SOOJUSEST KÜLMAKUUL

Posted on 14. veebruar 2016

Tervitan Sind, lugev inimene!

Head külmakuud ja head sõbrapäeva! Ja head homset esietendust meile kõigile! Pileteid tasub ette ära osta, kohtade arv saalis on seekord piiratud!

Tegelikult tahan rääkida ühest hetkest, kus ma sõnastasin enda jaoks midagi kurba ja olulist. Kõndisin Tartus bussijaama poole ja kahe sekundi vältel rabas mind kaks järjestikust ebamugavat vaatepilti.

Esiteks on Küütri tänaval üks uhke tänavatualett, mille uks end parasjagu automaatselt lahti keris, kui üks jalakäija sealt möödus. Seest paistsid kellegi jalad poti kõrval maas. Ja minu esimene mõte oli, et küllap mõni kodutu magab seal oma und täis. Järelmõte oli, et järsku juhtus kellelgi midagi, aga kõik kõnnivadki mööda, sest arvavad, et pole mõtet ühe asotsiaali und häirida, las ta magab, kui teisiti ei saa.

Ja siis, olles pilgu ära pööranud, oli minust teisel pool möödumas üks väike vanadaam. Selline, keda võid kohata turul ja paneelmajade ees: ajast ja elust küürus, samm lühike ja raske, olemiselt soliidne, täpselt pähe sätitud baretike ja paremas käes suur poekott. Tema kõrval kõndis üks teine daam, keda olen varem näinud bussijaamas ja Statoili ees. Viimases kohas tegi ta minuga juttu ka: küsis kahte eurot söögiraha, endal Statoili kohvitass käes. Juuksed eredaks värvitud, kasukas, kulinad, retuusid. Vanust umbes viiekümne jagu ja näos hulgaliselt erinevates toonides lisandusi. Ja see daam kõndis vanamammi kõrval ja käis peale, et tahab aidata tal kotti kanda. Vanamemm ütles ära, aga daam käis peale. Pealetükkiv headus. Agressiivne lahkus. Paratamatult tekitab tunde, et tungitakse sinu isiklikku tsooni ja sa ei saa endale oma ruumi tagasi, olemata sealjuures erakordselt halb inimene. Vastik dilemma. Nähes seda kahe naise vahelist sõnavahetust, tekkis korraks endalgi sees tunne, et äkki peaks rikkale kerjusele selgesõnaliselt ütlema minema, et ta oma olekuga peale ei käiks: leebel vanamammil selleks ei jätkunud (sõnu/selgroogu/julgust/tahtmist).

See, et need kaks hetke tõesti kahe hetke vältel juhtusid, tekitasid mulle sisse sellise sõnastuse, et eestlane kardab konfrontatsioone. Nii minu, nii vanamammi kui ka kõigi teiste möödakõndijate näitel. Ja ma usun, et kõik, kes märkasid kumbagi neist hetkedest, mõtlesid umbes samu mõtteid.

On üks eksperiment, mis tõestas ühe huvitava sotsiaalpsühholoogilise käitumismustri: bystander effect. Näiteks kui avalikus kohas kukub inimene kokku, on tal suurem tõenäosus abi saada siis, kui tema läheduses on üks inimene. Kui inimesi on rohkem, kulub rohkem aega, et keegi, kui üldse, vahele astuks. Vastutus jaguneb rohkemate inimeste vahel, isiklik vastutus sellevõrra kahaneb. Aga kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi. Uuri lähemalt: siit või siit.

Sealt edasi.

Mõnes mõttes oli korraks kevad. Tekkis võrdlusmoment selle talvega, mis vahepeal hinge on kuhjunud. See, kus ei taha hästi voodist tõusta, sest teki all on soe ja seal ei pea ülejäänud maailmaga tegelema. See, kus sa tegeled oma asjadega, et need ära teha, aga eriti ei inspireeru uusi tegemisi plaanima või vähemalt spontaansustase on väiksem. Pole ka veel kevadväsimus, lihtsalt veidi tumedam olek, sest väljas on kogu aeg pime ja lihtsam ja mugavam on kordustes elada.

Ja siis tuli korraks soe ja päike ja kõik lumi sulas ära ning kummikud tuli välja otsida ning linnud laulsid ja kärbsed ärkasid üles. (Muidugi, järgmise nädala miinus seitseteist pöörab kurvalt tagasi.)

Aga selle väikese soojaga tajusin… mitte elurõõmu või armumist, vaid lihtsalt üht podisevat potentsiaali: kohe hakkan tundma! Hakkan palju tundma! Hakkan vaimustuma ja tänavatel tantsima ja mu sees pulbitseb potentsiaal ehk ka armumiseks!

Ma tean, et on hetki, kus ei tunne. Ja sellest ma mõtlesin, et olles küll erinevaid zombi-apokalüpsiseid unedes kogenud ja armastades ilmalõpujärgsete düstoopiate lugemist-vaatamist, et võibolla oleks põnev spekuleerida teemal „maailmalõpp selle pärast, et armastus kaob maailmast“. Kui me pole enam empaatiavõimelised ja isetut armastust ja hoolimist pole, kas see oleks üldse elamisväärne maailm?

Empaatiast, hoolimisest, vahelesekkumisest ja küsimisjulgusest üks laul.

Võideldavõideldavõidelda sellise maailma tekkimise vastu! Kanda ja süüdata kevadet üksteise hinges. Teha spontaansusi. Algatada neid. Aga helista kellelegi ja küsi, kuidas neil päriselt läheb? Aga selle juures, et ma kahepalgeliselt ei mõjuks, toonitan ka seda, et võiks jätta isiklikku ruumi.

Ehk siinkohal tsiteerin oma isa: „Sinu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina.“

See pole küll säravaim näide positiivsete tegemiste kohta, aga peaaegu.

Väike Kris Wilsoni koomiks siia juurde:

Soovitan siinkohal vaadata filmi „Pay it forward“ (treileri link). Vana film, kunagi nägin telekast ja uuesti pole veel vaadanud, aga mõte headusest, millega võiks nakatada, on inspireeriv siiani!

Kõike head.

P.S: Käisin Viljandis. Oli puhkus ja pidu. Oli inspiratsioon. Ja midagi pulbitseb küll seal sees.

Jaanika.

VPK – “Võõrana põhjala kõrbes”

Posted on 31. jaanuar 2016

Esmaspäev, 25.01 – tegime VPK ja Kalev Spa proove
Jaanuarikuu on Mustal Kastil olnud väga tegus. Lisaks Silveri monokatele ja VPK proovidele oleme teinud lavastusi/kavasid/sketše erinevatele organisatsioonidele. Näiteks eelmiseks neljapäevaks lavastas Birgit koos Raho Aadlaga Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise tseremoonia ning selleks neljapäevaks tegi Jaanika Kalev Spa juubeliüritusele humoorika lühilavastuse. Selle proove me hiliste esmaspäeva öötundideni tegimegi. Terviselainelt niipalju, et Birgit oli selles proovis juba pipraplaastritega ning Kristo medikamentidega vaigistatud palavikus.

Teisipäev, 26.01 – tegime kooriga VPK proovi
Nimelt tuli teisipäeva õhtul esimest korda VPK proovi ka Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor. See on VÕIMAS tunne, kui umbes 40 naist lauldes üle lava liigub. Mul tulid pisarad silma enne seda, kui oma tegelasena lavale jõudsin. Terviseosast niipalju, et mu ema helistas ja käskis mitte haigeks jääda ning kindlasti mitte ka jää peal kukkuda. Lubasin, et annan oma parima, aga ürita, kuidas sa üritad, kui see haigus või kukkumine tuleb, siis ta tuleb. Siis veel ei tulnud muidugi. Sain ka sellest aru, et tol hetkel oli esimene kord sel hooajal, kui ma haigeks jäämise peale üldse mõtlesin. Ma usun, et iga haigus tuleb ikka hingepidi ligi. Füüsiliselt muidugi ka, aga kui on piisavalt tugev ja puhanud vaim, siis ei hakka ükski häda ka külge.

Mitte küll seesama proov, küll aga seesama koor.

Kolmapäev, 27.01 – käisin joogas, tegime VPK ja Kalev Spa proovi
Oli tegus päev. Ainuke pettumus päeva jooksul oli see, et Krempli sügisene õunaomlett polnud isegi mitte veeranditki nii hea kui mõned kuud tagasi. Ehk siis päris hea päev, sest ainult nii tühise pärast sai viriseda. Terviselainetel – Kristo ujus samas rütmis. Mina hakkasin õhus ja erinevatel pindadel nägema kujuteldavaid gripipisikuid. Minus ärkas pedant, kelle hädasignaalid hakkasid möirgama, kui keegi aevastas või minuga samast anumast juua üritas.

Neljapäev, 28.01 – Kalev Spa
Jah, enesetunne oli lõppude lõpuks sant. Külmetus/gripike/misiganes tahtis kallale tulla, mina võitlesin vastu. Kleepisin keha pipraplaastritesse ja jõin ingveriteed ja -vett. Kalev Spa läks kenasti. Saime ohtralt kiidusõnu (isegi Pearu Paulus, kellega jagasime n-ö backstage’i, kiitis).

Mind jäi kummitama vestlus Kaijaga sel õhtul. Me rääkisime nutitelefonidest. Kaija kardab neid, sest need on nii sõltuvusttekitavad. Mina nõustun. Mul on mobiilis üks mäng, mida ma naudin meeletult: Dots 2. See on selline mõtlemismäng, pead täpikesi ühendama ja erinevaid värve piisavalt palju koguma. Ma ise paneksin ta patta solitaire’i, 2048, SuDokude ja ristsõnadega. Pealtnäha süütu mäng. Justkui arendaksid iseennast ja samal ajal saaksid muudest mõtetest lahti lasta. Iseenesest ei sellel mängul ega ka nutitelefonil endal pole häda midagi. Ma saan nutifoni kõik tähtsad ülesanded ja märkmed kirja panna, kalendrisse üritusi märkida, selle abil ka oma tööd teha (sotsiaalmeedik nagu ma mingil määral olen), ma saan helistada. Dots’iga saab end maha rahustada suurtest mõttevoogudest, kasvõi enne magamaminekut (minu jaoks toimib). AGA kui suure osa töö tegemisest täidab niisama mõttetu internetilehtede lappamine ja kui pikalt ma tegelikult Dots’i järjest mängin (sest tasuta elusid sajab ning leveleid on lõpmatult). Kaija arvates lükkame me nutitelefonis olles eemale endaga olemise. Me lükkame eemale oma probleeme ja lahendamata mõtteid. Kaijale meeldib ka Dots, aga ta tõi umbes sellise näite: ta loeb hetkel tohutult head raamatut (ma kahjuks ei küsinud, mis see on (see on Ljudmilla Ulitskaja – “Imaago” – toim.)). See on selline, kus igal teisel või kolmandal lehel on elutõde, mille ta endale üles tahab kirjutada. Kui palju elutõdesid ja mõtteid ta kaotaks, kui ta näiteks selle raamatu lugemise ajal Dots’i mängiks. Justkui 10 minutit Dots’i= 1 edasiviiv mõte sinu elus. Isegi selle võrdluse peale mõeldes pean tunnistama, et valiksin teatud olukordades siiski Dots’i. Näiteks siis, kui mu pea ei suuda enam tegeleda mingi probleemi või olukorraga ja ma pean sellest kasvõi hetkeks välja saama. Ma ei nimetaks seda olukorra eest põgenemiseks, pigem väike taaskäivitus oma ajule. Muidugi tekib siinkohal küsimus, et kas ma pean ennast justnimelt Dots’i abil taaskäivitama. Ei pea. Ma arvan, et smuutide tegemisele mõtlemine uinutab mind sama hästi. Dots’i on nii paganama lihtne põgeneda.

Reede, 29.01 – puhkus
Puhkasin. Kuulasin seda. Õues oli kevad. Käisin koeraga jalutamas. Tervis oli veidi jõuetu, aga hullu polnud.
Mõeldes vestlusele Kaijaga, sulgesin mitmel korral arvuti, et raamatut lugeda. Tagasi arvuti rüppe kukkusin igal korral selle pärast, et pidin tegema erinevaid postitusi facebookis (Mustale Kastile siis). Ning mõnel hetkel tegin nimme Dots’i lahti. See vestlus ja need mõtted on mul siiski kuklas olemas. Sellest elust on võimalik palju rohkem võtta, kui ma hetkel võtan.

Õhtul vahetult enne uinumist kuulsin, kuidas köögis koer krabistab. Mõtlesin, et hiilin vaikselt ukseni, teen selle kähku lahti ja võtan koera prügikastis sorimises vahele. Mõeldud, tehtud, ainult et see ei olnud köök ega prügikast, vaid koridor ja kilekott, mis oli koeral veel osaliselt suust väljas. Mina, paanikas, esimest korda elus sellises olukorras, tormasin kilekotti koera suust tagasi välja tõmbama. Sain vaid umbes veerandi sellest kätte. Pooleldi nuttes üritasin koeral lõugu lahti rebida, ei miskit. Väike Dr. Google ja telefonikõne tegid selgeks, et see on koerte puhul täitsa tavaline. Nojah. Järgmine kord pakun talle mullikilet, siis vähemalt tean, kui kaugele see tema kõhus jõudnud on.

Laupäev, 30.01 – puhkus
Õues tõesti on kevad. Ma jalutan ja mu keha usub, et on märts või aprill. Aga kuna ma tean, et minu kohustused on seotud jaanuari ja veebruariga, siis ei saa ju olla märts-aprill. Lühis. Tervis on parem.

Kelly Sildaru on kõigest 13 ja juba X-mängude kullaomanik. Archy Marshall kirjutas järgneva loo, kui ta oli 12. Mina olin 12-aastane aastal 2004, mängisin Mängukoopas ja sain Hannaga suurteks sõpradeks.

Pühapäev, 31.01 – VPK proov
Lähen proovi. Ärge unustage fotokonkurssi!

Laura

Ciao

Posted on 24. jaanuar 2016

Tere kõigile. Hea blogilugeja, armas Musta Kasti näitleja, lavastaja ja hea inimene, sest halbu meie seas pole. Ma (Liina) otsustasin, kuna olen hetkel teist eemal ja kaugel, et ei kirjuta teatrist, millest ma praegu midagi ei tea, ja ei kirjuta ka lühitutvustust Itaaliast, vaid asjadest, mida ma olen mõelnud, aga mis pole väljendust leidnud.

See mõte tuli mul paar nädalat tagasi, kui olin Itaalias ringi reisimas, sest minu siinne pere, kus ma töötan ja lapsi hoian, oli Eestis. Olin Firenzes ja tundsin, et kui väga ma tahaks oma emaga siin olla. Ja kuna see sel hetkel ja ka igal tulevasel hetkel on võimatu, ma otsustasin, et ma lihtsalt pean oma Facebooki seinale kirjutama, et inimesed – kui teie vanematel pole sellist tööd, mis võimaldaks neil reisida, aga kui te teate, et nad seda tahaksid, siis töötage ennast kasvõi ribadeks, et oma vanemad reisile viia. Näiteks Firenzesse. See on nii ilus ja võrratu energiaga linn ja ma ainult kujutan ette, kui õnnelik mu ema siin oleks olnud. (Muidugi sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, ja ka kõigil järgnevatel ebaõnnestus mul see Facebooki postitada, sest siinne 3G Internet on lihtsalt nii masendav, et ma ükskord nutsin telefonifirmast välja tulles kümme minutit, sest minu pooletunnine võitlus tõe ja õiguse nimel lõppes mu väljaviskamisega.)

Aga hetkedel. kui mu Internet töötab, on minu lemmikäpiks Tinder 😳. AGA (!!!) ma olen selle abil käinud juba mitmeid, mitmeid kordi väljas ja kohtunud väga lahedate inimestega. Kuidas ma selleni jõudsin, on tegelikult väga lihtne – ma elan pisut linnast väljas ja tööpäev kestab vahemikus 8-22 ja tahtsin oma elu, et mitte hulluks minna. See portaal on sesmõttes ideaalne, et sa paned mingi raadiuse, et leida inimesi, kes on sinu läheduses (sh palju turiste), ja kokku saamine on superlihtne. Muidugi, ma olin lugenud ja kuulnud igasuguseid lugusid sellest portaalist, aga noh, selle peale ma ütleks, et sa saad seda, mida sa otsid. Mina kiidan taevani! Ja teine portaal, mille abil ma ise reisimas käin, on Couchsurfing ja see on ka lihtsalt imeline! Soovitan kõigil üle tsekata, kes on omale reisi planeerimas!

Ma suure hurraaga ütlesin, et väga tahan seda postitust kirjutada, aga nüüd läheb ikka nii, et ma kuidagi… ee, ei oskagi millestki teile kirjutada. Nagu – mis ma teile ikka ütlen. Et jõusaali ei pääse siin ilma tervisetõendita? Et ma olen siiajõudmisest saati nonstop erinevates haigustes olnud? Et ma olen üheaegselt väga armunud, aga ometi aeg-ajalt väga pettunud oma kohalikus armastatus? Et riccota, brokkoli ja pesto kombo on mu lemmik terves maailmas? See kõik tundub ja ongi nii ebaoluline, aga see ebaolulisus on hetkel minu elu ja argipäev ja ma naudin seda antud eluetapil.

Ma väga tahtsin kirjutada laheda postituse kõigile, aga lõppkokkuvõttes mulle tundub, et ma ei tulnud hästi toime. Ma ütlen teile, kõik te Mustas Kastis (ja Edgar, Fatme, Lauri ja Saska), et ma väga-väga armastan, igatsen ja imetlen teid. Ja kõik teised, kes sellesse rühmitusse ei kuulu, et ajage oma rada, tehke mida armastate ja võite enda üle uhkust tunda.

Lõppu lisan loo, mille lyrics iseloomustab mu elu hetkel kõige rohkem.

Miinus °C

Posted on 10. jaanuar 2016

Lõpuks ometi on õues -25°C kraadi ja lumi maas – nagu jaanuarile kohane. Mina rõõmustan. Kui eile õhtul koju kõndides Konsumi kraadiklaas -18°C näitas, tekkis kohe tunne, et ilm on soojaks läinud. Minu rõõm on muidugi suuresti tingitud sellest, et mul on privileeg elada koos inimestega, kes mõistavad hästi ahju kütta. Ja ka meie mõnusas Musta Kasti kontoris voolavad radiaatoris veed nagu Jägala joal. Niisiis: on pisikesi pelgupaiku, kuhu põgeneda.

Mõned räägivad siin-seal, et on tore küll, et talv lõpuks tuli, aga nüüd aitab ka, võiks läbi saada. Minu meelest alles hakkab põnevaks minema. Ärevus läheb üle, uudsus kaotab võlu, hommikused imekaunid oksad-ja-ripsmed-päiksehärmas igapäevastuvad, puude tassimisest ja teejoomisest soojas tekikuhjas saab romantika asemel karm reaalsus. Nüüd see algab: Muumitrolli talv! Kes läheb köögikapi alla, kes vajub vaikselt talveunne, kes hulgub salapärastel radadel öises metsas ning süütab lõkkeid päikese tagasituleku auks. Kõik kohanevad hoopis uutmoodi elustiili. Asi väljub mugavuse raamidest ning „normaalsus“ omandab täiesti uue tähendusvälja. Miinuskraadide piirsituatsioonis saad juba lähedaste inimeste seni varjatud tahke uurida. Üldiselt on rahvas mattunud kasukatesse ja vudib mööda tänavaid nagu tillukeste siilide parv. Mütsikuhilate all on avanenud anonüümsuse maailm, kedagi ei tunne ära. Alles hiljuti jooksin poes ühele vanainimesele otsa. Ta silmis peegeldus hirm – ilmselt ootas rünnakut. Kõik on metsistunud, miks mitte ka mina. Kuigi ma lihtsalt ei näinud teda, sest vill varjas vaatevälja. Talv. Enesesse sulgumise aeg.

Ahah!

Ja sellest hoolimata, pange tähele, et ma kõnelen pakase kaitseks, ei õigusta ma kuidagi külmunud koerte ja kodutute surma!

Mitte keegi ei suuda põhjendada ukse sulgemist nii toreda seltskonna ees!

Muide, miks oli üldse nii oluline, et talv tuleks siis „kui talv olema peab“? Ikka selleks, eksole, et meil oleks meie korduvused, mis aitavad pidevalt muutuvas maailmas mingit järjepidevust hoida. Ei ole vist inimese jaoks hullemat asja kui see, et ta ei suuda luua süsteemi (see, kas süsteem on väljaspoolt vaatajale loogiline, ei omagi nagu tähtsust). Kasvatusteaduslikes raamatutes põrkun ikka ja jälle selle otsa, et rõhutatakse: pisikesele inimesele tuleb tema „jonn“ üsna tihti andeks anda sel lihtsal põhjusel, et see on seotud oma maailma loomise ja hoidmise süsteemiga. Sinu jaoks on see lusikas teisel pool taldrikut, tema jaoks oli see Atlase väikest varvast toetav kilpkonn.

Et oleks kord, ühesõnaga. Täiskasvanud inimesena on vast igaüks jõudnud arusaamisele, et sellist korda, mis oleks kõigi jaoks sama arusaadavalt korras, ei ole üldse olemas. Isikuvabaduse saavutamisega kaasneb lõputu kompromisside väli. Ühine vaenlane võib tekitada hetkelise illusiooni, et sul on kaasamõtlejaid. Aga varem või hiljem selguvad selleski harmoonias ebakõlad.

Mis see siis on? Olen fatalist? Kraaksun häda? Ütlen, et maailm ei saagi paremaks muutuda? Vale puha!

Ma püüdsin tükk aega kujundada seisukohta selle suhtes, mis aastavahetusel Kölnis toimus. Ja üleüldse, eks, mis meil siin lähiümbruses viimasel ajal need kõige kuumemad teemad on. Ei tahaks minnalaskja muljet jätta, aga kirjuta või pooleks, sellist sõnavõttu, mis kogu sellele arvamuste-pajale midagi sisukat juurde võiks pakkuda, tundub mõnes mõttes võimatu luua.

Ma ei saa õiglaselt avaldada arvamust mitte millegi kohta, mille juures ma ise ei viibi. Abstraheerimisvõime tegi inimesest inimese? Äkki tegigi ja seljuhul on minu eelmine lause kuidagi sisutühi; aga igatahes tundub, et kui me räägime tundlikel teemadel, on esmaoluline kõnelda just nimelt sellest asjast ja mitte millestki muust. Tundub lihtne? Mitte nii väga, kui vaadata, kui kergesti on võimalik segi ajada, kas inimene pooldab Euroopa üldist pagulaspoliitikat või kõneleb inimõiguste eest. Võiksin ju mõelda igasuguseid vahvaid võrdlusi ja üldistada kuskile suunda, aga mulle tundub, et ma lõpetan niimoodi lihtsalt sama targalt kui keegi, kes toob feministlikus arutelus „hea võti vs halb lukk“ metafoorikaardi lauale.

Huvitav iseenesest, et kunstis töötab ainult üldistus (minu jaoks). Aga elus töötab ainult üksikjuhtum (ka minu jaoks)… (Mina kirjutan.)

Silver teeb pilti, kuidas Gabriela teeb pilti, kuidas Birgit teeb pilti, kuidas mul on parukas peas.

Ahsoo – kunst. Meil tuleb uus lavastus – teeme proove. Marite kirjutab ja Lennart lavastab ja Birgit teeb kunsti ja Jaanika liigutab ja Gabriela valgustab ja Margit paneb grimmi näkku ja Reeli, Marili ja Keirin korraldavad ja Sten kuulab helisid ja TÜ Naiskoor Triin Kochi dirigeerimisel laulab ning mina, Laura, Silver, Kaarel ja Märt mängime. Mängime lugu, kuidas üks võõramaa neiu satub Eestimaale ja mis temaga siis edasi saab. Aga kõik inimesed, kes sellest meie loost poliitikat otsivad, seda ikkagi ei leia. Vastutusvõimetu? Apoliitiline? Teatri võimu alahindav? Pigem mitte, ütlen ma. Mõnedes küsimustes on seisukohti juba nii palju, et juurde tundub neid destruktiivne toota. Et oleks vaja seisukohta, millega kõik võiks nõustuda? Ma ei usu eriti. Veelkord: isikuvabaduse saavutamisega kaasneb lõputu kompromisside väli. Ei saa kõike, mis ei meeldi, ära keelata.

Me käisime Tähtvere Avatud Naistekeskusel külas. Seal töötavad imeilusad inimesed. Muide, selle keskuse kunagine kõige esimene klient oli üks isa, kes põgenes oma vihase naise eest, kes hammustas nende pojal kõrva otsast ära. Nüüd on see poeg suur ja piltlikult öeldes hammustab oma erinevatel naistel kõrvu otsast ära. Ahhaa, mida me siit õpime? Et vägivald toodab vägivalda. Mida me veel õpime? Mida imet: on olemas inimesi, kes selle asemel, et jõurata teemal, kes neid solvab või mis üldiselt ON, teevad reaalselt midagi nende heaks, kes ise enam ei jaksa.

Šantideva „Õpetuste kokkuvõte“, bodhisattva tõotus: „Ma võtan enda kanda kõikide kannatuste koorma. Ma olen kindlalt otsustanud seda teha ja ma kannatan selle välja. Ma ei page ega põgene, ma ei tunne hirmu ega värise, ma ei kohku ära. Ma ei pane seda maha ega pöördu ümber. Miks? Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui võtan enda kanda kõikide olendite kannatuste koorma. Ma ei tee seda oma lõbuks. Ma olen andnud tõotuse päästa kõik olendid.“

Ära külmeta, maailm, sul on südametuld!

Järg läheb aina rohkem käest ära ja olgu siis pealegi seekord nii. Võin sind, hea lugeja, lohutada sellega, et alguses oli jutt veel poole pikem ja segasem, enamuse kustutasin ära. Ma tahtsin tegelikult hoopis sellest rääkida, et mis siis teeb inimesest inimese. Ootamatu, ah? Noh, see on seotud küll. Ma kõnelesin siin enne abstraheerimisvõimest; ja nii mõnigi vabandab oma ignorantsust, mugavust või vägivalda teise suhtes ellujäämisinstinktiga, mis pidi ka midagi või kedagi defineerima. Mul tuli lihtsalt selline mõte, kui ma seda artiklit lugesin: LAVist leiti 15 ürginimese jäänused, teadlased vaidlevad, et kas tegu oli ikkagi ahvide või inimestega… Ja siis: „Tänapäeva inimestega ühendas neid aga hoopis matmiskombestik: säilmete asetuse ja kambri asukoha põhjal võib oletada, et surnud liigikaaslased olid teadlikult maetud.“ Mida põnevat mõtet! Inimeseks teeb sind selles kontekstis see, et sa oled võimeline liigikaaslase säilmetesse austusega suhtuma, seega ilmselt ka temasse endasse. Et sa tahad pühitseda elu (ja surma) millekski pidulikuks. Et sa austad seda. Meelevaldne järeldus? Vabalt võib olla! Mul suva! Mind inspireerib!

LAV-i asepresident Cyril Ramaphosa suudleb Homo naledi kolba rekonstruktsiooni. Foto: Sipiwhe Sibeko/Reuters/Scanpix

Samas artiklis räägitakse ka sellest, et Marsilt leiti hõljuv lusikas, mis lähemal vaatlusel osutus siiski illusiooniks: „Tegu on aga pareidooliaga ehk nähtusega, kus inimese aju püüab väheste mustrikomponentide abil anda tundmatule objektile tähenduse või samastada sellele mõne tuttava objekti kuju.“ Pareidoolia: minu uus lemmikrelv võitluses demagoogiaga. Kas ma võin seda kasutada, märkimaks olukorda, kui inimene annab (ekslikke?) hinnanguid inimestele ja situatsioonidele, millega ta pole kokku puutunud? Ilmselt mitte! Üldse ei koti! Hakkan kasutama!

See selleks.

Siis on lahendamata veel see igikestev küsimus. Milleks üldse kunst, eriti sellises maailmas? Milleks minu Must Kast?

Jaanuari alguses andis mulle hea vastuse kallis Kurt Vonnegut teoses „Hookuspookus“: „Tal polnud aega, et ära oodata selle koha leidmine, kuhu riputada tema lühikese eksistentsi kõige imelisem tagajärg, milleks olid kõik need kellad, kellad, kellad. Nende kõrge kvaliteet polnud üllatus. Nende valmistamine võttis aega 18kuud. Valajad, kelle ülevaatajaks ta oli, jagasid tema unistust surematusest, valmistades midagi niivõrd ebapraktilist ja kaunist nagu need kellad, kellad, kellad.“

Ja siis veel filmisoovitus: Jafar Panahi „Taksojuht“
Aga sellepärast, et vahel on elu ise suurema üldistusvõimega kui mistahes kunstiteos.

Headaega.
Kaija

Talvisest puhkamisest

Posted on 2. jaanuar 2016

Teatriblogi on raske kirjutada ajal, kui teatris justkui suurt midagi ei toimu. Oleme nüüd olnud alates 22. detsembri “Padjatäis päikest” viimasest etendusest talvepuhkusel ja kohtume kõik jälle 4. jaanuaril, kui algavad “Võõrana põhjala kõrbes” proovid. Mis muidugi ei tähenda, et keegi tööd ei teeks – eks igaüks omaette kuskil nokitseb, aga ühist hoogtööd pole ammu olnud. Mina olen teinud pisitöid, aga suurem osa turundusjuhi tegevusest on toimunud unes. Nägin näiteks jõululaupäeva öösel unenägu, et korraldasime “Padjatäis päikest” etenduse Dorpati konverentsikeskuses. Ja ma muidugi olin unustanud turundada ja etendus oli juba algamas ja publikut ei olnud ja keegi oli vaiba täis oksendanud.

Loomulikult ootan ma erilise kannatamatusega “Võõrana põhjala kõrbes” proove ja etendusi, sest lõpuks ometi lastakse ka turundusjuht lavale! Aga ootus ei ole siiski ainult egoistlik – mulle tundub, et sellest tuleb tõeliselt suur ja vägev ja kummaline ja omamoodi napakas asi. Ja tegu on toreda näitega sellest, kuidas ideed tekivad. Pakkusin lavastaja Lennart Peebule ühes üsna piduses vestluses ükskord suurustavalt välja, et “Sa koori ei taha kuskil kasutada, mul on üks…” ja nüüd on käes. Ühtlasi on tegemist meie teatri rekordlavastusega trupi suuruse osas, mis on paras organisatoorne väljakutse.

Enne seda kõike on meil aga võimalus talve pidada ning analüüsida olnut ja planeerida tulevat. Ja tegelikult peaks ennekõike puhkama. Rahulik enesesse vaatamine aga ongi minu meelest üks talveperioodil puhkamise kohustuslikke tegevusi. Ka see talv on mulle järjekordselt tõestanud, et see maailm on täiesti valetpidi korraldatud – inimeseloom peaks talvel palju rohkem puhkama ja suvel palju rohkem tööd tegema, sest talvel on lihtsalt energiat palju vähem. Selle tagurpidisuse tõttu on paljud talvel pidevalt haiged ja kurnatud ning suvel ei oska oma energiaga midagi peale hakata, joovad end täis ja hüppavad lõkkesse. Isegi kui töö ei luba võtta puhkust nt jaanuaris, siis võib talveperioodil siiski oma elu selliselt seada, et ei kulutaks asjatult energiat. Ja mõtiskleda selle üle, kas kõik, millega me oma päevi sisustame, on ikka funktsionaalne ja mõistlik.

Lisaks võimaldab uue aasta algus alati vähemalt ette kujutada, et alustad puhtalt lehelt. Mina olen alati igasuguste uue aasta lubaduste ja muutuste poolt, kuigi neid peaaegu kunagi ei täideta. Ka see, kui inimene vähemalt korra aastas tõeliselt tahab olla parem, on ju väärtuslik. Isegi siis, kui see ei õnnestu. Ja siis võin ma üritada vana aasta sees kõigist vanadest võlgadest ja hädadest lahti saada. Võin maha lõigata kõik oma juuksed. Võin minema visata kõik asjad, mida ma ei vaja. Võin avaldada armastust inimestele, kellele pole ammu meelde tuletatud, et ma neid armastan. Võin lubada, et järgmisel aastal liigun rohkem, veedan sõpradega kvaliteetsemalt aega, olen oma perekonna vastu kenam ja teen efektiivsemalt tööd.

Ja siis võin kõndida oma maailma parima sõbrannaga ringi ümber Viljandi järve, sest ilm on lihtsalt nii ilus!

Paastumine Peebu moodi

Posted on 30. november 2015

Ahoi, hea ristirahvas!

Seekord selline pöördumine ka põhjusega. Esimene advent on edukalt möödunud, Jeesuse sünnieelne paastuaeg käes. Ristirahvas võbeleb kingituste- ja pidusöömaaja ootuses. Maailma verise tramburaitamise keskel sigineb inimestesse igaaastane lootuse- ja rahuvalgus. Päikese puudumise kompenseerimiseks heidetakse tagasihoidlikke pilke aastavahetuse raketipeo suunas. Mõnus aeg see detsember.

Päkapikud hakkavad käima. Kel ei käi, on olnud ilmselt paha laps või ateistlikus vaimus neid eirama õppinud. Aga headel lastel hakkavad sussid täituma erinevate maiuste ja fruktidega. Võime julgelt kuulutada klementiinihooaja avatuks ja soovime Edgarile õnne võidu puhul.

Peale selle on alanud ka teatrites suur võiduajamine. Jõululavastusi lastele kohtab igal pool. Mõned teevad muusikalavastusi, mõned eputavad lumega, mõned etendavad ajatuid lugusid. Ja ega meiegi oma teatris tagasihoidlikumad pole.

Panime näitlejate löökrühmaga koosseisus Silver Kaljula, Laura Niils ja Jaanika Tammaru podisema ühe materjali, mil nimeks „Padjatäis päikest”. Ma mõtlesin, et küll oleks tore, kui üks talvine teatrilavastus oleks soe nagu kuum glögi lumisel õhtul: kuum ja energiast pakatav. Kui mahti saate, tulge ka kaema. Viime teid lumeporisest Tartust Indiasse ja toome pühalikult ka tagasi. Talvine ports teatrivitamiini kulub kindlasti ära.

Mul on ka hea meel teatada, et meie kurususe Vanama (justnimelt Vanama, mitte Vanaema) Margit Tamm on otsustanud teha oma elus täieliku kannapöörde ja Tartusse kolida. Rakendasime ta löökrühmaga kohe „Padjatäie päikese” rattasse karmalõnga ketrama. Vanama debüüt Mustas Kastis saab ilmutatud juba 13. detsembril.

Kel aga tundub, et pime aeg on oma kurjad käpad jõuliselt juba kerest kinni haaranud ja lahti mitte ei taha lasta, siis järgnevad soovitused võiksid olla abiks. Mulle vähemalt mõjuvad.

Hankige endale vinge ports kalamaksaõli-kapsleid, parjalt paks annus D-vitamiini ja sööge klementiine. See kõik loputage alla mõnusa raamatuga. Lisaks tassikesed kohvi või teed toredate inimestega, miks mitte juua ka glögi. Peatage pagulaste, geide, rahvusäärmuslaste ja iseenda vimmamine. Tantsige, aga mõõdukalt! (Viimane tantsuvigastus annab mul seniajani tunda.) Käige saunas kümblemas ja ärge häbenege ennast. Kui on mingi häda, ärge laske sellel iseenda sees punnitada, pigistage ikka välja. Lisage juurde oma soovitused ja puhastuspaast eelneva aasta taagast võibki alata.

Viimaste sõnade asemel tsiteerin „Padjatäit päikest”.

„Ilma halbade asjadeta sa ei saa me teada, mis on hea ja ilma heade asjadeta sa ei saa me teada, mis on halb. Aga oluline on see, et üksnes hea ja halb koos tekitavad meie elus liikumise. Eraldi olles istuksid nad lihtsalt paigal ja põrnitseksid teineteist. Elu jääks seisma.”

Lennart

Reporter-näitleja-inimene Laura pajatab

Posted on 23. november 2015

Ma kirjutasin selle nädala blogi tegelikult juba teisipäeva õhtul bussiga Tartusse sõites valmis. Oma mõtetes. Kahjuks ei jõudnud see telepaatiliselt siia. Võib-olla on see isegi hea, sest praeguseks hetkeks olen ma sellest nädalast hoopis rohkem emotsioone ja kogemusi ammutanud.

Teisipäeval (ja tegelikult ka üleeile) oleks tegu olnud depressiivsema looga. Ma olen viimaste nädalate jooksul käinud ära imelikes kohtades. Suure osa ajast olen tundnud ennast otsekui mõnes teises dimensioonis. Ma oleksin justkui siinsamas ja ärkvel, aga samal ajal mingite ainetega uimastatud. Mingeid aineid reaalselt muidugi ei eksisteeri, kui välja arvata tavapärasest suurem kogus sügavkülmutatud pohlasid, mida meil tänu mu peika emale lademetes on. Isegi oma niigi tagasihoidlikule alkoholi tarbimisele olen hetkel veto peale pannud. Ma olen tundnud väga palju viha enda sees. Mind on ajanud endast välja see, kui keegi minult abi palub (kasvõi kõige lihtsamaid ja tavalisemaid asju). Muidugi olen enda halva tuju alla surunud ja teisi aidanud ning leidnud sellest tegevusest hoopis rõõmu ja rahu. Kõige rohkem ongi mind vihale ajanud see, et ma selliseid tundeid üldse tunnen. Lisaks kõigele ka rikkis pisarakanalid, mis alatihti lekivad. Olen korduvalt leidnud end mõtetes iseendale ütlemas: “Mis mul viga on? Väga raske on! Ma ei taha olla õnnetu, ma ei taha ennast niimoodi tunda, ma TAHAN olla õnnelik! Ja tegelikult ma ju olengi õnnelik, aga miks ma siis end nii halvasti tunnen?” Olen olnud kui pahur laps, kes jonnib, et tal parem hakkaks, sest muud ta ei oska enam teha. Nagu väike hädakisa iseendale.

Eile (laupäeval) ärkasin väga õnnelikuna. Miks? Kust mina tean. Oli ka aeg, ma usun. Ju sai end enam-vähem tühjaks jonnitud. Kuna kõik need emotsioonid on olnud ühe ja sama nädala jooksul, siis on kummaline võrrelda, kuidas põhimõtteliselt täpselt samas kohas seistes saab tunda end äärmiselt õnnetu ja ülimalt õnnelikuna. Selle peale leidsin ühe Haruki Murakami tsitaadi, mille ma kunagi olen üles kirjutanud: “The only opponent you have to beat is yourself, the way you used to be.”

Ja nüüd üks reportaaž “Persona” pühapäevasest (22.11) etendusest:

Kell on 18:08. Olen lava taga. Vedasin esimest korda siia oma arvuti. Alates kella 15st oleme Genialistide Klubis asjatanud lava üles pannes ja muud niper-näpet tehes. Jõudsin isegi Tartu poodidest kahepoolset teipi taga otsida, sest me ei suutnud oma varusid üles leida. Pesime Jaanikaga põrandat, teipisime akse ja vaipu, panime rekvisiidid valmis. Tunne on selline rahulik. Ei saagi aru, et 50 minuti pärast etendus algab.

18:28 Näod on pähe tehtud, kostüümid jäänud veel vahetada. Viimane hetk minna läbi saali vetsu põit tühjendama enne, kui publik saali lastakse. Seda ma ka teen.

18:43 Kostüüm on seljas, vetsus on käidud, publik koguneb saali. Õrn närv suriseb sees. Mõtlen, et oh, mis küll saab siis, kui ma lavale jõuan ja rääkima pean hakkama. Kuidas te, sõnad, täna välja paiskute? Suudan ma täna usutav olla? Suudan ma olla ebaõõnes? Suudan ma meeldida? Ei tea. Jaanika paneb sukapükse jalga. Mina mälun nätsu. Varsti viskan ära (nätsu).

18:54 Lähen aksi taha ootama starti.

20:01 Vaheaeg. Oeh. Selline on ja ei ole tunne on. Ei jäänud täna vist väga purju. Kui ise terve aja üksinda laval räägid, siis tekib küll kerge frustratsioon. Ära kaduda on väga lihtne. Kaduda juba varem öeldud sõnade taha varju. Ehk siis kõik need sõnad ja laused, mida ma ütlen – ma olen neid juba väga palju kordi ütelnud ning osad neist saavad juba oma kõla ja varjundi. Kuidas aga sundida end neist lahti ütlema? Eks iga etendus ütlen mõnedest lahti ja samas sünnivad ka mõned uued. Ma pean mainima, et see on siiski väga huvitav lavastus minu jaoks. VÄGA RASKE ka. Ma loodan, et miskit nauditavat on selles ka publiku jaoks. Ma püüan ja ma mitte ei saa olla targem, kui ma praegu olen (see viimane oli nüüd Kaija mõte).

Pildi kujul teile kõigile üks väike valguse- ja soojusetäpike varsti algavasse talvekaamosesse. Selle foto autor on Ann Kaer.

20:06 Lähen panen uued rekvisiidid paika. Muuseas: siin lava taga on JÕLE KÜLM!

20:12 Meie tänane etendus filmitakse üles ka. Lihtsalt fakt.

21:07 Etendus läbi. Lähen vestlusringi. Ma ei oska praegustest tunnetest kõneleda. Pärast etendust on sõnad tihti tähenduse kaotanud. Üks sõbranna küsis mu käest, kas see kurnav pole – pärast igat etendust veel vestelda. Mõnikord on, mõnikord mitte. Lähen kuulan, mida teised arvavad ja tunnevad. 😉

Veel 2 Persona etendust on jäänud. AINULT KAKS! Tulge visake pilk peale! 😉

Asjadest ja inimestest

Posted on 15. november 2015

Rõõmsad tervitused kõigile, kes seda postitust loevad! Esiteks, teeme selle selgeks, kes kirjutab – eta ja – Ljina. Minut tagasi, kui seda postitust kirjutama hakkasin, tundus, et nii palju on jagada ja nii palju saab targutada. Nüüd juba tunnen, et ei tea mitte midagi. Selline bipolaarne meelelaad on mul olnud nii kaua, kui end mäletan, aga eriti tugevalt on see mind viimastel kuudel tabanud. Võib-olla sellest võikski rääkida.

Ma olen osa Mustast Kastist, aga kui tungida minu eraelu detailidesse, siis tunnen, et ma pole hetkel selle aktiivne liige. Tunnen, et kõik oleks teisiti, kui ma elaksin Tartus, aga kuna ma ei ela ja mul pole selleks vahendeid, enne kui ma oma Paide korteri müüdud saan, siis nii on. Ja see müügiprotsess ise – ma tahan seda jagada, sest ma kogen midagi sellist esmakordselt. Mul on siin korteris väga palju asju – kuna mu ema ja vanaema on peaaegu 40-aastaste põlvkonnavahedega, on siin korteris asju ka 19. sajandist. Ja tänaseks päevaks on ainult minu otsustada, mis neist asjust saab. Kas need alles jätta või maha müüa. Palju on ka absoluutselt sentimentaalse väärtusega asju. Ma mäletan ennast alati kui suurt kogujat, aga mu ema ja vanaema olid samasugused – „iial ei tea, mis ajad võivad tulla!“ Ja mida ma selle näitega tegelikult öelda tahan, on, et ärge laske asjadel koguneda. Asjad võtavad endasse energiat, liiga palju asju väsitab ja liiga palju asju ei tee sind õnnelikuks. Ma soovitaks kõigil teha aeg-ajalt põhjalikku koristust, et puhastuda. See on nii jabur, aga see on nii tõde. Korista. Korista nii, et hoides oma asja käes, sa mõtled, et kas see asi teeb sind õnnelikuks, kas ta pakub sulle rõõmu. Kui vastus on neutraalne, on vastus ei, järelikult saa sellest lahti. Müü, anna või viska see ära. Ja reaalselt, tee seda kõigega. Ka faking iga pastakaga eraldi, kui sa pole võimeline 20 tükki korraga ära andma või viskama. Vabandust, aga Sa ei osta kunagi sinna uut täidet, kui see just pole maksnud 50 eurot. Sa võib-olla ei osta ka siis. Järelikult seda pole su ellu vaja, see on müra. Isegi kui sul on 20 pastakat, sa kasutad neist reaalselt ikkagi ainult kahte, kolme. Su elukvaliteet muutub, kui sul on aega ja ruumi enda jaoks ja kui sind ei ümbritse lademetes asju (ja minevikku). Pilt, mille sa lasteaias tegid, on võib-olla ilus, võib-olla tuleb sul sellega mingi mälestus üles, aga tegelikult on sul sellest ükskõik, kui see on koos sadade teistega üles kappi pressitud.

Tegutsemine. See on kohutavalt kohutav. Ma pole elu sees nii stressis olnud nii mõttetutel põhjustel. Mõnikord ma lihtsalt istun ja ei tee mitte midagi, sest mulle tundub, et mitte millelgi pole mõtet. Keegi ei osta. Ära visata ei raatsi. Siis otsustad, et annad ära. Keegi ei taha. Ära visata ikka ei raatsi. Kellelgil kindlasti on vaja. Aga millal? Ja siis ma istun, masetsen, olen üliväsinud ja lihtsalt ei suuda. Teine äärmus – paned müüki – leiad huvilise – lahe. Aga huviline ei võrdu ostjaga. Huviline tahab lisapilte, kasutusõpetust, kirjeldust, mõõte, asukohta, lõpuks ta ütleb, et SA OLED PÄRIS ARMAS JA VÕIKS TUTTAVAKS SAADA (?????????????????????????) ja siis huviline ei osta. Teine võimalik asjade käik: olles igal võimalikul moel huvilisele vastu tulnud, mõõtnud, kaalunud, pildistanud, testinud, ütleb huviline, et sooviks, aga tasuta. Ometi panin ma oma postitusse pildid, kirjelduse ja hinna. Huviline lisab, et kuule-kuule, raha pole tal endalgi. Ja siis tahaks lihtsalt nutta. Ja olen nutnud ka. Sest see emotsioonide skaala, mis iga detaili puhul läbi jõuab käia, on päris jõhker. Jess, keegi nägi postitust, on huvitatud, on huvitatud, on ikka veel huvitatud (tõenäoliselt ostab), ootus aina kasvab ja siis – pauk, läbi, sa said üle. Ta ei osta. Ja mõnikord koondub kogu sinu elu sellesse hetke, sellesse ülesaamisesse. Mitte millelgil pole tähtsust – see mõte võib korraga tekitada nii eufooriat kui suitsiidseid mõtteid. Ma olen oma elus saanud nii palju asju, mida ma olen nii väga tahtnud. Ja nii palju asju, mida ma üldse pole tahtnud ja olen kartnud. Aga ma olen näitleja. See mõte, unistus, tõsiasi või kuidas iganes ma seda nimetan, on olnud suurem kui elu. Galaktilise mõõtmega, hüperreaalne asjaolu. Ma olen näitleja. Ja siis sa paigutad selle „asjaolu“ oma käesolevasse ja reaalsusesse – see ei kõla kokku ja muudab su nii õnnetuks. Ja siis sa kaugelt hoomad seda funktsioneerivat üksust – Must Kast. Reetmise tunne on tohutu, peaaegu võrdeline selle uhkusetundega, mida ma nende üle tunnen, aga ometi tugevam. Ja siin ma nüüd olen… täpselt selles punktis, kuhu lõppes mu viimane lause. Täna siin, kirjutan seda postitust, kaheldes igas lauses, sest „see pole teatriteema“, „see ei näita Kasti heas valguses“, „see ei näita mind heas valguses“, aga mingi väike osa minus veel loodab, et äkki need viimased laused siin kuidagi näitavad.

Mõttelõng sai kuidagi otsa. Kiskus liiga depressiivseks, nagu ikka, kui ma midagi olen juba „liiga pikalt“ teinud – kannatust pean treenima. Stabiilsust ka. Seniks soovin kõigile ilusat aega, ilusat elu ja kes veel näinud ei ole, siis tõesti – minge vaatama meie värskeimat lavastust, „Personat“, mina käisin ja soovitan.

(PS! Otsides postituse juurde illustreerivaid pilte, kasutasin märksõna „happy life“, ja reaalselt, kõik pildid olid inimestest looduses, mitte ükski ei istunud oma mammona otsas ja piltide seas polnud ühtki vihjet varale. See on tõde! Koristage!)

BIRGIT

Posted on 9. november 2015

Täna sajab õues vihma! Iseenesest on see ka okei, aga mulle meeldib taevasse jääv vihm rohkem. Põhjus lihtne, mu lemmikaastaaeg on sügis – eriti siis kui saan lehtedes mõnusalt sahistada. Täna läbi lehtede tormates on see pigem trenn kui puhas rõõm. Täna on kell 19:00 Mustas Kastis esietendus! Kõlavad esikafanfaarid!

Kaija lavastas ja teised panustasid. Ideaalne ilm teatrisse tulekuks – vähemalt mina arvan nii. Kuid kust oleme tulnud ja kuhu läheme? Tulevikust ei tea ma midagi, aga minevik on käpas. Alustan!

ESMASPÄEV
Minu jaoks möödus esmaspäev Tallinnas. Teised tegid Tartus proove. Ikkagi nädal esikani, mis mõne nõrgema lavastaja põlved süldiks muudaks, aga ei, Kaija Kalvet seisab vapralt oma kahel jalal.

TEISIPÄEV
Hommikul käisin Kristoga Paides Kultuurimaja inspekteerimas. Miks? Huvitav küsimus, aga ma saan ainult vihjamisi öelda, et 21. jaanuaril teeb Must Kast seal midagi koos kellegagi teatud inimestele ning see tegevus sisaldab märksõnu nagu kerad, valgus, lava, meie, show. Noh, eks aeg anna arutust, aga hoidke kindlalt näppu pulsil. Nii, mis edasi? Hüppasin Kaarli autosse ja põrutasin Tartusse – Kaarel oli ise Tallinnas tegemas superrolli lavastuses „Karlsson katuselt“. Jah, mul on load ja ma olen suurepärane autojuht. Hetkel, mil ma Genialistide uksest sisse astusin, tekkis mul tunne, nagu mineviku uks oleks end mulle avanud.

Varem nii harjumuspärane vaatepilt kursakaaslastest üheskoos tekste kordamas oli esiti võõristav. Küsisin, et kas kõik on hästi – keegi ei vastanud. Tekkis mure, aga selgust ei tulnud. Hingasin sügavalt sisse, sulgesin silmad ja lootsin, et see on meelepete. Silmad avanesid ja nad olid ikka seal, aga mu kätte oli tekkinud paber ja kõrvus kostis käsk „Valmista tekst ette!“. Tegin seda, sain osaks neist. Miks? Me salvestasime Generaadios häälenäidiseid, et neid oma kodukale lisada. Loogiline.

Õmblemine. Miski, mida ma olen viimastel päevadel palju teinud. Õmmelnud olen järgnevaid objekte: valge foon (4,6×4,3m), kaks musta aksi (3×5,6m) üks voodikate (alt kummiga), kaks padjapüüri, üks diivanikate (superkeeruline oli). Mille jaoks ma neid toodan, seda küsimust ma endalt ei küsi, sest ma tean vastust. Mina olengi ju „Persona“ kunstnik. Jah, mitmed tuuled. Kui sa soovid kõike seda ilu kaeda, siis jällegi – tule teatrisse! Õmblusmasin ise tuli Supilinnast, Kadi Rutens, ma tänan sind! Ps! Ma olen superosav õmbleja.

KOLMAPÄEV
Alati saabub hetk, kus ma ei suuda enam päevadel vahet teha. Sisu on see, mis raskusi valmistab. Ma ei tea, mis ma tegin terve päeva, aga märksõnad oleksid: auto, kaltsukad, Bauhof. Ma tormasin läbi linna ja otsisin viimseid detaile. Tuul sasis mu juukseid, kui ma kilomeetreid seljataha jätsin. Teised tegid viimseid tehnilisi läbimänge.

Ja siis tuli õhtu, kus me tegime ühte salajast kõrvalprojekti koondnimega „Eesti kartul“. Mina, Kaija, Mihkel, Laura, Jaanika, Rauno ja kõrvalosades ka administratiivtöötajad Reeli ja Marili. Pärast mida kerge snäkk, meeleolupilt Möku Kaarliga ja tööle tagasi.

NELJAPÄEV
Kell 02.30 lõpetasin. Ma sain kõik asjad, mis ma pidin valmis saama, valmis – veel enam, ma ületasin end ja tegin kõik asjad valmis. Eneseületus oli oluline, sest järgmisel hommikul kell 08.00 pidin ma juba bussis olema, et Tallinna sõita, et sealt rooli taha hüpata ja rõõmsal meelel Jõhvi sõita. Ma peaks siinkohal kõrvalepõike tegema. Nimelt Musta Kasti kõrvalt toimetan ma ka Kinoteatri lavastuse „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ juures. Tore on, mulle meeldib. Kuhu jäime? Jõhvi, kaks Tammiku etendust, autosse, kust ma Rakveres maha tulin, et öö kodulinnas veeta.

Haarasin veel kaasa ühe kauni laterna, mille mu vanaisa Rein „Persona“ jaoks tegi, kotiäie õunu ja vanaema tehtud sülti. Öö veetsin õe juures. Plaanisin magada kui nott, aga kass Tupsu ja beebi Lenna sellega nõus ei olnud. Hommik saabus vara, sest kell 6:50 väljus buss, mis mu Tartusse tagasi tõi. AGA

REEDE
Jah, AGA AGA AGA, siis oli mu sünnipäev! Sain 28 aastat vanaks – Lennart pidas vajalikuks täpsustada, et „Noh, Lembit – kokku kolmkümmend!“ Pfffff, ise oled 30! (Ta on!) Hommikul proov ja õhtul magamatusest tingitud väsimus. Muide, kõik sõbrad, kes tahtsid mulle õnne soovida, aga mind kätte ei saanud – ma siiski hindan te panust 😀 Hindan sama palju kui presidendi vastuvõttu, kus me Tammaruga suvel käisime. (Me olem siin õudsalt intelligentsed ja lõpetasime cum-laude.)

Õhtul pidas teatridirektor enda soolaleivapidu. Selles sai ka minu sünnipäevapidu. Hea pidu oli. Kohal oli kloun, itaalia singwriter/songsinger, räppat Tamtžik, hip-hoppar „Väike“ Tammaru, biidimasin Kraista ja Ninjad, keda keegi ei näinud.

Õhtul läskin magama ja olin rõõmus. Mitte seetõttu, et mul ol sünnipäev. Ei-ei, seetõttu, et ma sain laupäeval kaua magada.

LAUPÄEV

Ärkasin hilja. Tegin silmad lahti kell 12 ja otsustasin, et ma ei ärka veel ning pikutasin kella üheni. See oli tore, sest olen viimastel nädalatel unedefitsiiti tootnud, mis nõuab tagasitegemist. Algus on sellega igastahes tehtud. Mulle laupäev meeldis, sest ma ei pidanud otseselt midagi tegema. Ma sain rahulikult Crepis hommikusööki nautida, kaltsukates tuulata, Mikuga Bauhofis aega veeta – mõnus. (Miku vaatas pool tundi rattaid, mul hakkas igav ja ostsin endale 8-eurose lõhnaküünla. Super!) Õhtul vaatasin kuidas Jaanika oma sünnipäeva ootusärevuses piinles, mis oli šõuna väga nauditav, ma ütleks: suurepärane.

Kui oli oodatud ja soovitud, siis läksin mina magama.

PÜHAPÄEV
Ma käisin õdede Tammarudega Auras. Muidu tore, aga jube igav on seal. Tammarud nautisid end väga – noorem suisa tormas veel viimsetel minutitelgi basseinis ringi. Meie, vanad, olime mõõdukad: bassein, mullivann ja leilisaun. Hommikusöök kohvikus „Amore“, mis mulle ei meeldinud, aga tubli väike-Tammaru sõik kõik ära. Tubli. Kell üks alustasime lavaehitusega ja mulle tundub, et nüüd on kõik juba ammu valmis.

Kell on 17:06 ja täna esietendub „Persona“

Alati teie.
Pai

Mina ja Ingmar

Posted on 1. november 2015

Täna on esimene november. Täpselt nädala pärast on minu uue lavastuse „Persona“ esietendus. Ega ma mitte millestki muust eriti ei mõtle (nii et kui see Sind, hea lugeja, ei huvita, pole sul mõtet seda postitust edasi lugedagi). Eneselegi hämmastuseks loen näiteks mõnd raamatut ja saan äkitselt aru, et mul pole õrna aimugi, millest seal parasjagu räägitakse ning et ma olen keeranud mitu lehekülge korraga, aga seose puudumine sõnade vahel on jäänud mulle täiesti märkamatuks. Võib vabalt juhtuda, et ma ei adu selgelt, mida ma praegu siiagi kirjutan.

Olen kontoris, saalis käib tehniline proov. Mari-Riin, Mihkel, Birgit, Kristo, Jaanika ja Arbo ehitavad lava üles. Laura mu kõrval kirjutab, mulle tundub, et võtab vist kogu teksti läbi. Õues tassivad Elektriteatri poisid oma tehnikat tuppa (Nad näitasid eile Aparaaditehases maailma kõige imelikumat filmi – “Big Game”. Ja muide, aitavad mul ka näidata 10. novembril kell 22 GenKlubi saalis “Personat” … tänu tundmatule, ent vahvale Anttile täiesti tasuta!) Ühesõnaga, kõik teevad tööd. Mina olen kangestunud ja kasutu. Mul käivad külmavärinad, kui ma mõtlen, et me peaksime paari tunni jooksul läbimänguni jõudma. Ma ei tea, kuidas see on võimalik. Aga ma saan ka aru, et minust ei olene antud hetkel peaaegu midagi ja pea pean lihtsalt usaldama oma tiimi. Tundes neid, ei ole see väga keeruline ülesanne. Aga seleta sa seda oma südamele, mis põtkib nagu haavatud linnuke!

Bergman kirjutas kuskil, vist „Laterna Magicas“ nii:

„Viimane proovinädal on režissöörile väga raske. Ettevõtmine on oma põnevuse kaotanud, tülpimus on lämmatav, puudused on silmaga näha, aju ja meeli ümbritseb rõske ükskõiksus nagu udu, mis kunagi ei haju.“

Siinkohal ei tee ma oodatavat positiivset pööret ja ei ütle, et minuga on hoopis teisiti. Ausõna, ma saan antud hetkel nii hästi aru, millest ta räägib. Aga see on ainult üks kiht sellest kõigest, mida praegu kogen. Ei, ei ole kustund minu rõõm, et ma saan töötada selliste inimestega ja sellise tekstiga, ei, see kõik sütitab mind endiselt. Prooviperiood on minu tundmused lihtsalt tümaks teinud ja peabki olema tülpinud kartulikott, et elada üle need tehnilised asjandused, mis on küll hädavajalikud selleks, et see ilu võiks sündida, aga nii kohutavalt praktilised, et tõmbavad kogu metafüüsika peldikupotist alla.

„Ma ei ole spontaanne, impulsiivne ega mängi kaasa. See ainult näib nii.“

Nii kirjutas ta ka. Kuna mu armsad näitlejad ka loevad seda postitust, jätan targu ütlemata, kas see ka minu kohta kehtib. Nüüd said nii või teisiti kõik aru, et kehtib. Kuigi muidugi mitte kogu aeg. See on selline huvitav asi… Aga milleks ja kuidas vaielda mehega, kes sai aru täpselt, mis lavastaja põhimure on:

„Vastutan selle eest, et päevad ei tunduks liiga mõttetud.“

Ohh! Ma olen lihtsalt selline väike junn! Vahelduseks Ingmarile tahaksin ka tsiteerida Indrek Lillemäge, kes täna hommikul FBs kirjutas nii: “Mul on kahju, et ma eile Halloweeni ei tähistanud. Võibolla oli see viimane võimalus, enne kui pagulased tulevad ja meie kultuuri hävitavad.” Sellega see heitlik kõrvalepõige ka lõppeb.

„Juhtugu mis tahes, sa pead pidama oma jumalateenistuse. See on tähtis kirikulistele, veel tähtsam sulle endale. Hiljem paistab, kas see oli tähtis ka jumalale.“

Sellele nagu ei oskakski midagi lisada. Tulge siis vaatama meie jumalateenistust. Kõik, kõik, kõik toon armastuse ja hoolimise altarile ohvrianniks! Ja üks väga oluline tsitaat veel siia lõppu. Ütlen kohe ära, et mingitel hetkedel kattub minu enesetunne Bergmaniga selles küsimuses sajaprotsendiliselt. Teid on hoiatatud.

„Võin selle tappa, kes minu näitlejate kohta midagi halba ütleb.“

Kaija M Kalvet