Husuli blogi

Tere. Mina olen Husuli, ma tulen sügavalt Lääne-Nehrunist ja ma võtsin üheks nädalaks Musta Kasti blogitäitmise üle. See on sellepärast, et see keegi, kes selle nädala blogi esialgselt kirjutama pidi, otsustas viimasel hetkel, et ta ei suuda, ja mina võtsin hea meelega pakkumise vastu. Muidugi, muidugi ma üritasin teda veenda. Mis tähendab, et ei suuda? Mis mõttes negatiivsed mõtted? Mis mõttes kurb? Ei mõista, miks sellisele tühjuse tekitamisele oma hinge, oma aega kulutada. Meil selliste tundmustega oma elu ei raisata. Me küll teame, et kuskil märatseb orkaan Irma ja inimesed on hirmul, et kuskil esitletakse uusi moekollektsioone ja inimesed on elevil; ja me laseme selle endast läbi ja palvetame nende pärast, kes kardavad, ja oleme õnnelikud nende pärast, kes on rõõmsad, aga seda „ei suuda“-t me austada ei oska. Aga nüüd Tartust.

Möödunud nädalal toimus Draama festival ja see on ilmselgelt kõige olulisem asi, mida mainida. Olin ka isiklikult kohal. Ma usun, et ma ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et läks hästi ja rikkamaks said kõik, kes osa said. Ja kuigi Tartu on juba niigi elav, sest kool on jälle käes ja linn üliõpilasi täis, tõi möödunud nädal siiski uue tempo ja elevuse. Justkui kõrb, mis pärast vihma ootamatu õievaibaga kattub, sai ka Tartu endale nädala teiseks pooleks uue kauni kuue. Ja uued kuued saavad endale peagi kõik eestlased, sest siin lähevad ilmad krõbedaks ja külmad sügistuuled tahavad tuua haigusi, aga soe vammus ütleb tuultele ei ja seeläbi ütlevad tuuled haigustele ei. See on kaval nõks, mida rakendada.

Üleüldse, selliseid kavalaid nõkse ma armastan ja olen ka teile kokku pannud rea asjadest, mis võiksid teie elukvaliteeti parandada:
1. Tehke suurpuhastust. See on väga oluline. Asjad on väga kurnavad asjad (eks sellepärast nad ongi ainult asjad). Mida vähem asju, seda suurem võimalus, et sa leiad üles oma vähesed asjad, elad korrastatumas ümbruses ja tunned end paremini.
2. Tee ära asjad, mida sa oled ammu lubanud teha. Näiteks õmble tagasi nööp ja õmble kinni auk. See võtab viis minutit ja on su aega väärt.
3. Tee midagi ekstra. Isegi kui kõik on parajasti igapäevaelus korras ja toimiv, on mõnikord tore teha asju, mida sa tavaliselt ei tee või mida sa tegelikult ei vaja.
4. Räägi võõrastega tänaval, bussis ja poes. See on tore komme, mis on tavaline paljudes kohtades maailmas, aga Eesti mõjub vahel kollektiivse üksindusena.
5. Tee iga päev üks julgustükk. Midagi väljaspool oma harjumuspärast mugavusstsooni. See kasvatab ja värskendab.

Ongi kõik. Panin oma mõtted kirja ja loodan, et teie sügis algab mõnusalt! Kõike head!
Husuli

Õhupall

Must Kast käis lastelavastusega „Õhupallid“ Hiina Rahvavabariigis, täpsemalt Pekingis, esinemas. Kaks nädalat möödusid kuumalt ja meeleolukalt.

Esimene kultuurišokk saabus üsna vahetult pärast seda, kui ma Raimu Hansonile antud telefoniintervjuus kinnitasin, et lavastusse muudatusi ei tule, kuna see on valminud eesmärgiga olla võimalikult jälgitav keele- ja kultuuritaustast hoolimata. Nimelt saabus teade meie reisi korraldanud organisatsioonilt Hiinas, mida vahendas neil töötanud briti taustaga noormees Robert. Hiinlased andsid teada, et nad on üsna murelikud, kuna Hiina lastel erinevalt kõigist teistest maailma lastest ei olevat kujutlusvõimet; sellega seoses uurisid nad, ega meil ei oleks võimalik kasutada mõnda rekvisiiti.

Kui lugejate hulgas on neid, kes ei ole meie kusjuures täiesti esimest iseseisvalt valminud lavastust näinud, siis annan teile siinkohal teada, et „Õhupallides“ mängitakse läbivalt kujutletavate esemetega ning räägitakse ainult õige pisut, sedagi väljamõeldud keeles (sisututvustus meie korraldajatelt, reklaamiks teistele hiinlastele – leitav siit, minu isiklikul hinnangul kohutavalt naljakas, ma ei tea, kummal sõnal on rõhk).

Teiseks küsisid meie vastuvõtjad, kas ei oleks võimalik lavastusele juurde pookida mõnd publikut kaasavat stseeni, kuna hiinlastele väga meeldivat ka publikuna laval viibida.

Reis muutus juba eos väga põnevaks.

„Õhupallide“ nähtamatud rekvisiidid paistavad harilike rekvisiitide hulgast esile muuhulgas sellega, et nad eiravad sageli gravitatsiooniseadusi ning on võimelised sekunditega lavale tekkima ning sealt kaduma. Mängisin peas võimalusega paluda hankida hiinlastel madu, mis võiks kümne sekundiga hiigelsuureks mustikaid jälestavaks kolme peaga draakoniks kasvada. Võib-olla võiks selline asi riigis, kus elab 1000 korda rohkem inimesi kui meie väikeses Eestis, võimalik olla?

Neil oli ka konkreetne soovitus: lasta etenduse lõpus lavataevast alla tohutu võrk õhupallidega. See soovitus täitis mu kummalise värinaga. Nimelt, olgu see siis avalik, ei salli ma absoluutselt õhupalle, kõige vähem sallin ma neid teatrilaval. Miks? Sest need on kasutud ja taaskasutamatud kummitükid, dekoratsioonid, mis, olles täis tühja õhku, täidavad minu hinge sama sisuga. Musternäide maailma ressursside raiskamisest. Miks neid peab seostama õnneliku lapsepõlvega? Võib-olla siis inimkonna lapsepõlvega, kui veel keegi ei teadvustanud, et ressursid me planeedil saavad ükskord otsa?

Lühidalt, mul on mingi põhimõte, eksole, mis põkkub katastroofiliselt meie korraldajate põhimõtetega. Ja lõpuks saab see kõik minu põhimõttest võitu: hea küll, tulgu etenduse lõpus need õhupallid sealt alla, paneme oma „Hoodihamdaideedoo“ põhja ja kutsume lapsed lavale, saame tehtud nii rekvisiidid kui publiku kaasamise ja võib-olla on see kõik tõesti vajalik, nemad ju tunnevad oma lapsi paremini kui mina.

Hiina jõuame varahommikul. Reeli ja Kristo pagas on Moskvasse jäänud, pea on unine ja sassis, lõpuks jõuame hotelli ja peame ootama, kuni meie toad vabanevad, veetes aega hommikusöögilauas. Läbi uneudu on meeles, kuidas kogu toit ajab kohutavalt naerma, sest peale vaadates ei oska ennustada toidu maitset ning maitstes ei saa aru, millest see koosneb.

Pärast kosutavat und võetakse meid vastu säravate naeratustega ja lubadustega hankida hea proovisaal (kogu trupp oli mööda maailma laiali ja taastusproov Eestis osutus võimatuks). Ise sõidame jalutama suurele müürile. Saab selgeks, et kõige raskem osa millegi organiseerimisest on keel, sest peaaegu mitte keegi inglise keelt ei räägi (See Pikk Mees hotellis ja Ruuduline Naine bussijaamas välja arvatud). Aga kuidas mina peaksin rääkima keelt, kus üks väljend pisut erinevalt hääldades võib tähendada nii „laama“ kui „kepi oma ema“?

Paari päeva möödudes on selge, et proovisaali me küll ei saa, sest ükski kontaktisik enam midagi ei vasta. Harjutame öösel hotellitoas.

Järgmisel päeval viiakse meid esinemispaika. Olgu kohe ära öeldud, et Mr. Lu, kes meid sinna autoga viis, ei esinda mingil moel kogu ülejäänud organisatsiooni. Me ütlesime pärast Mr. Lu’le (küll tõlkide abil), et ta võib meie teatrisse tööle tulla. Me arvasime, et ta on autojuht, aga selgus, et ta on ka kõik muu: müüs pileteid ja tegi meile lava valmis ja tõi meile kohvi ja veel miljon muud pisiasja. Mitte sellepärast, et see oleks otseselt ta kohustus olnud, vaid sellepärast, et kõik teised inimesed olid kuhugi kadunud. Millalgi ilmus välja ka meie briti taustaga kontakt Robert, kes vabandas, et ta polnud vastanud ja teatas, et ta on otsustanud oma töölt lahkuda, sest siinne suhtlemiskultuur lihtsalt ei võimalda töötegemist.

Kogu seda korraldust vaadates ei saanud ma olla õnnelikum, et me oleme teinud lavastuse, kus ei ole tõepoolest vaja mitte midagi, ainult natuke valgust. Ma ei kujuta ette, kas etendus oleks saanud üldse toimuda, kui ta oleks olnud pisutki tehniliselt nõudlikum. Valguse saime õnneks minuti enne etenduse algust siiski paika ja ehkki see veel mõned minutit etenduse algusest süttis ja soojenes, nägid ilmselt kõik lapsed meie näitlejate näod ära. Mina isiklikult puhusin suurest närvipingest oma meloodikat nii, et esimese etenduse raames sündisid täiesti uued muusikapalad.

Pole vist vaja täpsustada, et kõik päris õhupallid jäid minu suureks rõõmuks ära, samuti ei toimunud hiinapärast publiku kaasamist. Küll aga tahan rõhutada, et need neli saalitäit lapsi ja nende vanemaid olid ilmselt kõige tähelepanelikum, vaiksem ja õnnelikum publik, kes meil kunagi selle etendusega olnud on! Kujutlusvõimega ei paistnud kellelgi probleeme olevat. Võibolla ainult sellel ühel emal, kes esireas magas.

Kuidas saab lasteteatriga tegeleva organisatsiooni juht üldse mõelda, et lastel puudub kujutlusvõime?

Tänane Hiina Rahvavabariik on endas ühendanud kapitalismi ning autoritaarse keskvalitsuse. Tsensuur, korruptsioon, ebavõrdsus. See ei paista koguaeg silma. Seda märkad siis, kui vaatad kohalikku televisiooni või avastada, et ei pääse enam oma harjumuspärastele netilehekülgedele. Ma ei tea, millest inimesed omavahel räägivad, sest ma ei saa neist aru (lisaks lugesin kuskilt, et nende kultuuris võidakse sulle vahel valetada, kui neile paistab, et vale teeb sind õnnelikumaks kui tõde – ehk mitte paha pärast, vaid ikka sinu heaolu nimel). Räägitakse, et praegu toimub Hiinas uus kultuurirevolutsioon, vaiksem, salapärasem, hävitavam…

Aga Hiina ja tema rahvaarv on ju tohutud, seda ei ole peatanud peaaegu 40 aastat toiminud ühelapsepoliitika, seda ei peata ka 2016. aastal kehtima hakanud kahelapsepoliitika. Kuidas seda massi siis taltsutada saab? Kes tahaks mingit sissevaadet kaasaegsesse Hiinasse, neile ma tahaksin väga tungivalt soovitada Evan Osnose raamatut „Ambitsioonide ajastu“. Ta kirjutab muuhulgas, et hiinlastele ongi omane kollektivistlik mõtlemine; kultuur, kus tuli elatuda riisikasvatusest, ei saanud lihtsalt individualismi lubada. Võib-olla. See peaks siis ka sotsialismiga sobituma.

Aga see riigikord, mis Hiinas on, see ei ole minu jaoks sotsialism. Mulle tekib tibutagi, kui ma mõtlen sellele, mis seal tegelikult juhtunud on. Ja väga lihtsalt kokku võttes kõlaks see: inimesed ei tahtnud enam autoritaarset keskvalitsust ja tsensuuri, nad hakkasid protesteerima… ja siis tuli kapitalism koos oma motoga: igaüks võib rikkaks saada, see on edu, edu aga on õnn, ainus, mis tõeliselt tähtis. Õnnelik inimene on rikas ja ilus. „You are beautiful!!!“ karjuvad selfikaameratega emad, kes oma tütreid turismiatraktsioonide juures meiega pilti saadavad tegema. Ma ei peagi kõigest aru saama ja kahtlemata ei pea kõik inimesed jagama minu kultuuri ning väärtushinnanguid. Aga seda ju võiks inimesed tunda, et nende sisu on ainus, mis ilu evib ja loob; et õnne tuleb otsida ikkagi seestpoolt, olgu siis pealegi see banaalne tõde. Ja riik, mis erinevat mõtet maha surub, ei saa olla inimese, inimlikkuse kasvulavaks.

Kui ma vaatan Pekingi metroos seda zombistunud nutitelefonisõdalaste armeed, on mul inimkonna pärast tõesti suur hirm. Ärgake üles! Ärge lubage oma elul olla see mõttetu kummist junn, ärge avastage, enne kui hilja, et kogu teie sisu oma kellegi jahtunud hingeõhk.

Meil on siin metsade vahel nii palju ruumi. Ja meile on antud nii palju aega, igaühele keskmiselt 80 aastat. Ma tahan seda nii väga kasutada. Nüüd ja kohe.

Kaija

Kahekõne iseendaga

Mina: Hei! Kirjutan sulle, et…
Mina ka: ?
Mina: Väisasin reedel ema ja õega hiljuti meedias palju tähelepanu saanud Tallinna Linnateatrit. Täpsem oleks öelda, et käisime vaatamas etendust nimega “Kriipsud uksepiidal”. Lavastus oli hea. Isegi väga, sest see pani mõtlema.
Mina ka: Olgu… tore ju! Teatrietendus peakski üldjuhul mõtlema panema. Kah mul mõni üllatus!
Mina: Oota nüüd! Seekord oli asi natuke teisiti. Äratundmisrõõmu oli niivõrd palju, et mul hakkas vahepeal isegi kõhe. Vahepeal tekkis tunne, et ega Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe seda minu elust maha pole kirjutanud. Lavastuses olevad nimed ja inimesed olid kahtlaselt sarnased reaalsetele inimestele minu lapsepõlvest.
Mina ka: Ma arvan, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega. Vaevalt sa noorena Eesti “Truman Show” peakangelane olid.
Mina: Tjah. Vaevalt tõesti. Aga järelikult oligi elu paneelmajade vahel selline.
Mina ka: Milline ta siis oli?
Mina: Ohtlik. Ikka pagana ohtlik, kui järgi mõelda. Eriti teismeeas. Sa võisid peksa saada puhtalt selle pärast, et sa kõndisid vales kohas, või seetõttu, et sul polnud suitsu. Poh**i, et sul veel häälemurretki polnud tulnud ja et tubakatooted ei olnud ka just päris sinu teetass. Aga ajad olid sellised. Vabariik oli ju lapsekingades ning suure vabanemise käigus kipus lastekasvatamine paljudel ära ununema. See tõi kaasa selle, et lapsed kasvasid tänavatel. Sealne elu oli aga karm ja halastamatu. Kui sa olid rumal, siis võis elu olla paras nuhtlus ja peavalu. Kui sa olid tark, siis pidasid vastu. Tänavatel lugesid ja maksid tutvused. Mäletan isegi, kuidas nii mõnigi kolakas jäi saamata, kuna juhtumisi mõni vähe tähtsam tegelane sinuga samas majas elas või samas koolis käis. Meil ei olnud kaubanduskeskusi ega internetti. Olid tänavad ja sealsed seadused.
Mina ka: Oota, aga miks sa seda räägid?
Mina: Ma ei teagi. Midagi on nagu hingel… Seal lavastuses sai üks vendadest lõpuks surma, kui ta hirmu trotsides garaažikatuselt katlamaja katusele hüpata üritas. Selleks, et näidata, kui lahe ta on. Ma mäletan, kuidas ka minu lapsepõlvekaaslane, kel oli samuti vend (mitte küll kaksikvend), sai surma, kui ta üritas vahetult enne rongi üle raudtee lipsata. Põhjuseks sama nagu tema saatusekaaslasel Linnateatri lavastusest.
Eniveis. Mis ma vist tahan öelda, on see, et just vanemad teevad oma võsukes(t)e eest otsuse nende tulevase keskkonna ja ümbritseva elu suhtes. Seetõttu tahaks ma inimestele südamele panna, et kui te valite oma lapsele/lastele “keskmisest ohtlikuma” keskkonna kasvamiseks, siis võtkem ka suurem vastutus võsukesi rohkem suunata, kuulata ja juhendada. See paipoisi ühiskond, mis meil siin hetkel valitseb, on küll tore, kuid mõnda kohta ei ole see veel jõudnud. Tänavatele.
Mina ka: Olgu.
Mina: P.S: Ühtlasi tervitan kalleid kolleege ja sõpru Mustast Kastist. Loodan, et Jõuliste tuur sujus mõnusalt, ladusalt ja inspireerivalt. Loodan, et Liina tervisega on kõik korras. Loodan, et Ets tuleb homme proovi. Loodan, et Kristjan sõidab varsti jälle minust rattaga mööda. Loodan, et Raunol, Lennartil ja Jaanikal on koolis hästi. Loodan, et Kaarel saab nüüd lõpuks puhata ja loodan, et Laura on endiselt sama särtsakas. Kui enne ei näe, siis juba õige pea Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlaspäeval!

Head emadepäeva!
Kallistatagu ja paitatagu üksteist!
Kristo

Kust tuleb tatt ja kuhu kadus kevad?

«Once you go spring, you never go back,» on minu igakevadine moto. Üritasin seda eesti keelde seada, aga ei saanud seda õiget tunnet sealt kätte. Mis see õige tunne siis on? Tõenäoliselt on see tunne tugevalt mõjutatud internetis nähtud meemidest. Asja uba on tegelikult hoopis selles, et äkitselt naasnud talv on kevadriiete alt minu immuunsüsteemile üks-null teinud. See on see, kui põikpäiselt võtta vastu otsus 31 kilomeetrit külma põhjatuule vastu rattaga vändata (nendesamade kevadriietega). Nüüd voolab tatti nii, et ise ka ei usu. Tõestus (ja see on alles ühe päeva jagu) paremal.

Pildi autor: Arvo Tarmula
Sellest olenemata võtsin pühapäeval pärast teadmata hulka salvrätikuid, kaht küüslauguküünt, üht liitrit vett ja 1200mg Ibumetini ette EV100 19,5-kilomeetrise jalgsimatka. Ei kahetse. Rattasõitu ka ei kahetse. Väga äge juubeliürituste stardipauk! Jooksmisega olen harjunud, aga minu matkamine on siiani enam-vähem linnaäärsete jalutuskäikudega piirdunud. Seda peab muutma! Eesti saab läbi käia kaht erinevat pealtnäha võrratut matkarada pidi.

«Ma vihkan haige olemist,» kuulen oma mõtteid. Veel mõned aastad tagasi tundus haigena kodus istudes, et kogu elu jookseb eest ära. Tõenäoliselt ei oleks need paar päeva midagi suurt muutnud, aga see tunne, et ma ei saa kodust väljuda, liikuda sinna, kuhu ma tahan, teha seda, mida ma tahan, tekitas saamatu ja halva tunde. Praegu tekitab haigus minus viha. Viha enda keha pihta, et ta ei saa siis nüüd selle haiguse hävitamisega piisavalt kiiresti hakkama. Miks ma siis tahan nii kiiresti terveks saada? Mida ma teeksin ja kuhu ma kiirustan? Haige olles tundub üks päev nii suur ja pikk ja tähtis ühik.

Võib-olla olen vihane, et minu liikumine on piiratud. See tuletab mulle meelde ühe talve algust gümnaasiumi ajal. Lumi ja jää katsid maad ning mulle jõudis kohale, et nii jääb vähemalt järgnevaks kolmeks või neljaks kuuks. (Siis vist ei olnud nii palju seda maapinna edasi-tagasi sulamist. Siis sai kevadel ikka suurt rõõmu tunda esimesest sulanud asfaldilaigust. Praegu on aastaringi mõned asfaldilaigud paljad.) See tunne, et ma ei saa kõndida muretult ükskõik kui kaugele, tekitas minus suurt kurbust. Ma olin justkui lume sisse müüritud. Eks see ole mõtlemise küsimus, aga ma naudin seda, kui saan kõndima/jooksma hakata, tunda, et mu talla all toimib hõõrdejõud, ja minna siis nii kaugele, kui tunne on. Liiga palju lima minu pea sees ei lase mul tegelikult aru saada, kas ma üldse räägin mõistetavat juttu praegu.

Igatahes usun ma, et haigused algavad mõtlemisest. Sellegipoolest olen tänulik antibiootikumidele, Sudafedile ja No-Spale, sest alati ei tule selle mõtlemisega mässamine hästi välja. Mis absoluutselt ei tähenda seda, et mõttetöö võiks nurka visata. Lihtsalt elus on tore püsida. Tõenäoliselt oleksin ma surnud, kui poleks antibiootikume. Väiksena ma madalamat palavikku kui 41 väga ei tundnud. (Tagantjärele tarkus ütleb, et pidevalt paistes mandlid ei saa head tähendada.) See selleks.

Maamood 2017
Kuna ma täna joosta ei saa, siis kompenseerisin seda Tartu jooksumaratonidele registreerimisega: 7. mai ja 23 km ning 7. oktoober ja 42 km, siit ma tulen. Nüüd istun diivanil edasi ja nosin melonit. Keda jooksmine kuidagi köidab, siis soovitan Haruki Murakami raamatut «What I talk about when I talk about running» ja Kristjan Puusilla ööülikooli loengut «Jooksupaelad».

autor: Ruudu Rahumaru

Kas jooksmine, haige olemine, teatri tegemine või midagi muud, ainus vastane, keda ületada, oled sina ise. Nii ma üritan tänase päevaga ära leppida. Minge välja jooksma või jalutama ja Musta Kasti «Jõudu» vaatama, mis hetkel Eestis ringi tuuritab!

Laura

Esimesed mõttearendused teemal “Sipelgaefekti päev”

Teater

Kaarel: Tere!
Õpetaja: Tere-tere! Astu edasi!
Kaarel: Kas võib? Ega ma pikaks plaanigi jääda. Tulin sõbrale toeks.
Õpetaja: Noo, vaatame seda asja. Näita, kes sa oled!
Kaarel: Teil on siin imelikud lõhnad ja nukker valgus. Aga huvitav.

Möödub aasta

Kaarel: Õpetaja, räägi veel, näita veel! Ma ripun iga su sõna küljes! Sa tead ja teed nii õigesti! Mul on sinust kahju, sest sa tundud nukker. Kas teatris ei saagi õnnelik olla?
Õpetaja: Teatris on raske.
Kaarel: Aga see on seda väärt!
Õpetaja: Ei ole. Tegelikult pole mingit vahet, mida sa teed. See ei muuda midagi. Mida rohkem sa teed, seda paremini sellest aru saad. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem mõistad, et sa olid nooremana lihtsalt naiivne.

Möödub mitu aastat

Ajakirjanik: Aga miks te seda niimoodi nimetate: “sipelgaefekt”?
Kaarel: Sest see ei ole liblikaefekt. Natuke nagu on ka, sest mõlemad viitavad väikse mõjule suure üle, aga suurim erinevus seisneb selles, et ühe puhul tunnistatakse oma suutmatust igat väikseimat detaili arvesse võtta, teise puhul aga just iga väikseima detaili arvestamisega tegeletaksegi. Ja sipelgad on rohkem jalgadega maas kui mesilased.
Ajakirjanik: Ja eesmärk on panna inimesi rohkem mõtlema oma rollile ühiskonnas?
Kaarel: Sellele ka. Ma arvan, et kõige olulisem, mida igaüks peaks mõistma meie ühiskonna kohta (ja ma pean silmas globaalset inimühiskonda), on see, et see töötab säärasel keerulisel ja kõigil tasandeil läbipõimunud moel mingisuguse efektiivsusjanu nimel, isegi teadmata, mis on selle efektiivsuse mõõtühikuks ning unustades, et see ei ole kindlasti ainuõige ega -võimalik viis. Mis aga on kindel, on see, et meie ise, igaüks meist, panustab selle masinavärgi tööshoidmisse. Ma tahan, et inimesed taasmõistaksid, et nende endi heaolu nimel see kõik, mis me teeme, tehakse. Et igaüks meist ongi kõige tähtsam ja seega on kõige tähtsamad just nimelt meie soovid ja meie valikud. Seega igaüks meist peaks saama soovi korral ellu viia ka suuri muutusi. Aga sellesse millegipärast ei usuta! Arvatakse, et mingi süsteem on tugevam kui inimene. Aga meie ise oleme ju see süsteem.
Ajakirjanik: See kõik on väga ilus ja aateline ning kõlbaks motivatsioonikõneks mõnel Vabaerakonna koosolekul, aga te saate ju ise ka aru, et üksi paljude vastu ei saa ning teisiti käituv sipelgaski arvatakse kolooniast välja.
Kaarel: Tõsi. Ka sipelgate seas leidub neid, kes ei taha üldiste reeglite järgi toimida ning nad hukkuvad “kasutult”. Pesa heaolu need üksikud mädad munad ei mõjuta. Võttes selle riski, et teen sipelgatele suurt ülekohut, julgen väita, et nende üksikindiviidide iseteadlikkus ei ole sedavõrd arenenud kui meie oma, mis tähendab, et nende puhul tõesti toimib kollektiivse alateadvuse omamine edu pandina ning teisitimõtlejad ei vii arengu ega külluseni. Jõudes aga inimeste juurde, näeme, et ka meil on arenemas midagi kollektiivse (ala)teadvuse taolist, mida esindab massimeedia, eeskätt Internet, aga erinevalt sipelgaist, kellel puudub võime hinnata oma tegutsemise tagajärgi, peaksime meie rakendama seda “alateadlikku” juhtimissüsteemi vastupidises suunas ehk mitte peale sundima üht eesmärki paljudele, vaid paljudest eesmärkidest moodustama ühise. Me ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus väheste huvide nimel kannatavad paljud. Me ei saa tolereerida olukorda, kus 95% maailma rikkustest on 5% elanikkonna käsutuses. Me peame nõudma muutust. Ja parim ja kiireim viis muutuse esilekutsumiseks on loomulikult vana süsteemi kasutuskõlbmatuks muutmine.
Ajakirjanik: Nüüd vist jõuame selle tarbimis- ja tootmisvabapäevani?
Kaarel: Just! Kui näeme, et meie praegune ühiskond tugineb pea täielikult lõppematule majanduskasvule, mida reaalselt ei loo mitte need 5%, kes erinevatel juhtivatel aladel töötavad, vaid just need 95%, kes on sunnitud päevast päeva mingisse ületarbimise-tootmise surnud ringi, näeme ka seda, et me ei ole üksikud sipelgad, kes liigsete fantaasiajuttude mõjul mingist hägusest öko-hipi maailmast unistaks. Meie oleme valdav osa inimkonnast, kes üheskoos nõuab paremat elukeskkonda, sõdade lõpetamist ja planeedi ressursside mõistlikku kasutamist. Üheskoos vormime ja sõnastame ühiseid eesmärke, mille poole püüdlemist nõuame igalt pukisistujalt. Ja kui nad meie nõudmisi täita ei suuda, siis näitame, et üheskoos võime nad oma troonilt ka kukutada.
Ajakirjanik: Ehk siis tegu on streigiga.
Kaarel: Ülemaailmse streigiga.

Kuidas panna maailma seisma?

Töötaja: Kuidas ma peaksin seda oma ülemusele seletama? Et: “Jou, ma homme tööle ei tule!” ja kõik?
Kaarel: Ma teeksin talle esmajärjekorras ettepaneku, et ka tema ei teeks homme tööd, sest mis sellest muutub, kui te mõlemad jätaksite ühel päeval kõik tööd tegemata? Sinu ja tema jaoks mitte midagi.
Töötaja: Lahti lastakse! Või palgast jään ilma!
Kaarel: Ühe vaba päeva pärast lastakse lahti? Katsu seda asja ikka kuidagi niimoodi seada, et saaksid päeva kokkulepitult vabaks. Ega ma ei taha, et sulle sellest midagi halba tõuseks.
Töötaja: Ja mis ma siis teen? Passin niisama? Telekat või arvutis…
Kaarel: Ära tee kumbagi, sest need mõlemad põhjustavad energia tarbimist, mida tuleks sel päeval vältida. Tee midagi, mis ei vaja muud kui sina ise, teised inimesed ja vaba aeg. Kõik need komponendid on sel päeval võtta. Ja loomulikult võite kasutada asju, mis juba niigi olemas on – minge näiteks rattaga sõitma või jalutage pargis (varasemad kokkulepped neti või telefoni teel on ju igati lubatud). Peaasi, et ei tarbiks ega toodaks midagi sel päeval!
Töötaja: Oota, kas ma süüa ikka võin?
Kaarel: Jaa, muidugi! Peadki sööma, aga, palun, ära mine poodi sel päeval. Ja ära kuluta toidu soojendamisele elektrit ega muid kütuseid.
Töötaja: Segi oled või!?
Kaarel: See pole praegu oluline. Kui sa tahad midagi soojendada ja juhtub olema päiksepaisteline päev, siis võite näiteks proovida sõpradega koos päiksekiiri koondava kütteseade ehitamist. Selleks kasutage muidugi materjale vanadest või lagunenud asjadest.

Tööandja: Millega sa mees enda arust tegeled? Mul on viis töötajat, kes tahavad ülehomseks vaba päeva sinu mingi lolli idee pärast!
Kaarel: Aga võta ka sina vaba päev!
Tööandja: Tead, see ei käi nii lihtsalt. Mul on lepingud ja tellimused, mida pean õigeks ajaks täitma. Sa vist ei saa aru, kuidas päris maailmas asjad käivad.
Kaarel: Ma saan aru, et mida lähemal võimule ja liigkasule sa oled, seda keerulisem tundub sulle lasta üks päeva kasumiteenimisest minna lasta. Mõtle, miks see on nii. Ja kui sa oled järgmiseks aastaks ümber mõtelnud, siis pole hilja meiega liituda. Ma ei arvagi, et ma saavutaksin paari aastaga mingit suurt edu või tähelepanu. See kõik võtab veidi aega ja harjumist. Aga see ei tähenda, et see võimalik poleks.

Laps: Kas ma ei saagi homme tahvliga mängida?
Kaarel: Põhimõtteliselt saad, kui selle aku vastu peab. Peaasi, et sa seda 15. juulil olenemata kellaajast ei laeks.
Laps: Aga miks!?
Kaarel: Sest nii kaua, kui me pole suutnud täielikult üle minna taastuvenergiavarude kasutamisele või enda käsutusse saanud mingeid uusi ja üliefektiivseid energiatootmismeetodeid, peame me survestama energiakontserne neid viise looma. Alustuseks piisab sellestki, kui sa ühe päeva jooksul sendigi eest energiat ei osta, sest see näitab sinu valmisolekut oma harjumusi muuta.
Laps: Aga mis ma siis terve päeva teen?
Kaarel: Me võime minna ukakat või mädamuna mängima.
Laps: Kuidas need veel käivad?

Ema: Ma olen ju põhimõtteliselt su ideede poolt, aga ma ei kujuta ette, kuidas see toimima peaks, kui korraga on üks päev, kus kiirabigi kohale ei sõida.
Kaarel: Kuna sipelgaefekti päeva kesksel kohal on inimene ning tema heaolu ja harmooniline kooseksisteerimine teiste planeedi asukatega, siis ei tahaks ma kindlasti kedagi tarbetusse ohtu seada. Kiirabi, tuletõrje ja ka politsei peaksid oma tööd jätkama tavapäraselt, et õnnetused või pahatahtlikud teod ei rikuks üldeesmärgi edenemist.

Näitleja: Meil on suvetüki esikas tulemas. Kuidagi ei saa proovipäeva ära jätta.
Kaarel: Aga te ei peagi. Kui saate proovi peetud ilma elektrikuluta või ilma, et keegi peaks autoga kohale sõitma, siis omavahel koos olla ja omi asju teha võite ju ikka! Muide, see kehtib väga paljudel elualadel, et inimesed võiksid ka vahepeal lihtsalt kokku tulla ja arutada, mis ja kuidas edasi. Ikka selleks, et meie igapäevane tegutsemine oleks kõigi jaoks paremini mõtestatud – selle vastu pole mul kunagi midagi olnud.

Huviline: Seleta mulle see asi nüüd hästi lihtsalt lahti: mida ma tohin ja mida ma ei tohi?
Kaarel: Lihtsalt: sa tohid kõike, mis ei ole seotud millegi uue materiaalse tootmise või tarbimisega. Ideaalis näeks asi välja nii, et kui kuupäev muutub 15. juuliks, siis lülitavad kõik inimesed enda elamised vooluvõrgust välja. Selle kuupäeva jooksul ei kulutataks elektrit, gaasi, bensiini – ei ühtki kütust. Ka ei tohiks keegi osaleda millegi materiaalse tootmises. Uute ideede tootmine ja nende sõpradega jagamine on enam kui teretulnud. Soovitan selleks päevaks sõpradega mingi kohtumise kokku leppida ja proovida nõndamoodi aega veeta, et sellega kogu maailma võimalikult vähe mõjutada. Lihtsalt olla. Ja lasta ühel päeval mööda minna. Kasvõi proovimise mõttes, et näha, kas keegi üldse meie puudumist märkaks; et näha, kas pesa saab ilma meieta hakkama või ongi hoopis nii, et me oleme olulised, meiega peab arvestama ja meie saame maailma muuta.

Talvine tänukiri

Kuuldavasti on teatrisiseselt kõige enam puudu kolmest fraasist: aitäh!, palun! ja vabandust/ma eksisin! Olgu see siin minu kaugsuhteline panus nendest esimese puudujäägi likvideerimiseks!

Ma istun voodil, arvuti süles. Minu ümber tiirutab kass (kes on täna suht normaalne). Mul on õhtusöögiks sees lõhevõileivad (mu õde on sushikokk, tänks, Anneli!) ja mantlitaskus kaks kohukest (sest anti külaskäigult kaasa, kui tore!). On pühapäevaõhtu. Mu telefonist mängib vaimustav lugu (Westworld – Paint It Black). Mul on selja taga pool koolipäeva ja üks produktiivne proov (esikas on juba üsna varsti!) Ma olen eluga rahul.

Ma olen õiges kohas.

Ma olen selle eest tänulik.

Aitäh Mustale Kastile ja kõigile seal Tartus, kes te mind ära ei unusta, kui ma kaon päälinna rüppe või kes te hoiate mu tegemistel silma peal või arvestate prooviperioodide ja etenduste puhul minu haridusega. Aitäh koolikaaslastele Tallinnas, kes te teete koos pingutamise mõnusaks. Ja aitäh pereliikmetele, kes mind erineval moel toidavad-katavad. Aitäh. Aitäh. Aitäh.

Väga palju minatamist. Aga väikesed asjad teevad tõesti õnnelikuks. Umbes nädal tagasi oli mul võimalus kaasa teha suure ettevalmistusega aktsioonis ja NO99 laval kaks korda sugu vahetada (Lavakunstikooli aktsioon: Drag Show). Enne lavaleastumisi oli kõvasti proove, nii avanumbri, enda etteaste kui ümberkehastumisega. Siinkohal tänan tiimi ja kursakaaslasi ja õppejõude ja teatrimeeskonda ja eelkõige oma stilisti Silviat ja grimeerijat Triinu, kelleta… nojah, poleks seda tegelast sündinud.

Seik, mida jagada tahan, on aga küllaltki argine: kui hommikul kell kümme, enne suurepärast pildistamisseeriat, liimida endale külge mitmesentimeetrised kunstküüned, esimest korda elus… siis avastad, et oled invaliid. Järsku tekkis mul mõistmine igasuguste riiakate beibede stereotüüpidega, sest tõepoolest on keeruline positiivset meelestatust hoida, kui sul pole võimalik ise isegi saapaid jalga tõmmata. Haaramisvõime on harukordselt hindamatu…. Võimalus endal kasvõi rinnahoidjapaela sättida või juuksekarva suust ära tõmmata on ikka väga väärtuslik. Pole ime, et selle võime kadumisel võtab maad frustratsioon. Päeva lõpuks olin täitsa kurb, kuniks need küüned said sõrmedelt lahti leotatud ja ära murtud. See tänutunne omaenda sõrmedest ja oma suutlikkusest iseendaga hakkama saada… no kurat, ka praegu läheb seest soojaks, mõeldes, et ma saan arvutil seda teksti kirjutada ja nina sügada.

Aitäh, sõrmed, et olete olemas!

Selle dräägiaktsiooniga, kust kõndisin täiesti uue ja ainulaadse kogemusega edasi veebruarisse, sain ma oma esimesele semestrile lavakunstikooli magistriõppes joone alla tõmmatud (ja kohe algas ka uus semester, aga mõtteline käiguvahetus siiski toimus). On ainepunktid ja taotlused ja tagasisidemed. Täitsa kool. Ja see on üllatavalt tore, kui see sõna üldse midagi kokku võtta suudab.

Ma olen olnud varem hea õppija, aga sedasi, nagu praegu, pole ma kunagi õppimist nautinud.

Mõtisklesin ka täna sellel teemal, et kui vajalik oleks õppida õppimist ja õpetamist näiteks üheksandas klassis. Õpimeetodid, nende erinevus, iseendast arusaamine õppijana ja õppimise mõtestamine tunduvad iseenesestmõistetavad oskused, aga tegelikkuses tunnen, et seitsmes ülikooliaasta on tõesti ehk viimane aeg sellest kõigest aru saamiseks.

Ma õpin tõepoolest teistmoodi. See tunne on suurepärane. Mul jääb sõnu väheks, et oma valgustatustunnet jagada. Ma naudin pisikeste infokildude pusletükkidena võrdlemist ja seoste uuesti loomist, uue pildi kokkupanemist. Täna alustasin näiteks tutvumist Lecoqi õpetustega Amy Russelli juhendamisel. Lihtsus ja geniaalsus käivad käsikäes ja mul on järjekordne väga inspireeriv sõnavaraalge, millesse selle nädala jooksul sukelduda.

Me kõik oleme pidevas liikumises. Elu on protsess, tasakaal on protsess, hingamine on protsess. Inimhinge harimine iseendas peaks samuti olema protsess. Me manduksime omas mahlas, kui ainult taaslooksime juba teadaolevat, uuriksime juba tuttavat ja räägiksime ainult nendel teemadel, milles oleme eksperdid. Eksimise ja avastamise rõõm, õppimise rõõm, muutumisetundmise rõõm. Kõiki neid tundeid ja teadmisi ja tundmusi ei saagi sõnade vormi valada, aga kujundlikult teen seda siiski, sest tahan rõhutada, kuidas me loome pidevalt endale sõnavara. Kui mõnus on kasutada mahlakaid kujundeid või katsetada stiilidega, selle asemel, et lihtsalt informatsiooni edastada.

Kui meeliülendav on tunda oma metafoorsete sõrmede all (ka teile aitäh, et olemas olete!) oma sõnavara muundumas SÕNAVARANDUSEKS!

Ma näen enda ees rikkusi ja selle eest:
AITÄH!

Jaanika

Mis toimub?

Mis toimub? Või on küsimus hoopis selles, et mis on see, mis tegemata jäetakse? Kuidas on juhtunud, et me kõnnime rahumeeli mööda teed, mille sihiks on „paraku“ sõda? Kuidas oleme leppinud lootusega, et „äkki“ läheb kõik hästi veel? Ja isegi siis, kui ohumärgid ripuvad tumedate pilvedena meie peade kohal, eelistame jääda pimedaks. Ei saa ootama jääda, et küll need pilved ise mööduvad. Ma kardan, et ei möödu, vähemalt niikaua, kui me pimestatutena oma mugavates kodudes seda ootame.

Jah, torm võib mööduda, aga mitte oodates ja lootes, vaid tegutsedes. Ilma tegutsemata ei pruugi meil seda kodu varsti enam olla. Siinkohal ei räägi ma isegi riigist, vaid meie isiklikust mikrokosmosest makrokosmoses, kus mul on hea olla, kus mina end turvaliselt tunnen. Ei ole OK, et viimase aja meedia on täis uudisnupukesi, kus kaheks peamiseks teemaks on sõda ja lootus, et see ei tule, ning sõda ja kuidas selleks valmis olla. Ei ole OK, et meile öeldakse, et me peame! suurendama kaitsekulutusi kolmele-neljale protsendile SKPst, suurendama ajateenijate hulka, suurendama Eesti teenivate NATO sõdurite hulka, et me peame võidurelvastuma, nii kuis jaksame, sest ka vaenlane teeb seda. Ei ole OK, et riigi ja kogu maailma tulevik sõltub vähestest liidritest, kelle maailmavallutust me käed rüpes jälgime, lootes, et see meieni ei jõua. Pigem Läti ja Leedu kui meie. Noh, ootame ja vaatame.

Ei, ma tahan, et öeldaks valjuhäälselt välja, et sõda on see, mida me ei taha. Me ei peaks kartma sõna, vaid seda, mida see endaga reaalselt kaasa tooks. Me peaks riigina astuma samme selle vältimiseks, mitte tegema jätkupidevaid samme olukorra süvendamiseks. Vahet ei ole, et me oleme rahvusena väikesed ja me hääl ei pruugi midagi maksta, sest kui on kuulajaid, siis võib see sõnum ka üle maailma kajada. Mitte ükski suurriik ei ole julgelt ja enesekindlalt öelnud, et lõpetame võidurelvastumise ja teeme kõik, et paratamatust vältida! Ja õigustus, et tuumavõimekust tuleb suurendada selleks, et sõda vältida, on lihtsalt rumal. Üks loll ees, teised järel.

On teada-tuntud tõde, et väheste huvid kaaluvad üle paljude huvid. Sellest lähtuvalt piisab vähesest, et muuta palju. Ma ei kutsu inimesi barrikaadidele – neid barrikaade ma üritangi vältida. Ma kutsun teid ütlema, et see, mis toimub, ei ole OK, kutsun teid leidmaks võimalust viia see arusaam ka nendeni, kellel on võim seda muuta.

Juri Stenburgi näidendis „Now the jerk is somewhere else again“ vastab Jumal küsimusele: „Kuhu me jõuame 200 aasta pärast?“ väga lihtsalt: „You’re heading towards a phase of ignorance… love could save you, but sadly only the love you have for yourself.“ Hetkel piisaks ka sellest, et armastusest enda vastu julgetaks seista ka üldsuse huvide eest.

Mina tahan elada, nüüd ja ka tulevikus, saada lapsi, teha teatrit, mitte vaadata videosid Süüria lastest, kes näljastena on sunnitud sööma mädanenud kurke, inimestest, kes paluvad, et maailma kuuleks neid. Kõik kuulevad, aga keegi ei kuula. Ma tahan, et see ei oleks minu tulevik, vaid miski, mille vältimiseks tuleb muutuda.

Birgit

Uusaastalubadus

Sel aastal soovida midagi nagu ei tahakski eriti. Kõik on justkui olemas juba.
Seepärast targu teisiti teen. Ei nõuagi endale midagi. Võtan kätte ja luban.
Eeskätt lubada: ära ei unusta seda, mis olemas on ja milleta oleksin inimene küll,
kuid naamoodi hoopis. Mul on sõbrad ja pere ja armastus. Rohkem kui küll.
Mul on töö, mis on raske, kuid huvitav, mis sunnib mind tundma ennast ja teisi,
vahel, jah, rohkem, kui tervislik. Aga mul on mu puhkus ja reisid.
Mul on kaks silma, mis näevad kotkana pärast kahtkend aastat hägusust.
Mul on viguritega velled ja endalgi südames pakitseb mängulust.
Ja süüa on ja nohu on ka kahtlaselt harva.
Vahel on kurb ja on raske. Normaalne, ma arvan.

Kuid: kesköises tähesajus, mille inimesed üles tulistasid, et vaadata, kuidas ta langeb,
kangastus midagi äkitselt pähe.
Et väiksena naerdud sai selle üle, kui tobedad pühad on lõunas. Meil on ju hanged,
ja lumi, kõik, milleta jõuluaeg tähendab vähe.

Seepärast ma tahan lubada sedagi kõige eelneva juurde, et tõsiselt, aitab,
et mõtleksin endale ainult või sõpradele ja kuidas neid kaitsta,
sest muutus algab endast, selge see,
aga kui ta juba rutem teed endast väljapoole ei tee,
siis äkki ongi talviti suvi,
sureb viimane turteltuvi
või gepard,
ja ausalt öeldes igasugune luulehuvi
kaob,
kui ma mõtlen sõjale või sellele, et nii paljudel on valus
ja et enamasti vangutan ainult pead ja ütlen, et jajah. No palun!
Ega keegi kedagi ju oma kodust minema ei ajaks
kui tal endal ka põllule normaalselt vihma sajaks.
No milleks siis seda palmiõli osta poest
või milleks ükskõik mis uus asi, mis kohe läheb moest.
Vittu! Miks kõik, mis on õige, peab kõlama kuidagi labaselt ja leierkastjalt?
Miks jätavad nii suure jälje minu pisikesed ökoloogilised pastlad?

Saite aru küll. Jää sulab ära ja hüljestel on halb olla.
Ja sinul ja minul ka.

Ja teiste asjadega on ka muide nõnda.
Et tuleb võtta vastutus ja mõnda.

Nonii. Lubadus siis.
Et ei mõtle enam: mis minust siis sõltuda võib.
Sest kõike võib, jah, ja minul on valik.
Olgu siis avalik.
Kõik.

Kaija

Taldrikud läikima!

28. november: kuulasin kõndides uuesti TED talks ettekannet Amanda Palmerilt, „The Art of Asking“ . Kõndisin mööda lumist Tallinnat, kuulasin ja mõtisklesin. Mis on see puhas kontakt kahe inimese vahel? Mis suhe saab olla kunstil ja küsimisel? Mis on üldse aus vahetuskaup ja kas peab tingimata mängus olema raha? Küsimise ja andmise ja müümise vahe. Suurim usaldus. Avatus. Lihtsad ja suured teemad, kaunilt esitatud. Kui Sul on aega, siis see võtab Sinu elust 13 minutit.

Istusin 3. detsembril Genialistide Klubis, lugesin ja kirjutasin ja õppisin, sest ma olen korraliku koormusega tudeng. (Küsi, kuidas mul koolis läheb: olen endale väljakutse võtnud iga kord uus sõnastus leida, kui vägev ja hariv ja valgustav on magistriõpe!) Ja ma sõin suurepärast prantsuse röstsaia vegan moodi – sest Göök seda on, mina põhimõtteliselt ei ole kategoriseerinud oma söömisharjumisi mingi nimetuse alla. Ja siis mul tuli mõte.

Ma otsin veel head sõnastust, aga idee on nii lihtne ja loogiline ja järgmine: ma söön toidu ära. Ma ei raiska suutäitki. Ma ei pea end punni pugima, aga ma ei viska ära toitu, mida keegi teine veel sööks. Ma söön selle ise ära. Läikigu taldrikud! Ja kui ei mahu, ära punni, paki järgmiseks söögiajaks kaasa või jaga sõbraga.

Praegu, teise advendi puhul, tahaksin sellest väikese kampaania teha: on meil kõigil pühadeaegne pugimine ees. Saab teatrist puhkusele, vanematekoju, vanaema vaaritatud kartulikuhjasid ja mandariinihunnikuid ja piparkoogimägesid ja lihalihaliha ja kapsaid-oi-oi-oi ja kausitäit komme ja šokolaadi. Tore! AGA: ärme viska toitu ära! #taldriktühjaks

Meil oli siin, nagu ülejäänud maailmalgi, vahepeal hullustus end jääveega üle kallata. Suur kampaania, mis tegelikult kogus arvestatava hulga „karistusraha“ väljakutsetelt ning tõstis teadlikkust ALSi koha pealt.

Ja enne seda veel oli suur hullustus jäädvustada oma elu, eriti taldrikule kunstiliselt komponeeritud hõrgutisi. Hurraa! Mu kõnemasin teeb pilti, ma tahan jagada pilti oma kartulitest! Paar filtrit peale: ja see on elustiil.

Nüüd ühendaks need kaks: tee pilt tühjaks söödud taldrikust, #taldriktühjaks juurde ning lisa kaks sõpra. Ülesanne lisada oma tühjaks söödud nõust pilt 24 tunni jooksul ja lisada kaks sõpra. (Vist niimoodi käivad need kampaaniad, eks?)

Ja kui sa leiad, et selline lähenemine on totrus või ei jõua kaasa lüüa, siis tee annetus Eesti Toidupangale. Taldrik tühjaks, et teistel oleks täis!

Lisaks on hea rakendus ResQ, mis aitab restoranidel toitu päästa!

Ilusat teist adventi!

Jaanika