Munapea mõnutunnid, yo

3. advent, jõulueelne aeg. See oluline aeg, kus läbime kõik koos detsembrikuu erinevad faasid; näeme õdesid-vendi, peame advendid, sumpame läbi jõulu-šopingu, kingituste, kuusepuu, mandariinide ja piparkookide staadiumi kuni on käes jõululaupäev, kõige tähtsam päev. Kutsun inimesi üles seisatuma, peatuma, hinge (käima) tõmbama ning mõtlema, et jõulud on veel ees, mitte möödas; praegu on ikkagi napilt kaks nädalat aega ja alati läheb see jõulueelne trall nii kähku; ja äkki ongi pühad läbi, ja aastavahetus läbi, ning järgmine asi, mida sa mäletad, on suur šokolaadist lihavõttejänes. Küsid – kuhu jäid kõrvitsad ja verikäkid? Loogem siis ise neid momente ja mälestusi, teadvustagem, et on John McClane’i ja Kevin McCallisteri aeg, antud teleda, aeg antud…
Et jutt juba Kevin McCallisteri peale läks, siis võime ju sama hästi rääkida ka Central Parkist New York’is, kus Kevin teadupärast kohtas tuvitädikest. Laura ja Liina andsid teada, et tuvitädike on terve ja näeb väga hea välja. Jah, Laura ja Liina käisid New York’is.


*
Väljas pole hangesid, on krõbeda koorega maapind; krõbedus aga ronib igale poole. Puukoorde, asfaldiprakku, lukuauku, aknale – aga tundub, et mitte südamesse. Jah, tundub, et inimeste süda ja hingekoda on talve-krõbeda eest siiski teataval määral kaitstud, mis ei tähenda, et ei peaks nende eest ekstra hoolt kandma. Peab ikka. Aga kas see, et hangesid pole, tähendab, et on kasutatud liiga palju fossiilseid kütuseid, kas kasvuhoonegaasid on võtnud talvelt tema kasvu? Minu elukogemuse järgi oli detsember enamasti ikka lumerohke, nüüd juba mitmendat talve kratsin kukalt. Kui nii edasi läheb, ei saa enam teha nalju eesti kliima kohta, et siin ainult 6 kuud jääd, 4 kuud pori ja 2 kuud vihma on… Mis aga puudutab nina ja kurgu piirkondi, jääb kõik endine kehtima. Kandke salli, ärge köhige teistele inimestele näkku, peske käsi, käpikuid, jooge kuumi jooke, sööge rummikooke, ja ärge väljuge kodust ilma kahe paki taskurätikuteta (soovitatavalt Zewa Softis) taskus, või teid ootab piinarikas kannatamine.
Meiegi kogukonnana oleme natuke nagu krõbe külm, mis igale poole ronib, ainult sedapuhku ei tee me külma, pigem ikka sooja, ja seepärast otsime ka teed inimeste südamesse!
Jõuline ja jaatav etendus „Jõud“ sai sellel nädalal Tartu linnalt tunnustuse nimega „Aasta laste- ja noortesõbralik tegu 2016“ (Tartu Forseliuse Kooliga kahasse). See on muidugi rõõmustav, aga silmas pidades meie perspektiivi küündida laste ja noorteni, samuti eesmärki rikastada sirguvate põlvkondade elukogemust mitmekülgse ja ergutava teatrielamusega, innustades neid teadmise ja tunnetusega, tuletan meelde, et meie loominguline tegutsemine ei ole selles mõttes valiv ja välistav, et me ainult noori painduvaid pajusid kastame. Armastame ühtviisi kõiki generatsioone, kellega meil on au koos-eksisteerida.
*
Aga Atlandi-tagusel maal, mille trumpkaardiks on osutunud Trump, tehakse Shakespeare’i remixe teatrilaval (mitte raadios). Shakespeare, kes juba oma nime poolest segab kokku igasuguseid odasid (otsetõlge: Segaoda), saab seega läbi remixi topeltsegatud.

See kõik seab üles küsimused nagu: „Miks on vaja miksida?“ Ja „Kas see segamis-protsess mitte asja liiga segaseks ei tee?“ Küll Shakespeare teaks… Oo William, mida teeks sa?
Millisena situatsioonist su leiaks,
Kus pinge on tappev ja teater on hapnev
Kus publikum ootab ja kannatus katkeb?
Millega laadida aju see ajuke
Millest lüüa küll üles see majuke?
Kust hing saaks sooja 
Kuidas mitte minna looja
Vaid paista publikule silma
Ja südamesse ja pista rinda
Selle pingega, saada valmis
Püsida tempos ja salmis
Rütmis ja rollis ja mängu süles
Kuidas olla endast üle?
Jumalikkust 
Ülevust
Imet, mida tabaks ka pime
Mis pimestaks teda kes näeb
Saata nool! Mis mäest läbi läeb,
rongist, hong-kongist, tunnelist.
Tunnetena, teadmistena, geniaalselt,
võrreldamatult nagu kasemahl
kirjeldatult kui uni,

Millise massi all meelitatult võbeleb iga intellektuaal, maaler kui ka naiselik tarkuse kehastus?
Jah on inimvõimete kontsentraat see. On teater see. Teatrum see!

*
Vanusest olenemata võib panna väetist nii noorele puule kui ka vanale, viska aga sõnnikut ja komposti ja küll on taimekestel hea, 2-3 aastat lisaväetist vaja ei ole! Oleks teatrilavastustega ka nii… kuid ei ole. Ja teatrinäitlejana pean ütlema, et hea on, et ei ole. Aga oleks see vast romantiline… ainult kord paari aasta tagant üks metsikult rikastav teatrielamus, mis jääb inimese hinge teda saatma… tjah – pigem ikka kord kuus. Vähemalt. „Jõudu“ mängime sellel hooajal veel kaks korda ja tuleval aastalgi ei kao see mängukavast.
Ka pilt lõuendil ei kao, kui vaid tuhmub tibake. Mona Lisa naeratus on pärast aastasadu endine. Aga teater on surev kunst, ja etenduse atmosfääri ning vahetust ei saa veel otseselt salvestada. Stseenid, mis lavale seatakse, viis, kuidas näitlejad mängivad ja reaktsioon, mis tekib publikus… alati erinev, varieeruv, ja ideaalis – surev kunst.

Aga kas elavdada surevat kunsti? Kas filmida üles etendus ja arhiveerida seda… või lasta tal segamatult ja sõltumatult kustuda, et ta võiks saada tundetäheks meie hinge-kosmoses, mida vaid mälestusega mõõta, nii elamus igatsusena ilmuda võiks me (hinge)tervituste saatel.
On ju kena Vabadussammas. Võib-olla peaks selle Kalevipoja kuju ka ikkagi lahte laskma.

K. E. Tammi

Logiraamatu sissekanne

Ei tea, mitmes päev. Valgust on vähe. Jõudu jääb ka vähemaks: vaja mandariine või šokolaadi või kallistusi, sest pimedus vaevab ja kell kuus õhtul on tunne, nagu oleks kell üksteist. Meie laev ikka liigub, aeglaselt ja sujuvalt suure esietenduse poole.

IMG_0232

Nädala pärast oleme sadamas! Loodan, et meeskonnal varusid ikka jätkub. Aga igaks juhuks sooviks kõigile sooja ja päikest, mida mäe otsast nüüd iga päev saab alla tuua. Ahoi!

Esimadrus Niils oma loomulikus olekus: meie suurepäraseid flaiereid ette valmistamas: pane tähele, ehk liigub raeplatsil neid meievärvitud ja sinuvärvimist ootavaid lehekesi!
Esimadrus Niils oma loomulikus olekus: meie suurepäraseid flaiereid ette valmistamas: pane tähele, ehk liigub raeplatsil neid meievärvitud ja sinuvärvimist ootavaid lehekesi!

Vahepeal olen jõudnud üle parda lennata, et ballidel TUURitada. Jäädvustasin ka erinevaid KOHAlikke. Õnneks ujusin laevale kohe järele, ainult unetunde on vähe olnud. Olen väike merezombi! Seda küll varem nähtud pole!

ohtujuhtvrektor

Aga näiteks täna zombitasin pärast laevateki küürimist läbi suurelt laadimiselt: saabus isiklikult meie kõigi Vanama, kõikide kastide ja kassidega. Hurraa! Terve meeskond tervitab, kergitab kaabusid ja rõõmustab ülevoolavalt.

KOHALIKUD

Teate. Tahan jätkuvalt rääkida sellest, et siin laeval on tore. Piisavalt väike ja piisavalt suur. Kõike on piisavalt. Mäletan teatrikooli esimese kursuse keskel tekkinud üldsust valdavat tunnet, kus kooli sissesaamise vaimustus ja kultuurišokk vaikselt vaibunud oli ning hakkas tekkima arusaamine, et nüüd on töö­-töö-­töö.

ballivalguskunn

Ma ise võtsin enda jaoks vastu otsuse, et ma ei lase sellel esmakursuslase entusiasmil kaduda, lähen alati hurraaga uutele väljakutsetele vastu. Küll ikka lõpuks õnnestub, küll lõpuks hakkama saan.

telgitagus (2)

Nüüdseks on ka meie väikses teatris tekkinud midagi sarnast, arusaamiselaadset, et kuidas need asjad siin ilmas ikkagi käivad: mõned kogemused eelnevatest projektidest on hinge taga, nüüd juba on vähem uut. Aga mingi rütm on sees ja edasi me laugleme.

Pootsman tegi kõrval nalja, mis trükimusta ei kannata: Silver Kakssilm tervitab.
Pootsman tegi kõrval nalja, mis trükimusta ei kannata: Silver Kakssilm tervitab.

Teine paralleel: kui oled just uude kohta kolinud, kõik oma esemed oma käe järgi ära paigutanud ja naudid seda KOHAlejõudmisetunnet. Aga see vaimustus ununeb iga päevaga väikese sammukese võrra, kui uudsus kaob ja tekib harjumus. Samas võiks iga kord uksest sisse astudes mõelda: vaata vaid, kuhu ma endaga jõudnud olen, siin ma olen, sest teisiti ei saa, siin on minu pesa. Ja kui see tunne muidu ikka tahab meelest ära minna, siis on vaja sõbrad külla kutsuda, sest nemad näevad kohe kindlasti ka sulle harjumuspärast uue pilguga.

Kaijalkylas
Käisin vahepeal Kaijal kääridega külas. Käisin vahepeal Silveril õllega külas. Käisin vahepeal Lennartil külas. Ja see oli küll ammu, aga novembris käisime väga esindusliku kollektiiviga Reelil külas. Üleskutse minu poolt: käige ja kutsuge KÜLLA!

käsitööring

Sest laevad tüürivad ikka ja alati ja merd on alati ümber palju. Tasa ja targu lähenevad ja kaugenevad üksikud saared ja suured sadamad, aga lõpuks pole ükski seiklus midagi väärt, kui sees pole hääd tunnet ja ümber häid inimesi.

lindjaanika

AHOI! Näeme, kui külla kutsute või lihtsalt järgmises sadamas nimega „Padjatäis Päikest“ !

Jaanika

Paastumine Peebu moodi

Ahoi, hea ristirahvas!

Seekord selline pöördumine ka põhjusega. Esimene advent on edukalt möödunud, Jeesuse sünnieelne paastuaeg käes. Ristirahvas võbeleb kingituste- ja pidusöömaaja ootuses. Maailma verise tramburaitamise keskel sigineb inimestesse igaaastane lootuse- ja rahuvalgus. Päikese puudumise kompenseerimiseks heidetakse tagasihoidlikke pilke aastavahetuse raketipeo suunas. Mõnus aeg see detsember.

Päkapikud hakkavad käima. Kel ei käi, on olnud ilmselt paha laps või ateistlikus vaimus neid eirama õppinud. Aga headel lastel hakkavad sussid täituma erinevate maiuste ja fruktidega. Võime julgelt kuulutada klementiinihooaja avatuks ja soovime Edgarile õnne võidu puhul.
40984_155608854449937_6256853_n
Peale selle on alanud ka teatrites suur võiduajamine. Jõululavastusi lastele kohtab igal pool. Mõned teevad muusikalavastusi, mõned eputavad lumega, mõned etendavad ajatuid lugusid. Ja ega meiegi oma teatris tagasihoidlikumad pole.

Panime näitlejate löökrühmaga koosseisus Silver Kaljula, Laura Niils ja Jaanika Tammaru podisema ühe materjali, mil nimeks „Padjatäis päikest”. Ma mõtlesin, et küll oleks tore, kui üks talvine teatrilavastus oleks soe nagu kuum glögi lumisel õhtul: kuum ja energiast pakatav. Kui mahti saate, tulge ka kaema. Viime teid lumeporisest Tartust Indiasse ja toome pühalikult ka tagasi. Talvine ports teatrivitamiini kulub kindlasti ära.

Mul on ka hea meel teatada, et meie kurususe Vanama (justnimelt Vanama, mitte Vanaema) Margit Tamm on otsustanud teha oma elus täieliku kannapöörde ja Tartusse kolida. Rakendasime ta löökrühmaga kohe „Padjatäie päikese” rattasse karmalõnga ketrama. Vanama debüüt Mustas Kastis saab ilmutatud juba 13. detsembril.
40984_155608941116595_2739040_n
Kel aga tundub, et pime aeg on oma kurjad käpad jõuliselt juba kerest kinni haaranud ja lahti mitte ei taha lasta, siis järgnevad soovitused võiksid olla abiks. Mulle vähemalt mõjuvad.

Hankige endale vinge ports kalamaksaõli-kapsleid, parjalt paks annus D-vitamiini ja sööge klementiine. See kõik loputage alla mõnusa raamatuga. Lisaks tassikesed kohvi või teed toredate inimestega, miks mitte juua ka glögi. Peatage pagulaste, geide, rahvusäärmuslaste ja iseenda vimmamine. Tantsige, aga mõõdukalt! (Viimane tantsuvigastus annab mul seniajani tunda.) Käige saunas kümblemas ja ärge häbenege ennast. Kui on mingi häda, ärge laske sellel iseenda sees punnitada, pigistage ikka välja. Lisage juurde oma soovitused ja puhastuspaast eelneva aasta taagast võibki alata.

Viimaste sõnade asemel tsiteerin „Padjatäit päikest”.

„Ilma halbade asjadeta sa ei saa me teada, mis on hea ja ilma heade asjadeta sa ei saa me teada, mis on halb. Aga oluline on see, et üksnes hea ja halb koos tekitavad meie elus liikumise. Eraldi olles istuksid nad lihtsalt paigal ja põrnitseksid teineteist. Elu jääks seisma.”

Lennart