Huu!

Hei-hei!

Maanteemuuseum. Ja kummikud. Kuna me elame prooviperioodil koha peal, siis oleme varustunud igaks ilmaks. Näiteks vihma eest kaitsevad antud ekseplarid, kust on eelmine omanik ära haihtunud.

Loodetavasti on kõigil ilus jaan selja taga. Või ilus Jaan. Miks mitte.

Lõpuks ometi annan blogirongi kellelgi üle, pikalt hoidsin järge enda käes. Sinna aega, mille jooksul oleksin võinud üritada sõrmedega klahvide pihta kukkuda, mahtus palju. Tatsasin Maanteemuuseumis ja selle kõrval metsas “Mowgli” proovides, lõpetasin helesiniselt heljudes Lavaka magistrantuuri, pidasin lõpupeo ja tantsisklesin tarmukalt jaanitulel.

Huu!

Estonia ees. Vastset diplomit lehvitamas Laura Kukega, kellega diplomilavastuses “Väike jumalanna” sai kahepeale nukku tatsatud. Aitäh ja palju õnne kogu XXVII lennule kah!

Kõigepealt hurraatan, et mul on nüüd paber, millel seisab “Master of Arts”.

Siis tuututan, et esimest korda on mul lavastusprotsess, kus liikumisjuhitöö kõrval saan end lisaks ka näitlejana proovile panna. Piilu pileteid! Lahe wärk on podisemas! Ning kohe-kohe, 25. juunil, muutub meie tiim tinglikult rahvusvaheliseks.

Seejärel soovin palju õnne Etsile ja Lennartile, kes on nüüd vanemad kui varem.

Viimased õhtutunnipäiksekiired püüdsid meid paadile. Suur kuhi riideid ja kaltsukast ostetud pärg teevad Murueide tütrest korraliku ehitusmehe, kel pole viga tagurpidi paati juhtida.

Üleskutsena pasundan, et tehke, mis tahate! Nagu kõlas soovitus lauamängureeglites: ärge võtke kõike nii tõsiselt!

Ja kui keegi loodab midagi muud lugeda, selle asemel, et minu nartsissistlikku pildijada vaadata, siis palun vabandust 🙂 Lisan igaks juhuks mõned meelde jäänud artiklid või taasleitud teemad.

Lõke ja Laura

*Arutlus teemal: Kui palju peab kunstnikus olema koletist, et tast saaks geenius? Artikkel.

sõidan parasjagu lõpetamisele. Vihmamärg ja kurbväsinud. Oh, Tallinnat pole tükk aega näinud. Alles eelmisel õhtul hüplesin pantrina mööda linoleumi.

*Kas looduse poolt pakutavatele teenustele on võimalik hinnasilt külge panna? Taskuhääling.

*Meenutusi aegade algusest: “Juunituuri” videoblogi.

*Ning kui kellelgi on aega üle, suvel puhkus tulemas ja suvelavastused vaadatud, siis “Westworld” on sari, millele kahe käega alla kirjutan, et seda peab nägema!

*Ja “iKnow” on lahe lauamäng!

Jaanika

Tumedate sfääride elajas

Palavad tervitused, hea lugeja!

Eestlasele meeldib käia suvel teatris, sest teater on televiisorile hea vaheldus, rääkimata võimalusest sõpradega suhelda, end näidata ja mis kõige tähtsam – olla osa ühisest, reaalsest kogemusest. Teater küll vahendab reaalsust, kuid on näpuga katsumise mõnusal kaugusel. Sealt on ohutu ja kerge vaadelda elu pahupoole kategooriaid, mis meid inimestena kokku liimivad; ja kui need meie elus puuduvad, või on hoopistükis peidus, saab olla peidetud himurusega nendega teatrivaatamises osaline.

Tabuemotsioonid ja nende käitumuslikud väljendused on koduses olmeilmas kirbeteemaks, kuna viitavad koduvägivallale ja armetule elusklemisele. Seda juuritakse välja nii riikliku kui avaliku sektori koostoimetamistel: kurja eemaldamine on heaeluühiskonna eesmärk ja eksisteerimise tugisammas. Võrdusus, vabadus ja vendlus – need pole üksnes ideaalid, vaid reaalsed eesmärgid, mille poole iga naharakuga püüeldakse ja milleni on kaasaegsel toimetamisel lähemale jõutud.

Elu pahupool, mille vastu reaalsuses teadlikult ja jõuliselt võideldakse, on aga teatri jõuarsenali peamine relv, mis tänasesse päeva sobimatuna on loomaaeda kõigile vaatamiseks saadetud.

Nõnda on teater trellide taga, kus näidatakse iganenud emotsionaalseid relikte: näiteks armetut tundebarbaarsust ja vanu suhteprotokolle. Neid saab vaadata ohutust kaugusest, kus nad on taltsutatud ja kaasatuntavad, oma alastuses ja reaalsuses mittepuudutavad. Teater on taltsutatud ja puurisildilt võib lugeda emotsionalis teatralicuse asuala ning liigikirjeldust.

Isegi siis, kui emotsionalis teatralicus peaks imelisel kombel trellide tagant vabanema ja aedlinnade roheluses emotsionaalset amokki jooksma hakkama, uimastataks ta humaansel kombel uinutava laenguga taltsaks ja transporditaks eksinud hirve kombel tagasi oma loomulikku keskkonda. Seekord aga õige vanusepiirangu ja metsiku liigi hoiatustega: teater võib häirida õrnas vanuses inimesi või sisaldada sobimatuid reaalsuskaadreid.

Taltsutatud teater on keskonna- ja ühiskonnasõbralik. Ta reostab ja roojab ainult oma puuri, mida on lihtne koristada; ta röögib ainult oma puuris, kus ta kellelegi kahju ei tee; ta on hästi söödetud ja joodetud; tema talitajad on tema vastu ääretult sõbralikud ja heasoovlikud. Ta on hoitud, kasitud ja kaitstud. Puur – see on tema elevandiluust torn: tema jaoks disainitud ja tema vajadustele vastav. Miks aga teater rahul ei ole ja puurist välja saada tahab, jääb vaatajatele arusaamatuks ja mõistatuslikuks.

Puuris mandudes saab teater isegi aru, et arutud püüded piiridest välja tungida on meelevaldsed. Ta kodustub kui koer, kes peremehe näo järgi läheb. Ta mõistab, et peremehi on palju, kel kõigil on erinevad näod, ta püüab kõigile olla meele järgi: ta liputab kõigile saba, haugub treenitult, käib kell seitse pissil ja vannub peremehele igavest truudust. Taltsast emotsionis teatralicusest saab loodusliku valiku teel teatralicus domesticus. Kord pehme mopsinäoga, kord range koonuga elajas. Me armastame teda tema truuduse, nunnususe ja kurbade silmade pärast. Ta on meie elu oluline kaaslane ja hindamatu pereliige.

Sõprade või perekonnaga kuuma päeva nautlemas käia on meeliülendav kogemus. Eriti siis, kui saab seda jagada teatralicus domesticusega. Kuid olles päikesest ulakas segaduses, meenub mulle emotsionis teatralicuse taltsutamata loomus. Ta on ulguv õõvastus, tumedate sfääride elajas. Päikseloojangu kuumade hoobade vahel tõden: olles taltsutanud enda, olen endas taltsutanud teatri.

Lennart

Suvi ratastel

Juba teist aastat möödub minu suvi ratastel ning kodusolekuaeg kohvrist riiete sisse-välja vahetamise tähe all.

Rumeenia külaelu

Võrreldes „tavalise” tööga, pean nentima, et niisugune elu on tegelikult äärmiselt vahva ja mulle täitsa sobiv. Tööl olles pean 24/7 andma endast kõik, et reisijatel saaks olema suurepärane puhkus, kuid kodus olles saan magada niikaua, kui tahan, ja teha täpselt seda, mida ise tahan, siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. Teised tööandjad naljalt niisugust luksust ei võimalda.

5 põhjust, miks giiditöö on tore:

Maapealne paradiis Horvaatias

1. Terve reisi jooksul ei pea ise koristama. Mõni reis kestab 12 päeva – kujutage nüüd ette – ei mingit tolmulappi selle aja jooksul!

2. Kevadet ja suve saab nautida mitmeid-mitmeid kordi! Esimese sääsehammustuse võib saada juba märtsi lõpus ning kastaneid-sireleid näeb õitsemas vaat’ et mitme kuu jooksul.

Minski kassimuuseum

3. Teadupärast bussid ei suuda kiirendada lennukiga võrdsele tasemele, seega on sõiduajad pikad, nii jõuab igal reisil läbi lugeda mitu-mitu raamatut ja ka sokipaare saab täitsa arvestatava koguse valmis kududa.

4. Eestis ei saa iial nii suurepärast guljašši nagu Ungaris või nii häid pieroge nagu Poolas. Neid viimaseid ei saa vist Eestist üldse 🙂

5. Lihtsalt on vahva sõpru ja naabreid järjest paremini tundma õppida.

Veerevad tervitused Katrinilt!

Maailm peopesal

Tere, lugeja!

Kirjutan sulle sellest, kuidas maailm on väike (aga piisavalt suur samal ajal) ja miks mulle meeldib selles ringi käia ning seda tervikuna näha ja tunda.

Ma ei taha rääkida reisimisest, vaid just reisikogemustest, nimetades teel olemist sedapidi. Kogemused, kus ühte kindlasse kohta ja aega on kokku tulnud maailm (olgu väiksem või suurem), erinevad inimesed erinevatest kultuuriruumidest ja rahvustest, kes oma kohalolekuga loovad selle suure pildi. Mul on õnn olnud kogeda seda kirevat grupitunnet vähemalt kuuel korral eri riikides ja see on see, mis paneb mind edasi tegutsema, innustuma, mõtlema ja tundma enda (mugavus)tsoonist väljaspool, väljaspool piire.

Assitej Rootsi oli lahke ja kutsus mind Bibu-nimelisele teatrifestivalile esindama Assitej Eestit, sh Musta Kasti, et tutvuda lähemalt Rootsi laste- ja noorteteatriga ning luua kontakte ülemaailmselt. 16.-19. mai 2018, Helsingborgis.

Niisama reisimine on tore puhkamine ja nautlemine, aga see tüütab ruttu ära, igav hakkab, kuna sisulist tegevust on vähe (kui ei ole just endale seatud väga konkreetseid eesmärke). Ma olen puhtalt turistina reisinud u viiel korral, arvestades sisse kooliaja ekskursioonid naaberriikidesse; lisaks on külaskäigud sugulastele/sõpradele, mida ma ei oska hästi asetada ei ühte ega teise potti, ning hääletamine riikide vahel, mis on veel täiesti omaette kategooria või tegevus. Erinevate haridus- ja kultuuriprogrammide, vabatahtliku või muu töö, festivalide ja kokkusaamiste raames olen maailma kogenud u 12 korral. Põhjus, miks see mind ära ei tüüta, on lihtne – see peitub selles maailmas, mis ümberringi tekib koos inimestega kõikjalt mujalt ja koos kohalikega, kohalike kommete ja toitudega, mõtete ja tunnetega, ürituste ja juttudega. Siin ja praegu, just selliste peegeldustega, mis maailmal sel hetkel öelda on. Laseb tunda eripalgelisi emotsioone, luua teadmisi ja suhteid, palju kaasa võtta ning endast anda. Ja inimesed saavad olla nemad ise, lihtsalt inimesed, mitte see veider liik või seisund – turist – mingi kindel olek, kuidas sind võetakse ja nähakse. Sellel üksikisikute tasandil on ainult avatus, ausus, usaldus, uudishimu (AAUU(:), mis meid juhivad – vabadus. On koostöö, mitte võitlus. On soov tundma õppida, mitte maha teha ja kritiseerida. On puhtad tunded ja võimaluste kirevus. On grupivaim. Ja muidugi usk headusesse ja lootus.

Need on mõtted, mis mind kannavad seoses teelolemisega ja n-ö ärakäimisega. Ja tänu sellele hindan ma üha kõrgemalt hetki oma kodumaal oma inimestega. Eesti on vinge ja teadlikult või mitte teen ma kogu aeg sellele mõnuga reklaami. 😀

Täiesti eraldi teema on reisikogemus looduses, tema võlusid ja valusid tundma õppides. Sellest aga mõni teine kord.

Praktilisest küljest, enne kui oma monoloogi lõpetan. Pidev teelolemine ei soosi mõistagi ühes kohas olemist ja enda jäägitut pühendumist ühele organisatsioonile. Siin ja seal on juba kõlanud, et annan Musta Kasti tegevjuhi ülesanded üle võimekale tegijale, oma kursavennale Henri Roosipõllule, jätkates ise mõne kindla lavastusega (hetkel noortelavastused) ning rahvusvaheliste projektide ja võimaluste leidmisega. Usun siiralt, et sellest saab Kast ainult võita. 🙂

Täna siin, homme seal!

Heaga
Reeli

Postkaart Itaaliast

Tere!

Kirjutan Sulle siit Lõuna-Itaaliast väikelinna Cisternino lähedalt. Elan siin ühes võrratus trullos. Ah et sa ei tea, mis on trullo? Arusaadav. Mina ka ei teadnud varem. Trullo on traditsiooniline valge Puglia kivimaja, mille ehitamisel pole kasutatud mörti (ohjah, siin ma olen üritamas tõlkida ingliskeelset wikipediat… igatahes kivide vahele pole pandud mingit möksi, et need koos seisaks) ja sellel on koonuseline katus. Pilt ütleb Sulle kindlasti enam kui minu ponnistused õige definitsiooni leidmiseks.

Jah, just see sellel esimesel pildil on olnud minu elupaik viimased 9 päeva.

Elu on siin lihtne ja võrratu. Inimesed avatud, elavad ja sõbralikud. Mitte et eestlased seda ei oleks, aga päikesepaistelise ilmaga on ikka inimestel parem meel ning kui seda päikesepaistet jagub kohe kuhjaga, siis ongi kuidagi kergem tunne hinges. Puu- ja juurviljad on värsked, maitsvad ja kohalikud. Kohe-kohe saabub ka Eestis värske kraami kõrghooaeg. Õnneks tulen ma selleks ajaks koju tagasi. Aga miks ma üldse siia Itaaliasse tulin, kui kauaks ja kuidas?

Mitmed pisikesed hetked, tunded ja mõtted said omavahel kokku:

1) eelmisel suvel rääkis mulle üks tore inimene sellisest portaalist nagu workaway.info (kokkuvõtvalt: lähed kellegi juurde ja aitad teda mingite töödega ning vastutasuks saad seal elada ning süüa);
2) ma nägin aasta alguses sellist filmi nagu “Call me by your name”, mille tegevus toimub südasuvises Põhja-Itaalias – ja see meeldis mulle väga;
3) ma avastasin, et terve mu maikuu on vaba (ega üritanud seda hiljem ka millegagi täita);
4) mul tuli meeletu igatsus päikese järgi.

Ma panin need mõtted kokku: tegin workaway’sse konto, otsisin erinevaid variante Lõuna-Itaalias (sest põhjas poleks maikuus veel sellist südasuve efekti välja andnud), hoidsin oma maikuu avatuna ning siin ma olen.

Elan siin Puglias ühe võrratu pere juures. Mul on pigem tunne, nagu ma oleksin neil hoopistükkis lihtsalt külas. Ma tunnen end väga oodatuna ning nende inimeste avatus ja andmisrõõm käivitavad minuski needsamad jooned. Kui muidu võiks arvata, et selline (workaway) süsteem toimib rohkem “päts pätsi vastu” (teed nii mitu tundi seda tööd ja saad nii mitu pätsi saia vastu), siis praegune situatsioon õpetab hoopis andmisest rõõmu tundma. Tee, palju sa teed, aga tunne sellest rõõmu. Vana hea – anna ja sa saad palju enam vastu kui võttes.

Siin peres on ka üks võrratu koer Filomena. Me saame esimesest päevast saati väga hästi läbi.

Üks asi, mis mind päris närvi ajas umbes neljandal päeval, oli poes käimine. Kahes 10km raadiuses asuvas poes käimine võib aega võtta kolm tundi. Oeh! Eestlaslik ajaplaneerimine minus on puhta pea peale keeratud. Inimesed kuidagi kulgevad siin ja kõigil on alati aega üheks korralikuks vestluseks. Olgu see siis tuttava või võhivõõraga. Minu kuklas käib ainult mõte, kui palju ma selle ajaga aias ära jõuaksin teha: oliivipuid pritsida, heina riisuda, hoovi kividest puhastada jne. Aga ei, meie kulgeme läbi päeva…

Mul on tunne, et siin ei võeta tööd rügamisena. Et nii mitu tundi rügan ja siis nii mitu tundi puhkan sellest. Kõik on poolspontaanne protsess. Aga tehtud saab sellegipoolest väga palju. Sama palju kui rügades. Lihtsalt hiljem pole vaja rügamise haavu parandada.

Ma ei taha praegu öelda, et üks variant on õige ja teine väär. Iga asja jaoks oma aeg. Aga isiklikult tunnen küll, et olen harjunud oma elu liigsel määral kontrollima (kas siis läbi väga konkreetsete päevaplaanide või muu läbi) ning teen tööd selle rügamise elemendiga, mille tõttu hiljem on vaja haavu lakkuda.

Oh, mida siis veel? Kui Sulle selline maailma avastamine huvi pakub, siis soovitan soojalt workaway.info lehega tutvuda. Kui lihtsalt reisida tahad, palun tule Pugliasse. Ning lõpetuseks kuula pala, mis inspireeris selle kirja pealkirja.

Neljapäeval liigun edasi Sitsiiliasse ökoveini karjamaadele.

Nägudeni!

Laura

Otse Ameerikast!

Esiteks, mul on nii kahju, et ma midagi Musta Kasti talgutest kirjutada ei oska, sest mina… olen Liina ja olen endiselt Ameerikas. Kuigi ka siin, kus ma elan, toimusid eelmisel nädalavahetusel talgud. Õnneks oli ka ilm viimaks enam-vähem ilus ja kuigi inimesi polnud just liiga palju, oli neid ometi mõni ja see on juba hea. Prügi tekib siin umbes kümme korda rohkem ja sorteeritakse küll pakendeid, aga biojäätmeid ja olmet mitte. Iga toode pakendatakse poes kahte väiksesse kilekotti ja igasse topeltkotti pakitakse 1-3 toodet. Tavaline poeskäik koosneb vähemalt (!!!) kümnest topeltkotist. Te võite ainult ette kujutada, millise ülbe eurooplase mulje ma endast siin läbi aegade jätnud olen. Esiteks, mu reageerimiskiirus pole siiski piisav, sest neil on enamasti pakkimiseks eraldi inimene või teevad nad seda ülihelikiirusel pahaaimamatult leti all samal ajal, kui sina pangakaardile tähelepanu pöörad. Mõnikord saan veel sabast kinni ja suudan hõigata “nõu tabelbääg PLIIIIIISS!”, aga enamasti on neil kõik juba valmis ja siis ma lihtsalt kougin ühe koti vähemaks või pakendan umbes kolme topeltkoti tooted ühte kotti. Ja ilmselt te kujutate ette, et sellega võidab maailm viis kasutamata kilekotti, aga ei – on palju ka selliseid kordi, kus nad need 5 kasutamata kotti lihtsalt prügikasti viskavad.

Ja mul on nii kahju seda öelda, sest ma tunnen, et eestlased on niii tublid, teised skandinaavlased on samuti väga teadlikud ja leidlikud ja taaskasutavad või -leiutavad vanast uut, aga – ameeriklased on nii hirmus ignorantsed või naiivseid või misiganes see õige sõna on, et neid ei huvita muu, kui et oleks mugav ja HEA TEENINDUS ning et mis silmist, see meelest. Ja see on tõesti väga kahetsusväärne ja ma ei tea, kuidas neid selles osas harida, aga me peame seda tegema, sest Ameerika on nii suur ja iga päev tekib nii nii palju plastikprügi (näiteks vajaksid nad eraldi KÕIKJALE kohvitopsidele mõeldud prügikonteinereid ja kavalat lahendust, kuidas neid ümber töödelda). Nad on siin väga leidlikud ja näiteks paljudes kohtades saab odavamat kohvi või ostu eest topeltpunkte, kui oma topsiga tulla, aga probleem seisneb selles, et see lahendus peab endiselt olema mugav ja kiire. Inimesed armastavad oma topsi mitte kaasa vedada, mitte otsida kohta, kus seda pesta jne. Neid ei huvita isegi see, et nad raha säästaksid.

Aga nüüd natuke positiivsemal noodil: ma sain endale eelmisel nädalal jalgratta! Ja just nüüd on ilmad ka siin nii ilusad ja väga mõnus on ringi kruiisida. Eks see natuke haakub ka teadliku keskkonna säästmisega, aga üldjuhul on lood siin ühistranspordiga õnneks väga head. Ja mul läheb hästi! Nii hästi kui teisel pool maailma teises ajatsoonis minna saab, kui Eesti sõpradega on isegi Skype kõned või FaceTime kõne raskendatud, sest ajavahe on 7 tundi ja päev kuidagi libiseb käest. Õnneks ma tulen juunis pooleteiseks kuuks tagasi ja ma juba nii ootan oma Musta Kasti sõbrakestega kohtumist, sest neid ega nende varjutaolistki inimest pole siinpool veel kohatud. Loodan, et teil on ka kevad kohal ja peatse kohtumiseni!

Lõpetamata lõigud ja luuletus

Tere, tänane blogi koosneb kahest osast: A ja B. A osa on pigem põnev, sest selles on luuletus näitlejalikkusest. B on karm ja pikk, rääkides prohvetlusest, mis seostub äsja esietendunud lavastusega „Prohvet“.

A

Teater nagu mitmed muudki alad evib justkui rohket potentsiaali kunstniku või artisti enda jaoks saada lähemale eksistentsi süvatõdedele (lisaks, et ta mingi piirini? pakub seda ka vaatajale). Teisalt muidugi, tõesti, kas see ongi elitaarne või rariteetne kvaliteet? Iga tõus viib tippu, aga igast küljest on nõlv erinev, ja tippegi võib olla kes teab kui palju. On igal rännakul siis oma jumal või sama jumal? Või on ikkagi üks tuhandenäoline jumal, mis viitaks universaalsele kõikjaleküündivale moraalile ja tõele etc, mis varieerub ja õitseb vastavalt oma keskkonnale, aga jääb alati ühilduma oma juurtega…

Milline on pikaajaliselt tunnetatav puhas eksistents… millise paratamatuseni viib teadvuse praktiline kogemus ja teadlik lõimitus?

Võtame näitleja…
Kas tee läbi kentsaka teadvuseseisundi-
transformatsiooni ja olemiseteisendi,
ükskõik kelleks kehastudes ümber
ja kohastudes,
kohaks kohtu, kasvõi Nürnberg
peripeetiate kardinaalsete
psühhofüüsiliste marginaalsuste –
kas ei ole mitte piisav see amps,
et teadvustada kogu jamps
valgustamaks inimeseks olemise süvasfääre
vaat’maks üle hinge serva
läinud-näinud vaimu äärde
tema ultrasagedustes kui ka megamastaapides?
Maitselageduses, KGBs, Gestaapodes…
kas ei ole näitlev isend
kes aina minetab ise-end ja imiteerib
ning teadvust treenib,

tribaalne jäädvustaja,

püüdes aastakümnete jooksul
kui ühiskond üha krooksub
kinni vähvaid seisundivorme
kui ka vildäkaid väljenditorme,
ümberkopeerides pildistades
hiidstruktuure hingest ja sildistades
hingeinseneri moel
re ja dekonstrueerides detaile koel
ja suhteid hiidsammaste toel
sünteesides seoseid
hingeteoseid tudeerides
välja juhatades raskeveosed
ja reoseidki ehk koristades.

korreleerides kujundeid kihke lahke
maiseidki mustreid ja labaseid tahke
mimeerides-mimeesis.
meeletu käitumiste galerii – mis see siis?
portreede paviljon,
teadvuse tungide – tüüpide toimetus
müütide tunnetus tõlgendus tootlus
alatise tõe töötlus,
valu väärindus, ilu idandus
keele keermed ja ridandus,
normi narmad, nii varmad
kilkav kombinatsioon,
kaleidoskooplik igavikufoon
mälestuste mägi
olukordade org
vaikiv vägi
naerutav norg
identiteedi viga,
ma olen nõus –
sind virgutagu iga
tundmatu tõus
mida lummavad langused
keskmed lõpud ja algused

B

Teater on nagu ruupor, kõlar, mis saadab integreeritud ja põimitud sõnumi paljudele. Millel on rõhk, sõltub. Milline on kombinatsioon teksti, keha-hääle, heli, kujunduse jms vahel, mõistagi varieerub.

Kaija M-i lavastus „Prohvet“ esietendus äsja (16.03). Uskudes massimeediasse, siis, jah, lavastus jätkusuutmatusest on vajalik ja kasulik. Ühtlasi juurdlesin küsimuse üle: kuidas kujutada ebameeldivaid teemasid ja probleeme kaasajal teatris? Kuidas olla hea prohvet?

Aga lisaks veel teatriüleselt: oluline on olla teadlik, et teada, kuhu poolele jääda, millegi poolt või vastu – jah, aga kuidas empatiseeruda nn vastaspoolega? Kui minu heakskiit vaibub, peaks empaatia üle võtma. Kuidas mitte kägistada ja küünistada vastasleeris viibivat inimest oma arvamusega? Millega täita konflikti-lõhed?

Ahv on hea sõdurpoiss. Ahv on hea sõda pidama. Inimene võib uuesti ja uuesti hakata valmistuma, esimest korda, teist korda, kolmat… Sõda on loomulik. Vabandust, loomalik. Meie ju oleme enamat kui loomad. Miks me siis koos elada ei või? Miks me üksteist mõista ei suuda ja me parema meelega „vastase“ tükkides rebime? Mitte ainult seda, vaid ka meil on raske ette kujutada vaesust ja süngust, milles miljonid miljardid kasvavad; verevalamisi, mis ei tõsta meid teps mitte kõrgemale pimedast keskajast ja me võime unustada end arvama, et kõik on tegelt timm ju…

Üks hea prohvet peab olema avatud, vastuvõtlik, et jumal saaks tema kaudu esitada oma sõna, või et transtsendentaalne tarkus saaks valguda prohvetisse ja maha jahutada selle sooja ahvi aju.

Prohvet peab kandma rasket koormat, ta peab olema opositsioon ja dissident, ta peab sattuma vaikimisi voolava status quo, mida ta kasvõi kallutada üritab, viha alla.

Prohvet on ehk ka teadlane ja statistik, kes analüüsib ja prognoosib, kes jälgib loogilist jada, paratamatuid numbreid, mis kirjeldavad olukorda ning selle tagajärgi.

Maailm vajab prohvetit: spiikrit. Tänagi on meil ju spiiker ehk esimees Riigikogus. Meie oleme väljapaistvalt ateistlik riik, aga näete isegi et see on läbikukkunud enesepettus kui isegi meie seadusandlik süsteem ja võim on seotud – küll sekulaarse – prohveti, spiikriga.

Spiiker viitab muidugi ka kõlarile. Kõlarist aga tuleb hääl. Vanasti polnud jah kõlareid, oli kõla ilma r-ita. Näiteks persoona, mis avab kohe rea uusi seoseid, ju tähendab maski ja häält, mis tuleb läbi selle. Üks huvitav seos on kindlasti paralleel eestkõneleja ja näitleja vahel. Jõuamegi ilusasti teatrini tagasi, mis sündis sellisel kujul mitu tuhat aastat tagasi. Mindi vaatama, kus keegi läbi maski hääle valla päästis. Aga tekib küssa: mis on maski taga? Kust tuleb hääl? Kelle hääl?

Meenuvad ka 20. sajandi alguse punased sotsialistid-revolutsionäärid, kes võitlesid tsaari türannia vastu, sotsiaalse võrdsuse eest ja – kuidas see rahvale alles meeldis! Seisti kusagil keldris kartulikasti peal ja valgustati harimatut (valgustamata) rahvast, tehti „teavitustööd“. Valitsev kord (tsaarivõim) aga kartis. Hiljem, monarh ajaloo lehekülgedele pühitud, ja ühiskond teel võrdsuse-vendluse poole, aga järsku prohveteid polnud enam vaja. Enam prohveteid ei tulnud ja valitsev vool ei tohtinud saada kõrvale kallutatud. Prohvet oli keelatud. Pigem olid endised parimad prohvetid kivistunud ühiskonna või vähemalt valitseva korra ülistusobjektideks ja samal ajal seisid nad tavainimesest ikkagi palju kõrgemal.

Ajastuüleselt ilmneb sama muster, kui vaatame nt Moosese seiklusi Egiptimaal, kus ta ju vaaraod närvi ajas, viies endaga heebrea rahva, oma rahva, kes olid aga orjad ja vaaraode proletariaat. Taas näeme ülal hierarhia tipus valitsevaid ja allpool represseerituid. Kas võib olla, et ka tänase päeva moodsasse kuube, välisesse liberaal-demokraatlikku heaollu on mähitud analoogne (huvide) konflikt, lõhe inimeste ja inimeste vahel?

Võimetus empaatiaks ja põhjus kisklemiseks vs võimetus kisklemiseks ja põhjus empaatiaks.

Lisaks konstantselt väreleva väliskeskkonnaga tegelemisele, peaks meie hinge satelliit ju registreerima ka sisemisi sagedusi-segadusi. Introspektsioon, sisekaemus või lihtsalt enesetundmine? Püüan olla adekvaat, aga mu tajuväli ja mentaalne satelliit ei püüa kinni kõiki põhjus-jadasid ega suuda lõpuni näha (või vaadata?) enda või teise inimese mõtte, tunde ja käitumise vahele jäävat müstilist hall-ala kui ka peenekoeliselt läbilõimunud „teadvuse taristut“. Sageli jääb mu mõisturadar teise inimese hindamisel vaid tema välise käitumise pinnale, mis on kahtlemata tema hinge projektsioon, aga samal ajal ka: tema mask, persoona, kuhu on tikitud ühiskondlik dissonants ja paratamatus, hingemeloodia harjumused ja keskkondlikud koolutused. Teadvuses on muidugi palju toimumas, mis on vähemoluline, a mõni „pärdik“, mis pimedusse jääb, võib seal üsna ebatervislikke manipulatsioone korraldama hakata.

Teadvustamine<_>valgustamine.

Peaksime valgustama seda emotsioonide wärki, et miks me mida teeme ja ütleme, aga sageli see on õkva võimatu. Elu on näidanud, et normaalne inimene pole just oma emotsioonide valitseja ega impulsside kuningas (tüüpiline on kasvõi meedias ja isegi riigiisade vaheline võimetus kõneluseks – kokkulepeteks, samal ajal huvide konflikt, kuritegevuse karmid numbrid, korruptsioon – et tuua vaid mõni näide). Tungid on olnud sadu tuhandeid aastaid ja juhtinud inimest ürgsel väel. Kui hästi läheb, saab sellest hurmav samba. Selleks, et hästi läheks – valgusta tungi. Teadvustamine<_>valgustamine. Ma mäletan veel džungli-savanni, Eedeni aegu Aafrikas, kui polnud tsivilisatsiooni. Jah, teadvus oli hämar, aga nii palju kui teda oli, sellest piisas; jah, oli hierarhia ja alfaisase dominatsioon, oli olelusvõitlus, aga polnud kompleksset õelutsemist ja sitapealist vihkamist. Polnud sellist nahhaalset sitapealisust.

Suurendades teadlikkust, püüdes heita adekvaatset pilku inimkonnale, inimtegevusele ja valgustades inimese hinge, sotsiaalsfääre ja suhteid, võib meelelahutuslik aspekt seada end löögivalmis. Mis kasu on kibedast moraalimarinaadist ja kurgust allatopitud väärtuste vaatemängust? Kahtlane, kas ongi kasu; mõni hakkab hoopis ristivastupidi laduma. Eriti, kui inimene tahab midagi muud. Negatiivseid uudiseid saab niigi hommikusöögiks, see on meedias miskipärast vastupidi – negatiivne on klikimagnet. Aga teatris? Peaks teater intrigeerima inimesi, nagu seda on teinud elu24 ja popkultuur? Mõnes mõttes see toimibki nii: kuulsat inimest tullakse ikka vaatama. Teatris ikka ka. Aga mille peale veel? Klassika? Shakespeare? Klassika peegeldab elu üle aegade ja seda tahetakse näha. Aga tahetakse ka naerda ja innustuda. Ja muidugi samastuda, tahetakse saada kinnitust, et kõik on ok, ma pole üksi siin ilmas, sama mure on ka tema silmas. Aga kuidas sa naerad ja innustud, kui olukord on… kuidas nüüd öelda – sitt – ja tagatipuks sulle veel näidatakse suurendusklaasiga. Kes ikka tahab magamamineku eel näha koledusi… selle eest veel maksta, kui võiks nautida midagi meeldivat ja hingeülendavat? Aeg-ajalt ei pea me seda peeglit enese ees vajalikuks, või keerame pilgu kõrvale, ehk isegi sulgeme silmad, sest et – miks? Lihtsalt mugavus?

Et… asjad on hapud, käest ära. Mitte lihtsalt, et pehmelt öelda nõme ebavõrdsus ja –õiglus, mis taastoodab negatiivseid mustreid, vaid et loetud aastad(kümned) on jäänud neid ja neid liike, (riike?), puhast vett, energiasisendit nimega nafta jne.

Objektiivses mõttes ja igale normaalsele inimesele on selline info ebamugav, ebameeldiv. Võib juhtuda, et ta protesteerib selle vastu.

Aga teisalt… : ) me armastame loodust. Miks me muidu seame impressionistid oma koduseinale? Ma armastan küll tümmi kuulata, aga ma jumaldan linnulaulu. Kujutate ette kevadet ilma linnulauluta… oioioioi. Me armastame hingata (värsket õhku) – aga mida sa siin hingad, kui hapnikku pole, ja liustikud on leiged kah… me ehk jah ihkame mugavat kergliiklusteed ja vihkame sääski; ju siis (?) me peame väärtuslikuks kõrgeid fassaade ja vahvat jämedat klaasi. Ehk me unustamegi, mis tunne on suruda varvas mulda ja nägu samblasse, eriti talvel. Aga mitte ükski normaalne inimene ei kirjuta alla looduse hävitamisele mitte ligilähedaseltki. Aga seda ei palu meilt keegi.

Jätkusuutlikkust mitte eeldav maailm oleks muidugi maailm, kus poleks kunagi karta ressursside otsalõppemist või ülerahvastatust. Midaiganes, igatahes ei pea muretsema tagajärgede pärast. On vaid siin ja praegu, ja kõik on hästi. Tahad poliitikat proovida? Palun, siin on sulle neli aastat – lusti, tee mis tahad, pärast sind tuleb keegi teine ja proovib jälle teist wärki. Tahad rajada suurtööstust, kasutada odavat tööjõudu – palun, siin on kolmas maailm, sinna teeme tehased. See on maailm, milles me elame. Kas see mitte ei viita… psühhoosile, patoloogiale tegelikkuse eitamisele? Kurjal keelel ja meelel on võim presenteerida asju süütul kombel ja looduse, aga ka moraali ja eetika hävinemise läbi ei pitchi keegi midagi… Igaüks meist ju teab et muru peal istuda on tsipa mõnusam kui asfaltil, et lendoravatel on keeruline valgusfoore või elektriposte liikumiskoridoridena kasutada (või on nad liiga mugavad rsk!?) ning korsten, olgugi pikk ja vana, elukohaks ei päde, et tehas puuksutab taeva täis või et risu rikub vee.

Ma arvan, et „Prohvet“ on leidnud kesktee. Selles lavastuses on mingi tore naer ja pisarad, mis moodustavad päris tüüne miksi.

Karl Edgar

Lastest ja lapsemeelsusest

Nägin uudispealkirja: lapsed vajavad mikroobe, mitte antibiootikume, et neil korralik immuunsüsteem välja areneks. Kõrvale oli pandud pilt mudavanni nautivast plikast, kel nägu naerul, silmad kissis ja kõik kohad poriga kaetud. Artiklit ei lugenud. Aga mõtlesin sellele, kuidas mu ema tegi nalja: kui esimesel lapsel lutt maha kukkus, tuli see läbi keeta; kui neljas laps otsustas mulda süüa, tuli talle lihtsalt õnne soovida. Minagi olen mulda söönud. Oli üks mänguhetk, kui naabritüdruku juures kodu mängides ei tohtinud enne magustoiduks kirsse võtta, kui “vitamiinid” söödud. Ehk esmalt näpuotsatäis mulda ja näpuotsatäis liiva ning siis sai kirsipuud rüüstama minna. Ilusad ajad.

Mõnikord Tallinna vanalinnas kõndides jään pilguga vaateaknaid seirama. Kaunite ja näotute mannekeenide kõrval on mõnikord ka pisikesed mannekeenid. Olen vaadanud neid disainerite pakkumisi lasteriieteks: olge nagu suured, aga väiksemas mõõdus. Mul on tunne, et lastelt võetakse osa lapsepõlvest ära, kui neist lihtsalt täiskasvanute miniversioon tehakse. Mulle tulid kunstiajaloost meelde maalitud jeesuslapsukesed ja inglibeebid, kel esimesest eluaastast hoolimata on kiilanev juuksepiir või kõhulihased kuuekaupa näha.

Ma ei propageeri mullasöömist. Ja tegelikult pole justkui vahet, mis kellelgi seljas on. Aga ma näen seost nende kahe teema vahel ja see seos on kurb: laste võimalus laps olla on kuskile kadumas.

Ohoo, suured ja julged üldistused. Aga tegelikult tahtsin ma lastest kirjutada sellepärast, et olin laupäeval tunnistajaks ühele suurepärasele hetkele. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis toimus perepäev, kus minagi osalesin ning lapsi lõbusasti kaklema õpetasin. Ja seal muuseumi kõrval seistes sattusin nägema, kuidas üks pisike tüdruk, umbes 8-10-aastane, roosa jope ja tutimütsiga, seisis vastakuti Korstnapühkija kujuga. Kõigepealt tüdruk lehvitas. Siis astus ligemale. Ja kaugelt eemalt jälgides ma mõistsin, et see tüdruk vestleb kujuga. Vahepeal katsus nööpi, vahepeal silus ta kuube. Tundus tore vestlus olevat, esines ka natuke ujedat jopeservakeerutamist. Ma ei raatsinud lähemale astuda, et aimdust saada. Tundus pisut püha hetk. Teater selle kõige paremas mõttes. Olin tunnistajaks ühe võlumaailma tekkimisele. Ei mingit valehäbi, kontrollpilku või kahtlust. Täiesti suva autodest ja tuhisevatest turistidest.

Ma jälgisin ja rõõmustasin eemalt. Maailm tundus imeline.

Ma arvan, et lapsed ei peaks olema nagu täiskasvanud, vaid täiskasvanud peaksid olema nagu lapsed.

PS: Siit võid edasi uurida, miks ja kuidas Soome haridussüsteem lastesse suhtub.
PPS: Kui sind jäi närima, miks küll keskaja maalidel on lapsed nagu koledad vanamehed, siis siin on üks ülevaade.

Jaanika