ka enesekindlust. Aga näiteks mu elu moto, „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“, pärineb esimestest Tartus käimistest ja Tartu on siiani minu jaoks lemmiklinn. Vaba ja võimalusi täis.

Minu tutvusringkonnas pole palju teismelisi. Tegelikult vist mitte ühtegi. Aga ehk kunagi on mul teismelised lapsed või mu sõpradel on teismelised lapsed. Ma mõtlen, et äkki siin ongi mingi konks: kui suhelda õigel hetkel noorte hingedega sama austusväärselt kui täiskasvanutega, äkki pole neil siis vaja muul viisil teiste jaoks täiskasvanuid mängida?

Nostalgialaineline Jaanika

Jälle vaikusest, seekord teisiti

Kaks nädalat olen bloginädalat enda käes hoidnud ja mitte midagi kirjutanud. Eile oli teine tähtaeg. Ega küsimus ei ole selles, et midagi poleks öelda, vaid selles, et kuidas.

Minu Õpetaja Kalju Komissarov suri ära ja saadeti eile viimsele teekonnale. Sellest peab rääkima.

Surm ei tulnud ise ootamatult, kuid tabas ootamatult sellist kohta minus, mida varem ei tundnudki. Keha ja meel otsivad paaniliselt tegevust, et vältida juhtunusse süvenemist. Ei, ma ei mõtle, et minu jaoks oluline inimene on läinud, mulle on hirmus oluline need klaasid puhtaks pesta ja koosolekuid kokku leppida ja poes käia ja… üldse. Kust ronib minu silmadesse see kurbus? Ma tean ju vankumatult raudse loogika abil, et surm on lahutamatu elu osa, et nutta pole tegelikult midagi, et see ei aita kedagi. Ma sain sellega hakkama, hõiskab meel, ma ei murdunud!

Ja siis korraga saavad tegevused otsa, on vaikus ja üksiolek. Suur paratamatus sõidab peale nagu kõikemattev hall udu. Lõug läheb krampi, kogu sisseehitatud kindlus, kaitsemüür ja üleolek mureneb ühe hetkega. Sõnad on otsas ja neile järgnev vaikuse kaja venitab aegruumi välja.

On päev, kui see on suur uudis, järgmisel päeval on see mattunud kõige muu alla. Nii ilmselt peabki olema, maailmas on üle seitsme miljardi inimese, igaühel juhtub iga minut midagi uut. Ja leinamine ei ole kasumlik tegevus. Kasumit toodab rõõm ja selle teesklemine, inimesed vingerdavad läbi tarbimismaailma, püüdes oma üksindust, valu ja küsimusi matta säravate pakendite sisse, mis mingil moel peaksid tegema meid kõiki õnnelikumaks.

Aga ei saa tunnistada surma elu osaks, kui kurbus ja lein ei kuulu selle rütmi sisse. Karavan ei pea just täna edasi sõitma, ega ju? Tuleb anda endale aega nõrk olla. Ma mõtlen, et kui me lubame oma igapäeval koosneda vaid sellest, mis on kasulik millegi muu jaoks, siis me muudamegi oma olme lõputuks jooneks, mis kaob kuskile arusaamatusse tulevikku sihita silme ees.

Jah, me saame sellega hakkama, me mõtleme teistest asjadest. Aga hiljem.

Sellest hoolimata on mul hea meel, et pärast eilset ärasaatmist ja peielauda leidsime endas uuesti jõu, et tulla tagasi Tartusse sünnipäevalavastuse proovi. Selle teatri sünnipäevalavastuse proovi, mida poleks ilma Kaljuta olemas. Ma millegipärast usun, et see tähistab sellise professionaalsusega töötanud mehe elu paremini kui kümmekond pitsi viina.

Nagu kultuuriminister eile väga kaunilt ütles, siis eitas Kalju tervel oma eluajal igasugu esoteerikat ja hingede rändamist, aga nüüd loodame me kõik, et ehk ta eksis. Jaanikale helistas eile õhtul mingi väga kummaline vana mees, kes küsis naljakaid küsimusi. Mulle tundub väga kelmikas mõte, et Kalju teeb meile hauatagusest maailmast tüngakõnesid.

Niisiis – täna „Õhupallide“ etendus Narva Laste Varjupaigas, homme ja ülehomme „Peks mõisatallis“ Genialistide Klubis, reedel esi- ja ainuetendus „Siuru sada“. Igal lavastajal on oma „Siuru“-tekst ja interpretatsioonid kulmineeruvad – julgen lubada – väga erinevalt. Palume teil pidulikult riidesse panna ja jääda meiega pärast etendust ka Tartu Levimuusika Orkestri saatel tantsima; samuti kuulutame kolmandat korda välja Aasta Teatrikülastaja tiitli laureaadi. Ja esmaspäeval, päris sünnipäeval, teeme alates kella 18st Genialistide Klubis teile viktoriini, pärast laulame, loeme luuletusi ja vaatame otseülekannet Ugalast.

Öö on sama pikk kui päev. Kevad, kevad, kevad!!!

Lõpetuseks midagi imeilusat ühelt luuletajalt, kes samuti hiljuti kuskile mujale läks.

LEMBIT KURVITS
KEVAD

Kord nägin und, kuis, armas, kahekesi
me kevadises rabas käisime.
Ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Maa hingas pehmelt, justkui pääsend vaevast,
mis lume näol tal lasund pikki kuid.
Siis õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja taamal lagendikul põletati kulu.
Jah, õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Nii ootamatult, tummalt,
nagu kasepungad,
siis mulle avanesid
sinu
huuled.

Esimesed mõttearendused teemal “Sipelgaefekti päev”

Teater

Kaarel: Tere!
Õpetaja: Tere-tere! Astu edasi!
Kaarel: Kas võib? Ega ma pikaks plaanigi jääda. Tulin sõbrale toeks.
Õpetaja: Noo, vaatame seda asja. Näita, kes sa oled!
Kaarel: Teil on siin imelikud lõhnad ja nukker valgus. Aga huvitav.

Möödub aasta

Kaarel: Õpetaja, räägi veel, näita veel! Ma ripun iga su sõna küljes! Sa tead ja teed nii õigesti! Mul on sinust kahju, sest sa tundud nukker. Kas teatris ei saagi õnnelik olla?
Õpetaja: Teatris on raske.
Kaarel: Aga see on seda väärt!
Õpetaja: Ei ole. Tegelikult pole mingit vahet, mida sa teed. See ei muuda midagi. Mida rohkem sa teed, seda paremini sellest aru saad. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem mõistad, et sa olid nooremana lihtsalt naiivne.

Möödub mitu aastat

Ajakirjanik: Aga miks te seda niimoodi nimetate: “sipelgaefekt”?
Kaarel: Sest see ei ole liblikaefekt. Natuke nagu on ka, sest mõlemad viitavad väikse mõjule suure üle, aga suurim erinevus seisneb selles, et ühe puhul tunnistatakse oma suutmatust igat väikseimat detaili arvesse võtta, teise puhul aga just iga väikseima detaili arvestamisega tegeletaksegi. Ja sipelgad on rohkem jalgadega maas kui mesilased.
Ajakirjanik: Ja eesmärk on panna inimesi rohkem mõtlema oma rollile ühiskonnas?
Kaarel: Sellele ka. Ma arvan, et kõige olulisem, mida igaüks peaks mõistma meie ühiskonna kohta (ja ma pean silmas globaalset inimühiskonda), on see, et see töötab säärasel keerulisel ja kõigil tasandeil läbipõimunud moel mingisuguse efektiivsusjanu nimel, isegi teadmata, mis on selle efektiivsuse mõõtühikuks ning unustades, et see ei ole kindlasti ainuõige ega -võimalik viis. Mis aga on kindel, on see, et meie ise, igaüks meist, panustab selle masinavärgi tööshoidmisse. Ma tahan, et inimesed taasmõistaksid, et nende endi heaolu nimel see kõik, mis me teeme, tehakse. Et igaüks meist ongi kõige tähtsam ja seega on kõige tähtsamad just nimelt meie soovid ja meie valikud. Seega igaüks meist peaks saama soovi korral ellu viia ka suuri muutusi. Aga sellesse millegipärast ei usuta! Arvatakse, et mingi süsteem on tugevam kui inimene. Aga meie ise oleme ju see süsteem.
Ajakirjanik: See kõik on väga ilus ja aateline ning kõlbaks motivatsioonikõneks mõnel Vabaerakonna koosolekul, aga te saate ju ise ka aru, et üksi paljude vastu ei saa ning teisiti käituv sipelgaski arvatakse kolooniast välja.
Kaarel: Tõsi. Ka sipelgate seas leidub neid, kes ei taha üldiste reeglite järgi toimida ning nad hukkuvad “kasutult”. Pesa heaolu need üksikud mädad munad ei mõjuta. Võttes selle riski, et teen sipelgatele suurt ülekohut, julgen väita, et nende üksikindiviidide iseteadlikkus ei ole sedavõrd arenenud kui meie oma, mis tähendab, et nende puhul tõesti toimib kollektiivse alateadvuse omamine edu pandina ning teisitimõtlejad ei vii arengu ega külluseni. Jõudes aga inimeste juurde, näeme, et ka meil on arenemas midagi kollektiivse (ala)teadvuse taolist, mida esindab massimeedia, eeskätt Internet, aga erinevalt sipelgaist, kellel puudub võime hinnata oma tegutsemise tagajärgi, peaksime meie rakendama seda “alateadlikku” juhtimissüsteemi vastupidises suunas ehk mitte peale sundima üht eesmärki paljudele, vaid paljudest eesmärkidest moodustama ühise. Me ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus väheste huvide nimel kannatavad paljud. Me ei saa tolereerida olukorda, kus 95% maailma rikkustest on 5% elanikkonna käsutuses. Me peame nõudma muutust. Ja parim ja kiireim viis muutuse esilekutsumiseks on loomulikult vana süsteemi kasutuskõlbmatuks muutmine.
Ajakirjanik: Nüüd vist jõuame selle tarbimis- ja tootmisvabapäevani?
Kaarel: Just! Kui näeme, et meie praegune ühiskond tugineb pea täielikult lõppematule majanduskasvule, mida reaalselt ei loo mitte need 5%, kes erinevatel juhtivatel aladel töötavad, vaid just need 95%, kes on sunnitud päevast päeva mingisse ületarbimise-tootmise surnud ringi, näeme ka seda, et me ei ole üksikud sipelgad, kes liigsete fantaasiajuttude mõjul mingist hägusest öko-hipi maailmast unistaks. Meie oleme valdav osa inimkonnast, kes üheskoos nõuab paremat elukeskkonda, sõdade lõpetamist ja planeedi ressursside mõistlikku kasutamist. Üheskoos vormime ja sõnastame ühiseid eesmärke, mille poole püüdlemist nõuame igalt pukisistujalt. Ja kui nad meie nõudmisi täita ei suuda, siis näitame, et üheskoos võime nad oma troonilt ka kukutada.
Ajakirjanik: Ehk siis tegu on streigiga.
Kaarel: Ülemaailmse streigiga.

Kuidas panna maailma seisma?

Töötaja: Kuidas ma peaksin seda oma ülemusele seletama? Et: “Jou, ma homme tööle ei tule!” ja kõik?
Kaarel: Ma teeksin talle esmajärjekorras ettepaneku, et ka tema ei teeks homme tööd, sest mis sellest muutub, kui te mõlemad jätaksite ühel päeval kõik tööd tegemata? Sinu ja tema jaoks mitte midagi.
Töötaja: Lahti lastakse! Või palgast jään ilma!
Kaarel: Ühe vaba päeva pärast lastakse lahti? Katsu seda asja ikka kuidagi niimoodi seada, et saaksid päeva kokkulepitult vabaks. Ega ma ei taha, et sulle sellest midagi halba tõuseks.
Töötaja: Ja mis ma siis teen? Passin niisama? Telekat või arvutis…
Kaarel: Ära tee kumbagi, sest need mõlemad põhjustavad energia tarbimist, mida tuleks sel päeval vältida. Tee midagi, mis ei vaja muud kui sina ise, teised inimesed ja vaba aeg. Kõik need komponendid on sel päeval võtta. Ja loomulikult võite kasutada asju, mis juba niigi olemas on – minge näiteks rattaga sõitma või jalutage pargis (varasemad kokkulepped neti või telefoni teel on ju igati lubatud). Peaasi, et ei tarbiks ega toodaks midagi sel päeval!
Töötaja: Oota, kas ma süüa ikka võin?
Kaarel: Jaa, muidugi! Peadki sööma, aga, palun, ära mine poodi sel päeval. Ja ära kuluta toidu soojendamisele elektrit ega muid kütuseid.
Töötaja: Segi oled või!?
Kaarel: See pole praegu oluline. Kui sa tahad midagi soojendada ja juhtub olema päiksepaisteline päev, siis võite näiteks proovida sõpradega koos päiksekiiri koondava kütteseade ehitamist. Selleks kasutage muidugi materjale vanadest või lagunenud asjadest.

Tööandja: Millega sa mees enda arust tegeled? Mul on viis töötajat, kes tahavad ülehomseks vaba päeva sinu mingi lolli idee pärast!
Kaarel: Aga võta ka sina vaba päev!
Tööandja: Tead, see ei käi nii lihtsalt. Mul on lepingud ja tellimused, mida pean õigeks ajaks täitma. Sa vist ei saa aru, kuidas päris maailmas asjad käivad.
Kaarel: Ma saan aru, et mida lähemal võimule ja liigkasule sa oled, seda keerulisem tundub sulle lasta üks päeva kasumiteenimisest minna lasta. Mõtle, miks see on nii. Ja kui sa oled järgmiseks aastaks ümber mõtelnud, siis pole hilja meiega liituda. Ma ei arvagi, et ma saavutaksin paari aastaga mingit suurt edu või tähelepanu. See kõik võtab veidi aega ja harjumist. Aga see ei tähenda, et see võimalik poleks.

Laps: Kas ma ei saagi homme tahvliga mängida?
Kaarel: Põhimõtteliselt saad, kui selle aku vastu peab. Peaasi, et sa seda 15. juulil olenemata kellaajast ei laeks.
Laps: Aga miks!?
Kaarel: Sest nii kaua, kui me pole suutnud täielikult üle minna taastuvenergiavarude kasutamisele või enda käsutusse saanud mingeid uusi ja üliefektiivseid energiatootmismeetodeid, peame me survestama energiakontserne neid viise looma. Alustuseks piisab sellestki, kui sa ühe päeva jooksul sendigi eest energiat ei osta, sest see näitab sinu valmisolekut oma harjumusi muuta.
Laps: Aga mis ma siis terve päeva teen?
Kaarel: Me võime minna ukakat või mädamuna mängima.
Laps: Kuidas need veel käivad?

Ema: Ma olen ju põhimõtteliselt su ideede poolt, aga ma ei kujuta ette, kuidas see toimima peaks, kui korraga on üks päev, kus kiirabigi kohale ei sõida.
Kaarel: Kuna sipelgaefekti päeva kesksel kohal on inimene ning tema heaolu ja harmooniline kooseksisteerimine teiste planeedi asukatega, siis ei tahaks ma kindlasti kedagi tarbetusse ohtu seada. Kiirabi, tuletõrje ja ka politsei peaksid oma tööd jätkama tavapäraselt, et õnnetused või pahatahtlikud teod ei rikuks üldeesmärgi edenemist.

Näitleja: Meil on suvetüki esikas tulemas. Kuidagi ei saa proovipäeva ära jätta.
Kaarel: Aga te ei peagi. Kui saate proovi peetud ilma elektrikuluta või ilma, et keegi peaks autoga kohale sõitma, siis omavahel koos olla ja omi asju teha võite ju ikka! Muide, see kehtib väga paljudel elualadel, et inimesed võiksid ka vahepeal lihtsalt kokku tulla ja arutada, mis ja kuidas edasi. Ikka selleks, et meie igapäevane tegutsemine oleks kõigi jaoks paremini mõtestatud – selle vastu pole mul kunagi midagi olnud.

Huviline: Seleta mulle see asi nüüd hästi lihtsalt lahti: mida ma tohin ja mida ma ei tohi?
Kaarel: Lihtsalt: sa tohid kõike, mis ei ole seotud millegi uue materiaalse tootmise või tarbimisega. Ideaalis näeks asi välja nii, et kui kuupäev muutub 15. juuliks, siis lülitavad kõik inimesed enda elamised vooluvõrgust välja. Selle kuupäeva jooksul ei kulutataks elektrit, gaasi, bensiini – ei ühtki kütust. Ka ei tohiks keegi osaleda millegi materiaalse tootmises. Uute ideede tootmine ja nende sõpradega jagamine on enam kui teretulnud. Soovitan selleks päevaks sõpradega mingi kohtumise kokku leppida ja proovida nõndamoodi aega veeta, et sellega kogu maailma võimalikult vähe mõjutada. Lihtsalt olla. Ja lasta ühel päeval mööda minna. Kasvõi proovimise mõttes, et näha, kas keegi üldse meie puudumist märkaks; et näha, kas pesa saab ilma meieta hakkama või ongi hoopis nii, et me oleme olulised, meiega peab arvestama ja meie saame maailma muuta.

Mis toimub?

Mis toimub? Või on küsimus hoopis selles, et mis on see, mis tegemata jäetakse? Kuidas on juhtunud, et me kõnnime rahumeeli mööda teed, mille sihiks on „paraku“ sõda? Kuidas oleme leppinud lootusega, et „äkki“ läheb kõik hästi veel? Ja isegi siis, kui ohumärgid ripuvad tumedate pilvedena meie peade kohal, eelistame jääda pimedaks. Ei saa ootama jääda, et küll need pilved ise mööduvad. Ma kardan, et ei möödu, vähemalt niikaua, kui me pimestatutena oma mugavates kodudes seda ootame.

Jah, torm võib mööduda, aga mitte oodates ja lootes, vaid tegutsedes. Ilma tegutsemata ei pruugi meil seda kodu varsti enam olla. Siinkohal ei räägi ma isegi riigist, vaid meie isiklikust mikrokosmosest makrokosmoses, kus mul on hea olla, kus mina end turvaliselt tunnen. Ei ole OK, et viimase aja meedia on täis uudisnupukesi, kus kaheks peamiseks teemaks on sõda ja lootus, et see ei tule, ning sõda ja kuidas selleks valmis olla. Ei ole OK, et meile öeldakse, et me peame! suurendama kaitsekulutusi kolmele-neljale protsendile SKPst, suurendama ajateenijate hulka, suurendama Eesti teenivate NATO sõdurite hulka, et me peame võidurelvastuma, nii kuis jaksame, sest ka vaenlane teeb seda. Ei ole OK, et riigi ja kogu maailma tulevik sõltub vähestest liidritest, kelle maailmavallutust me käed rüpes jälgime, lootes, et see meieni ei jõua. Pigem Läti ja Leedu kui meie. Noh, ootame ja vaatame.

Ei, ma tahan, et öeldaks valjuhäälselt välja, et sõda on see, mida me ei taha. Me ei peaks kartma sõna, vaid seda, mida see endaga reaalselt kaasa tooks. Me peaks riigina astuma samme selle vältimiseks, mitte tegema jätkupidevaid samme olukorra süvendamiseks. Vahet ei ole, et me oleme rahvusena väikesed ja me hääl ei pruugi midagi maksta, sest kui on kuulajaid, siis võib see sõnum ka üle maailma kajada. Mitte ükski suurriik ei ole julgelt ja enesekindlalt öelnud, et lõpetame võidurelvastumise ja teeme kõik, et paratamatust vältida! Ja õigustus, et tuumavõimekust tuleb suurendada selleks, et sõda vältida, on lihtsalt rumal. Üks loll ees, teised järel.

On teada-tuntud tõde, et väheste huvid kaaluvad üle paljude huvid. Sellest lähtuvalt piisab vähesest, et muuta palju. Ma ei kutsu inimesi barrikaadidele – neid barrikaade ma üritangi vältida. Ma kutsun teid ütlema, et see, mis toimub, ei ole OK, kutsun teid leidmaks võimalust viia see arusaam ka nendeni, kellel on võim seda muuta.

Juri Stenburgi näidendis „Now the jerk is somewhere else again“ vastab Jumal küsimusele: „Kuhu me jõuame 200 aasta pärast?“ väga lihtsalt: „You’re heading towards a phase of ignorance… love could save you, but sadly only the love you have for yourself.“ Hetkel piisaks ka sellest, et armastusest enda vastu julgetaks seista ka üldsuse huvide eest.

Mina tahan elada, nüüd ja ka tulevikus, saada lapsi, teha teatrit, mitte vaadata videosid Süüria lastest, kes näljastena on sunnitud sööma mädanenud kurke, inimestest, kes paluvad, et maailma kuuleks neid. Kõik kuulevad, aga keegi ei kuula. Ma tahan, et see ei oleks minu tulevik, vaid miski, mille vältimiseks tuleb muutuda.

Birgit

Uusaastalubadus

Sel aastal soovida midagi nagu ei tahakski eriti. Kõik on justkui olemas juba.
Seepärast targu teisiti teen. Ei nõuagi endale midagi. Võtan kätte ja luban.
Eeskätt lubada: ära ei unusta seda, mis olemas on ja milleta oleksin inimene küll,
kuid naamoodi hoopis. Mul on sõbrad ja pere ja armastus. Rohkem kui küll.
Mul on töö, mis on raske, kuid huvitav, mis sunnib mind tundma ennast ja teisi,
vahel, jah, rohkem, kui tervislik. Aga mul on mu puhkus ja reisid.
Mul on kaks silma, mis näevad kotkana pärast kahtkend aastat hägusust.
Mul on viguritega velled ja endalgi südames pakitseb mängulust.
Ja süüa on ja nohu on ka kahtlaselt harva.
Vahel on kurb ja on raske. Normaalne, ma arvan.

Kuid: kesköises tähesajus, mille inimesed üles tulistasid, et vaadata, kuidas ta langeb,
kangastus midagi äkitselt pähe.
Et väiksena naerdud sai selle üle, kui tobedad pühad on lõunas. Meil on ju hanged,
ja lumi, kõik, milleta jõuluaeg tähendab vähe.

Seepärast ma tahan lubada sedagi kõige eelneva juurde, et tõsiselt, aitab,
et mõtleksin endale ainult või sõpradele ja kuidas neid kaitsta,
sest muutus algab endast, selge see,
aga kui ta juba rutem teed endast väljapoole ei tee,
siis äkki ongi talviti suvi,
sureb viimane turteltuvi
või gepard,
ja ausalt öeldes igasugune luulehuvi
kaob,
kui ma mõtlen sõjale või sellele, et nii paljudel on valus
ja et enamasti vangutan ainult pead ja ütlen, et jajah. No palun!
Ega keegi kedagi ju oma kodust minema ei ajaks
kui tal endal ka põllule normaalselt vihma sajaks.
No milleks siis seda palmiõli osta poest
või milleks ükskõik mis uus asi, mis kohe läheb moest.
Vittu! Miks kõik, mis on õige, peab kõlama kuidagi labaselt ja leierkastjalt?
Miks jätavad nii suure jälje minu pisikesed ökoloogilised pastlad?

Saite aru küll. Jää sulab ära ja hüljestel on halb olla.
Ja sinul ja minul ka.

Ja teiste asjadega on ka muide nõnda.
Et tuleb võtta vastutus ja mõnda.

Nonii. Lubadus siis.
Et ei mõtle enam: mis minust siis sõltuda võib.
Sest kõike võib, jah, ja minul on valik.
Olgu siis avalik.
Kõik.

Kaija

Inimese vastutus

Brett Bailey lavastus “Exhibit B” pole niivõrd teatrietendus kui kunstinäitus. Tõsi, installatsioonide sees on elusad inimesed, kellest paljud on oma elus avaliku esinemisega kokku puutunud – näitlejad, lauljad ja tantsijad -, kuid antud lavastus ei nõua enamikult neist midagi muud kui vaikides publiku jälgimist. Ülesandeks publikuliikmena on liikuda ruumist ruumi ja lihtsalt vaadata. Vaadata nagu kunstimuuseumis ikka. Ise valid, mida ja kui pikalt vaatad. Iga “taiese” juures on sildike kasutatud tehnika kirjeldamiseks ning ka lühitutvustus mõnest ajaloos asetleidnud jõledusest, mida valge rassi esindajad on mustanahaliste peal korda saatnud.
***
Miks sõda on?
Miks surevad päevast päeva mõttetutes lahingutes kümned, sajad ja isegi tuhanded inimesed? Kes on need, kes neid sõdu pidada tahavad? Kelle huvides? Kes neid ärgitab? Mis neile jõudu lisab? Kes on need väikesed süütud lapsed, kellest kasvavad külmaverelised mõrtsukad, kes mingi ülla või vähem ülla eesmärgi nimel suudavad kõhklemata otsustada teiste inimese saatuse üle neid valimatult surma saates? Kes on kõik need miljonid inimesed, kes istuvad mugavalt oma esimese maailma kodudes ning jõuluaja saabudes vaidlevad parema meelega selle üle, kas Ossinovski on pahatahtlik võõras või midagi muud, kui nad peaksid hoopis muretsema piinarikast surma surevate laste pärast?
***
Näitusel liigub ringi ka teisi külastajaid, kuid neid, nagu muuseumides kombeks, on üsna vähe ja nii mõneski toas saad võimaluse olla teosega vaid kahekesi. Mõnes ruumis on “pildi” ette pandud ka tool, et saaksid jalga puhata ja lasta kunstiteosel enda üle mõjuda. Nii ma siis liigun väga rahulikus tempos toast tuppa, vaatan kunsti ja saan mõned uued teadmised selle kohta, milliseid alandamis-, piinamis- ja tapmismeetodeid on inimkond üksteise peal juba järele proovinud.
***
Miks meie elukeskkond perses on?
Miks hävib igapäevaselt sadu ja tuhandeid hektareid metsa, mille taastumine sarnasele kujule võtab vähemalt 100-500 aastat aega, juhul, kui taastumine üleüldse võimalik on? Miks eelistavad nii mitmed teised liigid siit maailmast lõplikult lahkuda, selle asemel, et inimesega harmoonias meile kõigile antud planeeti asustada? Miks tapetakse ja nülitakse karusnahaloomi, kui vägagi adekvaatsed alternatiivid on olemas? Miks ei suuda loomsete toiduainete tööstus ülejäänud tehnika- ja sotsiaalvaldkonna edulugudega sammu pidada, vaid teeb vähikäiku, muutudes päev-päevalt jõhkramaks, armutumaks ja vägivaldsemaks? Miks lubatakse eksisteerida tehnoloogiafirmadel, mis täiesti süüdimatult pumpavad loodusesse tonnide viisi mürkkemikaale, mis enam ammu ei ohusta vaid mõistmatuid ja “neil-puudub-valuaisting-pohhui!”-kalu, vaid ka meie oma liigikaaslasi, kes nendes samades tehastes ebanormaalselt pikki tööpäevi veedavad?
***
Mõni installatsioon puudutab, mõni vähem. Õigem oleks vist siiski öelda, et ükski ei puuduta. Mina pole ju see, kes selliseid jubedusi heaks oleks kiitnud! Pole see ka minu rahva ajalugu, millest need välja oleks nopitud. Minul pole kunagi mustanahalistega mingit probleemi olnud.
Aga siiski – puudutab.
Miski nagu poeb hinge, kui vaatan silma nendele inimestele, kes liikumatult-sõnatult mind mõne sammu pealt jälgivad. Nende pilgus ei ole etteheidet. Kindlasti mitte! Ilmselt teavad nad isegi, et minul pole selle kõigega mingit pistmist. Mina olen ju üles kasvanud riigis, kus kuni viimase ajani võis kõik neegrid kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja vastupidiselt võimalusele ei tekitanud selline minimaalne kokkupuude nendega minus mingit võõritustunnet või võõrahirmu. Minu jaoks oli lapsena palju olulisem küsimus, kas Michael Jackson on naine või mees, kui see, kas ta on must või valge.
***
Aga mis oleks, kui igaüks meist vähemalt natukenegi prooviks olla maailmaparandaja. Teame ju küll, et maailmaparandus saab alata ikka ainult iseendast. Et kui me ise prooviksime igapäevaste valikute juures hoiduda rahustavast ja uinutavast mõttest: “Ma ju tean, et maailm on perses ja mul on sellepärast kahju, aga ma ei saa midagi muuta,” ning selle asemel jõuda tõdemuseni, et IGA MINU TEGU LOEB! Päriselt!
See loeb, kui ma eelistan veidi kallimaid kanamune, mille on munenud natukenegi stressivabamat elu elavad kanad. Tõenäoliselt raiskan ma elu jooksul niikuinii palju toitu, nii et parem osta sama raha eest vähem, aga see-eest kvaliteetset.
See loeb, kui ma jätan Venemaal toodetud õlle ostmata, sest see tähendab mõne sendi võrra väiksemat toetust majandusele, mis hoiab elus riiki, mille poliitiline juhtkond on pehmelt öeldes vägivaldne.
See loeb, kui ma ootan viimase talutava hetkeni enne uue tehnikavidina soetamist, sest, tõesti, ma saan vajalikud asjad juba praegu väga mugavalt tehtud ning mul ei ole iga poole aasta tagant vaja uut ja paremat nutifoni, arvutit või autot.
***
Ja siiski – puudutab! Need elavad kunstiteosed vaatavad mind ja ma tunnen, et nemad on kurvad. Neil on valus mõtelda oma rahva kannatustele. Neil on valus mõtelda sellele, mis on olnud, mis kestab tänapäevalgi ning millele ei tule lõppu veel niipea. Ja mina vaatan neid ja proovin mõista. Proovin aru saada, mispärast mulle sellist “etendust” vaja on. Kas olen siiski veel liiga osavõtmatu ja vajan mingit äratust? Kas mõtlen liiga vähe sellele, kuidas olla parem ja hoolivam inimene? Raske uskuda, sest: “Ma ju tean, et maailm on perses ja mul on sellepärast kahju, aga ma ei saa midagi muuta.”
Seega ma annan endast kõik, et manada enda pilku kaastundlikkust ja mõistmist: “Vaata, sõber, mina olen siin, sinuga ühes ruumis ja mul ei ole häbi vaadata sulle sügavale silma. Mina usun headusesse ja koos suudame me luua parema maailma. Mul on kahju minevikus toimunud jubeduste pärast, aga me saame sellest õppida ja koos edasi liikuda. Usu – mina teeksin paremini.”
***
Ma olen korduvalt ja erinevatele inimestele üritanud jutustada maailmast, kus valitseks harmoonia ja õiglus kõigi inimeste vahel. Õiglus, mis ei jätaks puutumata ka loomi ja taimi. Harmoonia, milles võiksime end tõeliselt õnnelikult ja rahulikult tunda.
Selle esimeseks ja peamiseks tingimuseks on loomulikult ressursside küllus. See näib meile utoopiana, aga ärme unusta, et kord näis sellena ka lendamine.
Me teame, et universumis on nii tohutult palju energiat, et kui me suudaksime sellest kasvõi mikroskoopilise osa enda käsutusse saada, siis elaksime aegade lõpuni heaolus. See eeldab kõigest üht järjekordset tehnoloogilist hüpet, mida eredama mõistusega meie hulgast suudavad juba praegu teoreetiliselt ette kujutada.
Peaaegu alati jõuame oma fantaasiatega aga sinna kohta, kus justkui peaks tunnistama, et inimloomus on siiski see, mis lõpuks takistab meil kõikidele võrdselt heade tingimuste loomist. Et inimloomuses on see, et keegi tahab alati, et tal oleks teistest rohkem, et keegi peab end alati teistest väärilisemaks, et keegi leiab alati põhjuse teiste arvelt paremini hakkama saada. Ja et see on miski, mis on meid aegade hämarusest siia toonud. See evolutsiooni küte, mis meid looduslikust valikust võitjatena läbi on kihutanud. Ja selle vastu me ei saa! Ja kas tahakski saada!? Kui me selle kaotame, siis me pole ju lihtsalt enam INIMESED!
***
Ma vaatan neile sügavale silma sisse ja julgustan neid, sest mulle näib, et nad vajavad seda – kinnitust, et kõik ei ole kurjad ja kõik ei ole mõttetu. Ja mul on võrdlemisi kerge olla. Vahepeal tulevad peale vastikusvärinad, kui loen järjekordset ajaloolist tõika mõnest genotsiidist või lihtsalt haiglastest eksperimentidest. Aga siiski, võrdlemisi kerge.
Üsna lõpu eel jõuan ühte hämarasse ruumi, mille keskel poodiumil seisab mehaaniliselt keerleval plaadil üks mustanahaline naine. Tema rinnad on katmata, puusade ümber mingi pärismaalastele omaseid hilpusid meenutav ese. Ta seisab seal liikumatult.
Taustaks on kõlamas mingi imeilus aaria.
Ta seisab liikumatult ja ainult jälgib mind silmadega, nii kaua kuni ma tema pöörlemise tõttu tema vaateväljast kaon. Aga ma ei kao ruumist. Ma olen ikka seal, tema selja taga. Jälgin teda ja kuulan muusikat. Mõistan, kui abitu ta selles olukorras on. Et tema on pandud sinna üles pöörlema ja minule on antud vaba voli vaadata ja mõtelda, mida tahan. Ma võiksin isegi pöörlemisega samas rütmis kaasa liikuda, nii et tema ei näekski mind enam üldse. Minu käes on võim. Tema seisab liikumatult ja on täiesti kaitsetu.
Loomulikult on sealne Tallinna Transpordikooli ruumis loodud olukord tehislik ning kuskil kuklas ma tean, et see naine võiks igal hetkel etenduse lõpetada ja minema kõndida, aga hingedel, kelle meenutamiseks see näitus loodud on, seda võimalust polnud.
Nad lihtsalt seisid ja keegi vaatas. Keegi vahtis ja kuulas imeilusat muusikat. Keegi, inimene, vahtis teist inimest. Omas teise inimese üle täielikku kontrolli. Võis teda peksta, vägistada, mõnitada, veel kord peksta, piinata ja siis lõpuks aeglaselt tappa, kuulates imeilusat muusikat, mille on loonud keegi teine inimene tema jaoks.
Ja siis ma murdun.
Nutan.
Nutan ka viimases toas. Seal ruumis on neli mustanahalist peitnud end suurtesse kastidesse, nii et ainult pead välja paistavad. See on viide kõikidele maharaiutud peadele, mida eksponeeriti avalikult hoiatuseks teistele neegritele või meelelahutuseks rassikaaslastele. Aga tegelikult pole rassil enam minu jaoks vähimatki tähtsust. Minu ees on neli “maharaiutud” pead, mis võivad kuuluda kellele tahes. Ja need pead laulavad. Nad laulavad minule arusaamatus keeles, kuid meloodiat ja harmooniat tajun ma hästi. See on imeilus neljahäälne laul. Laul, millist luua ja esitada oskavad vähesed inimesed maailmas. Kindlasti on rohkem selliseid inimesi, kes suudavad ja arvavad end võivat sääraseid lauluandega inimesi tappa.
Need pead võiksid kuuluda näiteks minu emale ja isale. Need tapetud võivad ühel päeval olla minu lähedased, minu sõbrad. Sest lõhkujaid ja hävitajaid ei huvita, kui raske on luua.
Ja ma nutan ja vappun sellest tundest, et mina esindan samal ajal midagi nii ilusat ja koledat nagu seda on inimene. Ma tunnen kohutavat häbi kõige selle halva eest, mida minu liigikaaslased on varem korda saatnud ja millega nad tänase päevani edukalt jätkavad. Ja ma tunnen uhkust ja imetlust, et selle saama liigi esindajad võivad luua midagi nii kütkestavat nagu neljahäälne laul.
Aga häbi on suurem. Palju suurem. Talumatult suur häbi! Ühel põgusal viivul tundub mulle kõige kergem oma eksistents lihtsalt lõpetada, sest, ütelge mulle, palun, mis kuradi õigusega väärin mina või üldse keegi elu, kui me ei pea mitte kellegi teise elu mitte millekski?
Ma ei taha olla INIMENE.
***
Aga ma olen jätkuvalt elu ja tervise juures. Mõnes mõttes isegi tunnen, et see möödundnädalane kogemus puhastas mind. Olen selle kõige üle (taas kord) väga palju mõtelnud ja leidnud ikka rohkem ja rohkem indu selleks, et midagi ette võtta.

Nii ma siis kirjutangi seda ülemõistuse pikka blogipostitust, mis ei räägi seekord sõnagi sellest, millega Must Kast tegeleb. Ma vabandan!

Kui keegi ütleb mulle, et parema tuleviku loomisel seisab ees inimloomus, siis ütlen mina, et on aeg see inimene maha jätta.

Me oleme jõudnud oma intellektuaalse ja sotsiaalse võimekusega sinnamaale, et loodusliku valiku mehhanismid meie peale justkui enam ei hakkaks. Tegelikult hakkavad küll, aga läbi keerulisemate ja mitmetasandilistemate seoste, kui me oleme harjunud mõne teise liigi puhul arvesse võtma. Paisutatult võiks väita, et me oleme seljatanud evolutsiooni! Oleme jõudnud lõpp-punkti, kus meie füüsilist arengut ei mõjuta enam klimaatilised või ökoloogilised tegurid, sest suudame enda ümber luua tehistingimused, mis rahuldavad kõiki meie vajadusi. Hüva. Lepime sellega.
Aga mis nüüd? Kui me nõustume, et inimene enam väliste mõjurite (olgu need füüsilised või metafüüsilised) survel edasi ei arene, siis tuleb meil ise kanda selle eest hoolt, et meie mõistus ja vaim hapuks ei läheks. Me peame võtma evolutsiooni enda kätesse, aga mitte eugeenikasse langedes. Me peame juhtima VAIMSET EVOLUTSIOONI!

Ja mida põrgut ma nende suurte sõnade taga silmas pean?
Vist ennekõike seda, et me peame meile eluks antud lühikese aja jooksul püüdma igapäevaselt täiustumise ja parenemise poole. Me ei tohi muutuda laisaks ega mugavaks. Me peame sundima end igapäevaselt vastakuti raskete intellektuaalsete ja vaimsete aga ka eetiliste ja moraalsete probleemidega. Need just ongi need väikesed igapäevased valikud, millest ma juba enne kirjutasin. Need ongi need väikesed igapäevased võitlused, millest on nii palju kergem ja ahvatlevam hoiduda ning selle asemel langeda kiisuvideote- ja pseudotegutsemiste-maailma. “Like”’ist kellegi abipalve või õigustatud kriitika all sageli ei piisa.
On vaja tegusid ja mõnel juhul teatud tegutsemisviisidest hoidumist.
Kui me ei ütle ise ja tuhat korda, et me ei taha, et Eesti metsad kiire rikastumise huvides maha raiutakse, siis tehakse seda siiski.
Kui me ei eelista säästvaid ja taastuvenergiast lähtuvaid lahendusi, siis ei pakuta meile neid niikuinii.
Kui me ei nõua poliitikutelt reaalseid samme sõjapidajate suhtes, siis tapetakse süütuid inimesi kuni aegade lõpuni.
Me peame näitama nii endale kui ümbritsevale maailmale, et me oleme valmis oma mugavustsoonist välja astuma. Et me oleme valmis pingutama kõikide ühise heaolu nimel. Või kas oleme?
Ja võib-olla ühel päeval oma lastele või miks mitte oma õe või venna või sõbra lastele neid samu veendumusi ja väärtusi edasi kandma.

Elada oma elu nii, et mitte keegi ei peaks aasta, kümne või saja pärast sinu tegude pärast nutma. Elada, luues ilu ja elu, mille üle igaüks võiks uhkust tunda. Elada vähemalt nii, et mitte keegi ei peaks tundma häbi olla Sinu liigikaaslane.

Kui Sa, hea lugeja, oled siiamaani vastu pidanud, siis olen ma Sulle südamest tänulik! Palun Sinult veel vaid üht: kui näed mind ennast kunagi selle kirjutise vastu eksimast, siis tuleta mulle meelde, millesse ise kord uskusin.

Rahu ja õnne Sinu jõuluaega!
Kaarel