Taldrikud läikima!

28. november: kuulasin kõndides uuesti TED talks ettekannet Amanda Palmerilt, „The Art of Asking“ . Kõndisin mööda lumist Tallinnat, kuulasin ja mõtisklesin. Mis on see puhas kontakt kahe inimese vahel? Mis suhe saab olla kunstil ja küsimisel? Mis on üldse aus vahetuskaup ja kas peab tingimata mängus olema raha? Küsimise ja andmise ja müümise vahe. Suurim usaldus. Avatus. Lihtsad ja suured teemad, kaunilt esitatud. Kui Sul on aega, siis see võtab Sinu elust 13 minutit.

Istusin 3. detsembril Genialistide Klubis, lugesin ja kirjutasin ja õppisin, sest ma olen korraliku koormusega tudeng. (Küsi, kuidas mul koolis läheb: olen endale väljakutse võtnud iga kord uus sõnastus leida, kui vägev ja hariv ja valgustav on magistriõpe!) Ja ma sõin suurepärast prantsuse röstsaia vegan moodi – sest Göök seda on, mina põhimõtteliselt ei ole kategoriseerinud oma söömisharjumisi mingi nimetuse alla. Ja siis mul tuli mõte.

Ma otsin veel head sõnastust, aga idee on nii lihtne ja loogiline ja järgmine: ma söön toidu ära. Ma ei raiska suutäitki. Ma ei pea end punni pugima, aga ma ei viska ära toitu, mida keegi teine veel sööks. Ma söön selle ise ära. Läikigu taldrikud! Ja kui ei mahu, ära punni, paki järgmiseks söögiajaks kaasa või jaga sõbraga.

Praegu, teise advendi puhul, tahaksin sellest väikese kampaania teha: on meil kõigil pühadeaegne pugimine ees. Saab teatrist puhkusele, vanematekoju, vanaema vaaritatud kartulikuhjasid ja mandariinihunnikuid ja piparkoogimägesid ja lihalihaliha ja kapsaid-oi-oi-oi ja kausitäit komme ja šokolaadi. Tore! AGA: ärme viska toitu ära! #taldriktühjaks

Meil oli siin, nagu ülejäänud maailmalgi, vahepeal hullustus end jääveega üle kallata. Suur kampaania, mis tegelikult kogus arvestatava hulga „karistusraha“ väljakutsetelt ning tõstis teadlikkust ALSi koha pealt.

Ja enne seda veel oli suur hullustus jäädvustada oma elu, eriti taldrikule kunstiliselt komponeeritud hõrgutisi. Hurraa! Mu kõnemasin teeb pilti, ma tahan jagada pilti oma kartulitest! Paar filtrit peale: ja see on elustiil.

Nüüd ühendaks need kaks: tee pilt tühjaks söödud taldrikust, #taldriktühjaks juurde ning lisa kaks sõpra. Ülesanne lisada oma tühjaks söödud nõust pilt 24 tunni jooksul ja lisada kaks sõpra. (Vist niimoodi käivad need kampaaniad, eks?)

Ja kui sa leiad, et selline lähenemine on totrus või ei jõua kaasa lüüa, siis tee annetus Eesti Toidupangale. Taldrik tühjaks, et teistel oleks täis!

Lisaks on hea rakendus ResQ, mis aitab restoranidel toitu päästa!

Ilusat teist adventi!

Jaanika

Paastumine Peebu moodi

Ahoi, hea ristirahvas!

Seekord selline pöördumine ka põhjusega. Esimene advent on edukalt möödunud, Jeesuse sünnieelne paastuaeg käes. Ristirahvas võbeleb kingituste- ja pidusöömaaja ootuses. Maailma verise tramburaitamise keskel sigineb inimestesse igaaastane lootuse- ja rahuvalgus. Päikese puudumise kompenseerimiseks heidetakse tagasihoidlikke pilke aastavahetuse raketipeo suunas. Mõnus aeg see detsember.

Päkapikud hakkavad käima. Kel ei käi, on olnud ilmselt paha laps või ateistlikus vaimus neid eirama õppinud. Aga headel lastel hakkavad sussid täituma erinevate maiuste ja fruktidega. Võime julgelt kuulutada klementiinihooaja avatuks ja soovime Edgarile õnne võidu puhul.
40984_155608854449937_6256853_n
Peale selle on alanud ka teatrites suur võiduajamine. Jõululavastusi lastele kohtab igal pool. Mõned teevad muusikalavastusi, mõned eputavad lumega, mõned etendavad ajatuid lugusid. Ja ega meiegi oma teatris tagasihoidlikumad pole.

Panime näitlejate löökrühmaga koosseisus Silver Kaljula, Laura Niils ja Jaanika Tammaru podisema ühe materjali, mil nimeks „Padjatäis päikest”. Ma mõtlesin, et küll oleks tore, kui üks talvine teatrilavastus oleks soe nagu kuum glögi lumisel õhtul: kuum ja energiast pakatav. Kui mahti saate, tulge ka kaema. Viime teid lumeporisest Tartust Indiasse ja toome pühalikult ka tagasi. Talvine ports teatrivitamiini kulub kindlasti ära.

Mul on ka hea meel teatada, et meie kurususe Vanama (justnimelt Vanama, mitte Vanaema) Margit Tamm on otsustanud teha oma elus täieliku kannapöörde ja Tartusse kolida. Rakendasime ta löökrühmaga kohe „Padjatäie päikese” rattasse karmalõnga ketrama. Vanama debüüt Mustas Kastis saab ilmutatud juba 13. detsembril.
40984_155608941116595_2739040_n
Kel aga tundub, et pime aeg on oma kurjad käpad jõuliselt juba kerest kinni haaranud ja lahti mitte ei taha lasta, siis järgnevad soovitused võiksid olla abiks. Mulle vähemalt mõjuvad.

Hankige endale vinge ports kalamaksaõli-kapsleid, parjalt paks annus D-vitamiini ja sööge klementiine. See kõik loputage alla mõnusa raamatuga. Lisaks tassikesed kohvi või teed toredate inimestega, miks mitte juua ka glögi. Peatage pagulaste, geide, rahvusäärmuslaste ja iseenda vimmamine. Tantsige, aga mõõdukalt! (Viimane tantsuvigastus annab mul seniajani tunda.) Käige saunas kümblemas ja ärge häbenege ennast. Kui on mingi häda, ärge laske sellel iseenda sees punnitada, pigistage ikka välja. Lisage juurde oma soovitused ja puhastuspaast eelneva aasta taagast võibki alata.

Viimaste sõnade asemel tsiteerin „Padjatäit päikest”.

„Ilma halbade asjadeta sa ei saa me teada, mis on hea ja ilma heade asjadeta sa ei saa me teada, mis on halb. Aga oluline on see, et üksnes hea ja halb koos tekitavad meie elus liikumise. Eraldi olles istuksid nad lihtsalt paigal ja põrnitseksid teineteist. Elu jääks seisma.”

Lennart