Karl Roberti aastaring

Terekest, mina olen Karl Robert. Ma olen sündinud Viljandis, kasvanud Rakveres, töötanud Tallinnas ning ringiga tagasi Viljandisse potsatanud. Sel nädalal on minu kord kirjutada Musta Kasti blogisse. Ma ei ole varem kunagi blogi pidanud. Ma pole varem üldse eriti kuhugi teistele lugemiseks kirjutanud. Endale ikka, sahtlisse ja nii. No nagu see käib või ega mina ka ei tea, kuidas see käib, ma ainult püüan kaasa mängida.

Kirjutanud olen vähe vist ka suuresti selle pärast, et mu käekiri on suhteliselt piinlik, #maugikäekiri. Muidugi ma pean märkmikke ja päevikuid, neid on minu arvates oluline pidada, sest mingid asjad peab endast välja ütlema. Hiljem on kindlasti ka tore lugeda, märgata oma kasvamist läbi päevade, aegade… Käekirjaga on mul üks selline naljakas lugu, et kunagi, kui ma abiturient olin ja lõpueksamiks valmistusin (mina käisin koolis veel sel ajal, kui eesti keele eksam koosnes ainult kirjandist), siis mu õpetaja taotles eksamikomisjonilt luba, et ma võiksin arvutiga kirjutada. Veidike nagu erikohtlemine, aga ta põhjendas selle üsna kindlalt ära. “Robert, su käekiri on kohutav, sa ei saa nii kirjutada, inimesed ei saa sinust aru ja sa kaotad väärtuslikke punkte.”

Kui mul seda blogi pidada paluti, siis ma mõtlesin, et huvitav, millest ma kirjutan. Kas ma kirjutan minevikust või tulevikust ja et kas siis Musta Kasti minevikust ja tulevikust läbi minu vaatepunkti või minu enda omast. Mälu aga mäletab asju nii, nagu ise tahab ja uued suunad vajavad alles manifesteerimist. Igatahes jõudsin ma arusaamale, et ammu ja kunagi on ühe sirge kahes erinevas otsas ning nende ühine nimetaja on vaid see, et nad leiavad aset teadmata aja pärast. Ja teadmata aega ei ole võimalik määrata, sest ma usun, et me kõik oleme tundnud, kuidas minutid venivad ja päevad kaovad kui sekundid. Seega kõige lihtsam on rääkida olevikust. Olevik on justkui ainuke, mis meil on. Vaid praegu on võimalik midagi käega katsuda. Hiljem saab tehtud liigutusi meenutada ja uusi ette kujutada… Vist.

Praegu on aga tore sügis. Loodus lokkab looklevast värvidemängust. Üks eluring saab jälle täis. Üks aastaring jõuab varsti uue lumekihi alla. Mäletame ju väga erksalt seda kevadet, või mingit kevadet, varasemat varakevadet, kus kas ärkasime ise või märkasime, kuis kõik me ümber sirgub ja päikese poole sirutub. Kevadel olin ma kindel, et see on kõige kaunim aeg, kauneim aastaaeg. Hetk, mil kõik laulavad armulaua järjekorras ootelaulu. Ja mitte selleks, et neid märgataks, vaid et nad ise märkaksid, et on elus. Tähendab ME märkasime, me ärkasime, jah, mina ka (#minaka). Kõik oli muretu, sest tundsin, et olen hoitud.

Siis aga saabus suvi. Meeletu suvi, meeletu noorus täis katsetusi, eksimisi, riske, pikki päevi ja lühikesi öid. Suvelõhnad ja -helid ja -viljad olid juba küpsemad kui kevadel ning need panid pea veel kiiremini keerlema. „Pea, mu pea, pea nüüd pea!“ – pea iga generatsioon leiab, et noorsugu on hukas. Sellel levinud arvamusel on alust, aga mina leian, et teisiti ei saagi. Iga uus generatsioon on ilma revolutsioonivaimuta lihtsalt nõrk. Minu arvates noored peavadki suvel eksima, et sügisel targemad olla. Las nad kuulavad oma südame häält, las nad õpivad seda tundma, las nad mõistavad, et iha, liha ja viha on kolm eriasja. Las nad leiavad oma enesesisese moraali. Mõni leiab selle ehk raamatuist, teine filmidest, kolmas elatud eludest, neljas jagatud rõõmudest, viies kaotatud tundidest, kuues kuumadest kõnelustest, seitsmes tahab võib-olla ise eksida ja kaheksas tunneb, et ta on märter. Miski pole vale. Eriti kui valetunnetust ei ole.

Kui värvikirev ja rikkalik ei oleks olnud ka me suvi, kord saabub ikka sügis, mis on meist kõigist targem. Sügise värvid on ikka ja jälle enneolematud. Neis on elatud elu ja tehtud teod juba peidus ning tugev on sügis, sest ei häbene oma hääbumist. Vastupidi. Ta teab, et ammutas suvelt kõik, mis tahtis, kõik, mis sai, kõik, mis oli võtta ja võtmiseks sobis, sai võetud. “Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus,” ütles kord üks mulle väga oluline mees. Fred Jüssi on üldse tark nagu mets. Ta ei kõnele ilmaasjata. Aga ühtegi asja üle ka ei tähtsusta. Elusügises, usun, toimime ka meie nii. Teame, et ei pea enam rabelema, sest jõud on ammutatud, maksimum saavutatud, nüüd tuleb toimida kogemuse, intuitsiooni ja õpitu järgi. Säästlikult, sest talv tuleb pikk. Kindlasti pikk. Aeg ju venib, kui oodatakse, ja kevadet oodatakse ikka. Kasvõi seda enda sisemist kevadet. Kuna inimesed on wifiga taimed, siis on meil vahel keset jaanuari võimalik end korraks näiteks Indoneesiasse asetada, jah, see toob midagi korraks lähemale, tõstab õuelille tuppa sooja, aga päriselt ei asenda oma peenras õitsemist.

Peenrale langevad enne veel aga viimased kirjud lehed, tõmbuvad pruuniks ja külmuvad maa külge. Tuleb talv ja lumi ja jääääri ja öötöid on täis kõik linnad. Ka kauges külas vaikib pill, sest energiat on vaja hoida. Toitume keldrisse pakitud mälestustest, mis kätkevad endas möödunud kevade ja suve ja sügise parimat saaki. Loeme teiste retseptiraamatuid, et ka talvel sirguda. Hoiame sooja ja lähedasi, lähedalt ja soojalt. Ja nemad hoiavad meid. Kuni ühel hetkel kuuleme hallis vaikuses esimeste rändlindude laulu. Nad tervitavad meid, kes me lahkumata vastu pidasime. Kes me tugevalt, juured maas, pea pilvedes ja süda ootusärev järjekordse talve ees ära ei kohkunud. Meie tiivulistel sõpradel on hea meel, et me nad ära ootasime. Nemad on püsimatumad, aga nüüd nad on tagasi ja kuulutavad kevadet.

Päike muudab lume veeks ja hakkab ojadena sängi solgutama. Piibelehed ja lumikellukesed pistavad pead mullast välja ja kasvavad vuhinal sügisel mahalangenud lehtedest läbi. Nad rajavad oma tee ise ja samal ajal austavad eelkäijaid. Ilma nendeta ei oleks neil sihti, nad peaksid kõik ise välja mõtlema ja kui kõik on lubatud, on väga raske üldse midagi teha, ei oskagi midagi teha. Õnneks nad teavad, et ring saab ühel hetkel täis ja see teadmine laseb ammutada päikeselt kõike, mis ta pakub. See lubab rüübata suure lonksuga eluvett, et tunda jõudu oma kehas, tunda tahet kasvada. Seejärel sirguvad varred ja avanevad õied ning mitte midagi muud neil teha ei tulegi.

KARL ROBERT

Pärimuster

“Kaksismaa” proovides tuleb endasse talletatud elu lahti korkida. Harjutan käppasid.

Nahk on mul selline, et läheb päikese käes kergesti punaseks; läheb punaseks, siis koorub maha ning pärast on uuesti valge. Vahepeal tekivad õlavarrele kuivad laigud, see ei sõltu üldse päikesest. Kõhu peale ka, näiteks siis, kui ma ujun või pesen. Väiksena ma ütlesin, et see on puhtuseallergia. Isal on samamoodi. Nii et nahk on mul isalt.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Silmade puhul on ka selge, need on mul emalt. Sinised, natuke kurvad ja täiesti läbinähtavad.

Käed on pisikesed, ükskord üks vaatas ja naeris ja ütles naeru vahele „Mingid jupid!!!“, kursavend Lauri armastas mu sõrmi randme külge kinni teipida ja mängida, et ma olen köntkäsi. Muidu on armsad väikesed käed ja need ma sain vanaemalt – väikesed, aga jõuavad palju, pehmed ka.

Varbad on ka väikesed ja üsna sümpaatsed varvaste kohta, ma julgeksin öelda. Roosad, kui pole just palju paljajalu tallanud. Meil oli kass Jossu, varbad on kindlasti temalt.

Põlved on mittemidagiütlevad, klassikalised põlved. Olen kuulnud, et vanatädi Mallel on samasugused.

Hingetoru algab mul suust, läheb kopsudeni välja. Vanaema aias on ploomipuu, tegelikult on mitu, aga hingetoru sain sellelt kollaste ploomidega puult, kui ma seal väiksena ronimas käisin.

Kõhu peal on pisikesed armid, need on ühest koledast haigusest, mida võiks mitte olemas olla. Haigus tuli suurest ärevusest.

Kõrvade taha on mul rajatud pisikesed pesad, kus käivad munemas väikesed musilinnukesed.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Selg on muidu tubli ja sirge, aga vahel vajub natuke kössi, selle tõi isa kogemata Taanist kaasa, kui ma väikene olin. Kuhu terve selg läks, ei teagi täpselt, ilmselt võttis venna ta endaga Lätti kaasa. Majanduskoolist tulevad rühikad inimesed.

Tiivanukid on tähetolmused, see on nii juba sünnist saati, need on nimelt kaugetest galaktikatest ja uskumatutest universumitest.

Vasakul käel on üks silmapaistev sünnimärk, selle sain Jürgenilt.

Ninaots läheb mul ülespoole, kellelgi teisel mu peres ei lähe. Alguses oli sirge, aga siis räästapääsuke tahtis lõõridesse kodu ehitada ja lõi ta ülespoole, et kergem materjali tuua oleks. Pärast jäigi nõnda.

Rangluudest on kohe aru saada – üks on saksa ja teine eesti oma. Saksa oma, see vasem, see on minu vanaisalt Hans Antonilt; eesti oma, see parem, on samalt vanaisalt natuke hiljem, see tähendab, Antsult.

Ribide taga on palju ruumi ja aega, otse ürgkodust.

Saba ei ole enam. On ainult sabavigurid ja need on kõik väikeselt vennatütrelt Martalt pärit.

Silmade ümber on naerukurrud, suu juurde kasvavad naerulohud. Kui on, siis need on sõpradelt kingitustena. Päris mitu on Valgevenest toodud, kuid on ka Kolumbia ja India kortsukesi.

Ketsid on Hiinast. Võiks mitte olla.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Hing on merest, tagurpidi kalast ja öisest tähepeegeldusest inimeste unistustel. Juuksed on soolatuulest läbi puhutud ja suvevihmast kokku punutud. Patside alt leiab lepatriinusid. Küünemust on kõik emakese maa oma.

Laup on kõrge ja lai. Mongoolia stepid ja soomeugri Uurali kodu vaatavad sealt välja ja karjuvad: KUKU! Vahel võtan sõnasabast kinni ja kukungi. Sellepärast olengi kohmakas.

Isiklikud asjad jätan enda teada.

Kaija

Kohv kevadele

Mõnikord pole lihtsalt midagi öelda, ja tujugi on jahtunud. Nii ka tänasel päikeselisel ja võrratul kevadisel päeval, mul pole midagi lisada. „Pole teile midagi öelda, kallid kaasteelised, mida oma mõttemuskliga mäluda võiksite.“ Nii koogutasin ma enda ette, kuivetund kolpa randmelt randmele veeretades ning vajusin kokku kui kott pehkinud kartulitega kapsasupi vineses tagaruumis.

Äkki meenus mulle artikkel internetist, üks sadadest tuhandetest, mida ma vaid väga pealiskaudselt ja minimaalse süvenemisega uurinud olen. Minu mälestustes nägi see välja umbes nii: „Võrratu kohv parandab lühiajalist mälu ja kiirendab protsesse võrratus Eesajukoores ehk prefrontaalses korteksis, mille funktsioonideks on muuhulgas võrratu tunnetus. Tunnetus – hea ja halva tundmine, otsustusvõime, valikute tegemine, vastuoluliste mõtete eristamine, töötamine tuleviku eesmärgi nimel…“

Sellest mulle juba piisaski. Juba oli filter masinasse ja pulber filtrisse löödud! Juba vesi… Juba ma vaatasin, kuidas kohvimasin koriseb kui oleks tapalaval, aga see hääl oli siiski palju meeldivam kui oma soolikaid hoidva sõduri viimane sõna! Vahi! Tilgub kannu kui meistriteos, kui teadvuste kontsentraat!

Ja nii ma jõin kohvi, sest see on ikkagi moraalne, legaalne ja igati kombekas erguti.

20 minutit hiljem aga põrkusin saatuselöögist…

Mitte mingit muutust, ei mingit kõrgendatud ega kiirendatud mõttetegevust. Kurat küll, mis jama see on?!

2 tundi hiljem

Sattusin paanikasse. Polnud kirjutanud isegi kahte lauset. Suurendasin annust ühelt tassilt kolmele kruusile. Süda valutab sees, aga mingi hea mõte nagu hakkaks loitma… mingi insait, ma tunnen, on tulekul!

5 tundi hiljem kirjutasin ühe erakordselt kohvise kuplee, mis räägib juba enda eest:

Ma jõin kohvi kodus, ma jõin kohvi tänaval.
Ma jõin kohvi Werneris, ma jõin kohvi Reval Cafes.
Jõin kohvi Tartus, ma jõin kohvi Jõhvis.
Kui küsiti, mida võtan, siis vastasin: kohvi.
Ma ei eelista espressot, ei kaani capuccinot,
anu americanot ega litsi löö lattega.
Kui küsite, mida võtan, siis vastan lihtsalt: kohvi.

PS: mõttetegevuses pole veel muutust, aga mul on usku. Usku millessegi kaunisse ja välisesse. Kohv toob teadvuse välja uneulmast, ma olen kindel selles! Ma tean. Ma usun!

5 päeva hiljem

Kohvi tuli suust, kohvi tuli ninast ja isegi silmist pritsis kohvi. Väsimatu, kuid mitte surematu süda pumpas kohvi veenidesse, kapillaaridesse. Jalgadesse (mis tatsusid), näppudesse (mis nipsasid) ja mõtetesse (mis pendeldasid). Iga päev algas kohviga. Ja lõppes kohviga…

No näete isegi, aitab nüüd, eks. Esiteks – kui pole midagi öelda, siis ole vait. See, tuleb välja, on veel kõige suurem statement. Mine ja arene kuskil, parafraseerides kallist õpetajat K. Komissarovit. Teiseks – kohvile ega mingile teisele välisele mõjutajale, üldjoontes, ei saa ka lootma jääda (kui see just ei peida endas aastatuhandete pikkust tarkust).

Ma ütlen teile, mida oleksin pidanud juba loo alguses ütlema: kaduge toast välja! Kui veel terve mõistuse juures olete, vaatate, et lugemise katkestate ja lippate välja kontrollima, kas kevad on selle nädalaga jäädavalt siia otsustanud jääda või ega ta juhuslikult pole ikkagi ümber pööranud ja seda-maid tagasi minema hakanud, kust ta iganes ka tuli, ja nagu ta ka see aasta paar korda tegi (et tuli, siis nagu keeras jälle tagasi, siis venis ikka kuidagi kohale), maabunud sellel sombusel mullal, otsustades, et ei-ei, parem on siin jumalast maha-jäetud laanetaguses küll mitte pikniku pidama hakata, see veel puudus!

Ausalt öeldes – ja pole mul endiselt teile midagi öelda – oleks ikkagi parem, kui te välja läheksite! Ruttaksite kohe kesk tärkavaid pungasid, tähistaksite kevadet ja tolmleksite Toomemäel-Toompeal, misiganes teie maitseelistuseks on… Kui ikka muudmoodi ei saa, siis võtaksite ehk lugemise värskesse õhku kaasa ja samal ajal saaksite ninaga mõõta, kuidas tänavu kevade lõhn ka tundub? Kas heitgaasi on ka rohkem kui tunamullu? Kas siin peres wifi-lõhna ka tunda on? Või jääb peale tärkava kevade muskuslaviin?

JA SIIS avaksite oma silma-tšakra ja vaataksite! Kas Kaubamaja-Kvartali vaheline remmelgas ka see aasta kõrgemaks sirgund? Kas on ka uusi kasve? Määnsed kanged eesti pojad juba paljaste põlvedega lühkareis aprilli-maid tervitavad? Ja mitmekümnes Lõunakeskuse ehitusetapp parasjagu käimas?

JA SIIS kuulaksite, kuidas selle kevade lauluke ka kõlab? Kas kuldnokka kuulukse? Kas pääsuke praaseldeb? Kas mootorsaag moristeb? Kas lasteaia rügemendid kilkavad, kas roller rägiseb?

Minagi peksin end välja. Kohvi ei joonud, kevad lonkis vastu, tahtis minema joosta, panin tõhu aiste vahele ja kappasime läbi Rüütli tänava, nii et tellised korjasid end kokku ja tegid mullale ruumi. Kus alles ulus võrukael ja vingus, vingus nagu veebruari-tuul, anus-palus; lase lahti. Ma ütsi, räägi, räägi raisk, mis plaanid sul on?! Alguses ajas sõrad niiviisi vastu, et… lõpuks hakkas moka otsast poetama, tuiskasime Emajõe äärde, sääl läksid kõrisõlmed lahti, hakkas laulma! Laulis ja nuttis oma südame tühjaks. Nüüd tean, kuhu ta, joobnu, tahtis. Ära tahtis, rsk! Aga igatahes, siin on teile sõna-sõnaline kevade ülestunnistus:

„Ärge nüüd solvuge, aga ma siin olen mõelnud seda asja ja…
olen kaalunud seda varianti ikka siit nurgast ja säält ja…
et võib-olla üks aasta siin Eestis vahele jätta.
Võtta akadeemiline… käia end täiendamas…
natuke lisakursusi, näha maailma,
õppida mõni uus keel, võib-olla käia lõunapoolusel – teate isegi.
See Erasmuse värk ja vahemere köök on kah ikka alati mind kutsunud.
Ei, ega ma halva pärast.
Jah, ma saan aru, et Eestisse on kevadet väga vaja, aga vaadake,
äkki saate suvele augu pähe rääkida ja…
ta tuleks 2018 näiteks kuu või kaks varem! Jah!
Küllap te midagi välja nuputate,
äkki saate ta isegi pikemaks ära rääkida,
heh – mõelge – pärast jääbki soojaks!
Ei pea enam küttearvetega aastaaega mõõtma…
Kuulge, aga vaatame-räägime seda asja – okei?
Äkki pole mind üldse ja edaspidi vaja… heh… lol!
üks aasta-aeg variatsioonidega – noh, käib ju küll ju,
vaata, seal Inglismaal onju nüüd nii!
Ok kuule, hellame! Tšao!“

Enne kui ta, kelmi, minema lasin, sain lubaduse, et ta sel hooajal kuhugi ei lahku. Minust jäi ta Kaarsilla Hesburgerisse.

Karl Edgar Tammi

Kuidas ma ükskord täiskasvanuks hakkasin…

Eellugu:
Olin kolmteist või neliteist. Mul oli oma ümberehitatud toauberik Tallinna kodu teisel korrusel. Isa tuli oma toast ja hakkas trepist, mis mu toa kõrvalt algas, alla minema, kuid siis otsustas hoopis mu toa uksel peatuda ja küsis:
„Kas sina oled Poognas jansa nime all?“
„…Ei?“
„No selge.“ Ja isa naases trepist alla minemise juurde.

Muidugi ei saanud ma rahu, läksin elutoa arvuti juurde ja hakkasin kohe otsima, mis asi see Poogen on. Leidsin lehe, leidsin ka selle segadusttekitanud jansa ning siis tegin ka endale kasutaja. Nagu ma tol ajal ja mõnikord praegugi seletan: Poogen oli ja on nagu rate.ee, aga loomingu tarbeks: piltide ja nägude asemel sai hinnata ja kommenteerida teiste luuletusi ja jutustusi ning ka enda omad üles riputada.

Muidugi oli mul sahtlisse korjatud luuletusi. Luuletama hakkasin juba kuue-seitsme aastaselt, tegime naabritüdrukutega bändi „Unistajad“ (sest see oli meie lemmikseebikas) ning kirjutasin nõretavalt tundelisi laulusõnu. (Mitte ainult: üks laul oli värvidest ka.)
Igatahes hakkasin Poogna lehel kõvasti lugema ja hindama ja kommenteerima ning konstrueerisin enda arvates aina huvitavamaid ja keerulisemaid luuletusi, lootes paremaid hindeid saada; teiste samasuguste fanaatikutega sai foorumis absoluutselt kõigest rääkida. Tuli välja, et mu isa oli seal päris kõva tegija ning et internetisõbrad pole üldse imelikud.

Ükskord hakkas foorumis silma üleskutse nimed nägudega kokku viia ehk Tartus üks kokkutulek korraldada. Nojah, mul oli kaheksas klass lõpetamisel, aga nädalavahetus tundus sobivat ja nii läksingi ma isa manguma, et lähme Tartusse! Poogna kokkutulek!

Isa mängis mingit arvutimängu ja põikles kõrvale, et tema ei viitsi sõita ning lõpuks ütles nagupoolmuidu:
„Aga mine siis, kui sa minna tahad. Kes sind keelab?“

Hoppaparei! Milline ootamatu avastus. Tõepoolest: miks ma ei võiks ise minna? Tegelikult poleks ma arvatavasti sellele mõttele ise tulnudki. See oli midagi suurt. Teise linna?! Täitsa üksinda?! Ostsin varakult bussipileti ära ning õigel päeval pakkisin kaasa uue kirjutusploki ja kirjutusvahendid, isegi värvipliiatsid. Äkki on vaja kokku saades kirjutama hakata?! Kujutasin ette kaminaäärset kirjandushuviliste õhtut õdusas Tartus…

Esimest korda Tartus:
Bussi pealt maha tulles oli vaja esimese asjana välja osta endale tagasisõidupilet. Kes teab, äkki müüakse välja ja siis ma pean ööseks Tartusse jääma… Kell võis olla umbes neli päeval. Astuda täitsa ise võõrale linnale vastu… hirmus ja põnev. Teadsin, et pean jõudma Illegaardi, see koht oli kokkutulekuks välja pakutud. Teadsin ka selle aadressi. Kõndisin esimese bussipeatuseni, et seal kaarti uurida. Einoh, keeruline. Lõpuks võtsin julguse kokku ning peatasin esimese vastutulija. „Tere! Vabandage, et ma tülitan, aga kas te oskate öelda, kus asub Ülikooli tänav?”

Seiklesin mööda hiliskevadist Tartut õigesse kohta, kogusin enne sisenemist julgust, veitsa passisin niisama, sest ma olin ikkagi ajavaruga jõudnud, kuid lõpuks panin käe lingile… ja avastasin, et Illegaardi uks on kinni. Mind valdas õud. Ma pole ju aadressiga eksinud. See pole ju mingi loll nali… Mida ma nüüd teen? Ma ei tea Tartus mitte kedagi! Aga äkki tuleb veel keegi ust katsuma?

Tatsasin seal kangialuses suletud ukse ja tänava vahet. Kaua ei pidanud ma ootama: üks noormees astus kangialusesse, katsus ust ning pöördus tagasi tänava poole. Nüüd või mitte kunagi!

„Vabandust! Kas teie olete ka Poognast?“

Tuli välja, et oli, tollase kasutajanimega Paul Karu sai tuttavaks NumberNulliga. Paul tõmbas kohe kõned peale, tuli välja, et kokkutuleku peakorraldajale oli ka üllatusena tulnud, et Illegaard kinni oli; seltskond oli liikunud Supilinna päevadele. Pärast minupoolset kohmetut teietamisetiraadi (ma ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda, seega teietamine tundus igaks juhuks mõistlik) otsustas Paul Karu, et võib näidata NumberNullile Supilinna päevi. Tutvusime ka päriselt, läksime sina peale üle ja küsimuse peale, mida ma teen, vastasin, et õpin ja et järgmine aasta lõpetan (kuigi meelega jäi ütlemata sõna põhikool).

Hämmastaval kombel leidsin ennast vabalt suhtlemas täiesti võhivõõra inimesega, täiskasvanuga (no ta oli 19 siis, mis tundus ikka päris täiskasvanud hetkel, kui ise 14 olin), ja et iga kord mõnele küsimusele vastates oli tunne, nagu nüüd jääks trepil samm vahele. Mingi jõnks käib läbi, sest sa ei tea, mida on õige öelda, mida mitte, ma pole ju selleks õppinud, appi, kas kedagi teist päriselt huvitab, mida ma MÕTLEN? Ja kui põnev on uurida maailma, piiludes kellegi teise pähe…

Supilinna päevad. Oli mingi bänd, oli palju inimesi murul tekikeste peal, leidsime ka korraldajaneiu (ootamatu goot) ning kuskil müüdi vanu raamatuid, mida lapates tulid kasuks kunstiajaloo tunnid. Oli suur lõke. Jalutamisvõimalus Emajõe ääres. Hästi palju minu jaoks tundmatut maastikku. Lõbusad, pisut joogised inimesed. Hämarduv õhtu ja ringijooksvad lapsed. Polnud küll kirjandushuviliste kaminaõhtu, aga midagi palju toredamat.
Joonistasime osa sellest mulle kaustikusse.

Lõpuks saatis Paul Karu mind kella üheksase bussi peale. Surusin kätt (sest ei teadnud, mida muud teha) ja tänasin õhtu eest. See kõik tundus täiesti uskumatu.

Järeldus:
Mis on kõige olulisem selle ammuse meenutuse juures? Mäletan, kuidas ma seda lugu paar päeva hiljem koolis paarile sõbrannale rääkisin. NII palju oli jagada! Üks sõbrannadest küsis: „Nojah, maagiline õhtu. Aga kas te suudlesite ka?“ See küsimus tuli väga ootamatult. Ei. Ei suudelnud. Minu jaoks polnud asi üldse selles. Mulle tundus siis, et olin elanud ühe õhtu täiskasvanuna. Ja mitte sellepärast, et oleksin täiskasvanute asju teinud (ehk neid, mis alakatele keelatud on; mulle pakuti küll, aga ma ei pidanud tarvilikuks). Täiskasvanud selles mõttes, et ma sain aru, et ükski vana reegel ei kehti. Mul pole harjumuspäraseid vastuseid, kui ma suhtlen täiesti võõrastega. Ma saan valida, mida ma inimestele ütlen, millisest vestlusteemast kinni hakkan, ma saan aru, kes ma olen.

Mõneti olen seda esimest Tartus käimist pidanud oma teadliku elu alguseks. Või täiskasvaud elu alguseks. Pärast seda sain vaikselt aru, et ma olen ise. Et pole õigeid-valesid vastuseid, vaid on minu enda vastused. Ja et harjumuspäratu on vapustav. Et mulle meeldib ennast uutesse olukordadesse heita, et sealt midagi enda kohta teada saada.

Miks ma tahtsin seda lugu praegu jagada?
Meil on parasjagu käimas üle-eestiline tuur muusikalise noortelavastusega „Jõud“. Muidugi on ka pärast etendusi vestlusringid. Nii lavastuse materjal kui ka vestlusringid panid mind mõtlema selle üle, kui tänulik ma olen enda kogemusele. Et mul õnnestus teha hüpe üle oma harjumuste varju just nõnda. Et mul õnnestus enda iseolemisega tutvust teha nõnda toredas keskkonnas. Et keegi ei sundinud mind alkoholi tarbima, et ma ei tundnud vajadust „lahe“ olla täiskasvanute tegevuste kaudu, vaid et ma sain turvaliselt uudistada.

Nüüd seda kõike kirjutades tunnen isegi puudust sellest üliviisakast ja asjalikust, pisut ehmunud eneseversioonist — elu on toonud nii bluffi kui ka enesekindlust. Aga näiteks mu elu moto, „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“, pärineb esimestest Tartus käimistest ja Tartu on siiani minu jaoks lemmiklinn. Vaba ja võimalusi täis.

Minu tutvusringkonnas pole palju teismelisi. Tegelikult vist mitte ühtegi. Aga ehk kunagi on mul teismelised lapsed või mu sõpradel on teismelised lapsed. Ma mõtlen, et äkki siin ongi mingi konks: kui suhelda õigel hetkel noorte hingedega sama austusväärselt kui täiskasvanutega, äkki pole neil siis vaja muul viisil teiste jaoks täiskasvanuid mängida?

Nostalgialaineline Jaanika

Kust tuleb tatt ja kuhu kadus kevad?

«Once you go spring, you never go back,» on minu igakevadine moto. Üritasin seda eesti keelde seada, aga ei saanud seda õiget tunnet sealt kätte. Mis see õige tunne siis on? Tõenäoliselt on see tunne tugevalt mõjutatud internetis nähtud meemidest. Asja uba on tegelikult hoopis selles, et äkitselt naasnud talv on kevadriiete alt minu immuunsüsteemile üks-null teinud. See on see, kui põikpäiselt võtta vastu otsus 31 kilomeetrit külma põhjatuule vastu rattaga vändata (nendesamade kevadriietega). Nüüd voolab tatti nii, et ise ka ei usu. Tõestus (ja see on alles ühe päeva jagu) paremal.

Pildi autor: Arvo Tarmula
Sellest olenemata võtsin pühapäeval pärast teadmata hulka salvrätikuid, kaht küüslauguküünt, üht liitrit vett ja 1200mg Ibumetini ette EV100 19,5-kilomeetrise jalgsimatka. Ei kahetse. Rattasõitu ka ei kahetse. Väga äge juubeliürituste stardipauk! Jooksmisega olen harjunud, aga minu matkamine on siiani enam-vähem linnaäärsete jalutuskäikudega piirdunud. Seda peab muutma! Eesti saab läbi käia kaht erinevat pealtnäha võrratut matkarada pidi.

«Ma vihkan haige olemist,» kuulen oma mõtteid. Veel mõned aastad tagasi tundus haigena kodus istudes, et kogu elu jookseb eest ära. Tõenäoliselt ei oleks need paar päeva midagi suurt muutnud, aga see tunne, et ma ei saa kodust väljuda, liikuda sinna, kuhu ma tahan, teha seda, mida ma tahan, tekitas saamatu ja halva tunde. Praegu tekitab haigus minus viha. Viha enda keha pihta, et ta ei saa siis nüüd selle haiguse hävitamisega piisavalt kiiresti hakkama. Miks ma siis tahan nii kiiresti terveks saada? Mida ma teeksin ja kuhu ma kiirustan? Haige olles tundub üks päev nii suur ja pikk ja tähtis ühik.

Võib-olla olen vihane, et minu liikumine on piiratud. See tuletab mulle meelde ühe talve algust gümnaasiumi ajal. Lumi ja jää katsid maad ning mulle jõudis kohale, et nii jääb vähemalt järgnevaks kolmeks või neljaks kuuks. (Siis vist ei olnud nii palju seda maapinna edasi-tagasi sulamist. Siis sai kevadel ikka suurt rõõmu tunda esimesest sulanud asfaldilaigust. Praegu on aastaringi mõned asfaldilaigud paljad.) See tunne, et ma ei saa kõndida muretult ükskõik kui kaugele, tekitas minus suurt kurbust. Ma olin justkui lume sisse müüritud. Eks see ole mõtlemise küsimus, aga ma naudin seda, kui saan kõndima/jooksma hakata, tunda, et mu talla all toimib hõõrdejõud, ja minna siis nii kaugele, kui tunne on. Liiga palju lima minu pea sees ei lase mul tegelikult aru saada, kas ma üldse räägin mõistetavat juttu praegu.

Igatahes usun ma, et haigused algavad mõtlemisest. Sellegipoolest olen tänulik antibiootikumidele, Sudafedile ja No-Spale, sest alati ei tule selle mõtlemisega mässamine hästi välja. Mis absoluutselt ei tähenda seda, et mõttetöö võiks nurka visata. Lihtsalt elus on tore püsida. Tõenäoliselt oleksin ma surnud, kui poleks antibiootikume. Väiksena ma madalamat palavikku kui 41 väga ei tundnud. (Tagantjärele tarkus ütleb, et pidevalt paistes mandlid ei saa head tähendada.) See selleks.

Maamood 2017
Kuna ma täna joosta ei saa, siis kompenseerisin seda Tartu jooksumaratonidele registreerimisega: 7. mai ja 23 km ning 7. oktoober ja 42 km, siit ma tulen. Nüüd istun diivanil edasi ja nosin melonit. Keda jooksmine kuidagi köidab, siis soovitan Haruki Murakami raamatut «What I talk about when I talk about running» ja Kristjan Puusilla ööülikooli loengut «Jooksupaelad».

autor: Ruudu Rahumaru

Kas jooksmine, haige olemine, teatri tegemine või midagi muud, ainus vastane, keda ületada, oled sina ise. Nii ma üritan tänase päevaga ära leppida. Minge välja jooksma või jalutama ja Musta Kasti «Jõudu» vaatama, mis hetkel Eestis ringi tuuritab!

Laura

Tere, Eestimaa!

Tere, lumine (?) Eestimaa! Tänane blogi tuleb teieni varahommikusest päikselisest New Yorkist trükituna telefonist ja kirjutatud haige inimese poolt, kelle kurk teeb agoonilist aia’t. Cool.

Üleeile õhtul käisin Trevor Noah’ stand up’i vaatamas ja las ma püüan edasi anda, kui huvitava kogemuse ma sain siinse publiku jälgimisest. Kohal oli u 3000 inimest ja umbes sama paljud neist reageerisid show‘le nii, et alates hetkest, mil see algas, olid nad veendunud, et kõik, mida laval mikrisse öeldakse, on naljakas! Toon näite, Trevor tahab mingi ideeni jõuda, räägib lihtlausetes:
“Ühel õhtul sõitsin parklasse.”.
*Hahahhhaha!!!!!*
“Avastasin, et parklas pole vaba kohta!”
*mõned plaksutavad, aga enamus röögivad naerda*
“Otsustasin, et ootan, kuni keegi ära läheb”
*HAHAHAHAHH*
“Ootan”
*GWAHWAAHAHAHAAA!!!*
Ja kokkuvõtlikult kestis selline muster terve show! Puhas hüsteeriline naer igal kolmandal sekundil! See hämmastas mind tõeliselt, sest see publik oli võimeline ka lihtlausest nalja voolima. Tundsin ennast kui igihaljas põhjamaalane, kes on kõigi teiste kõrval nii ükskõikne ja tuim. Mõtlesin, et minust ei saaks ilmselt iialgi sellist rõõmsat vastuvõtlikku inimest ja siis hakkas kahju.

Aga on palju asju, mis minusugusele näivale skeptikule ikkagi suurt elevust pakuvad ja ma usun, et siinkohal on minu rõõmutase ikkagi kordi suurem kui kohalikul newyorklasel. See multikulturaalsus, ikkagi, mis selles linnas on, on vapustavalt kaunis ja ma tahaks iga hetke oma ajusoppidesse salvestada ja endale vajalikel hetkedel edasises elus ette projitseerida. Milline stiil, tempo, hingamine, hääled. Viibiks nagu filmis. Igast hetkest tahaks teha kaadri, aga ausalt, ma proovisin, ja minu oskuste juures taandub kaamerasilmas selline dünaamiline ilu paraku igavaks olmelisuseks.

Huvitav on elu väljaspool oma mugavustsooni, aga ma olen hakanud sellele natuke käega lööma ja püüan minna vooluga kaasa. Raske on just sesmõttes, et hirm püüab minu igapäeva ikkagi suunata ja kontrollida. Räägin praegu väga üldiselt, aga tegelikult pean väga konkreetseid asju silmas, asju, millele tuleb väga aktiivselt mõelda (rahakasutus selles kallis linnas – ah, milline stressiallikas). Aga viimasel ajal olen tutvust teinud ka YOLOga. Terve elu nii küll ei saaks, kuid mingi lühikese limiteeritud perioodi võib sel printsiibil ehk elada küll. Niiet soovin kõigile, et leiaksite põhjuse oma YOLOks. Yolololo-lollolo-lollolo-loo!

Liina

Jälle vaikusest, seekord teisiti

Kaks nädalat olen bloginädalat enda käes hoidnud ja mitte midagi kirjutanud. Eile oli teine tähtaeg. Ega küsimus ei ole selles, et midagi poleks öelda, vaid selles, et kuidas.

Minu Õpetaja Kalju Komissarov suri ära ja saadeti eile viimsele teekonnale. Sellest peab rääkima.

Surm ei tulnud ise ootamatult, kuid tabas ootamatult sellist kohta minus, mida varem ei tundnudki. Keha ja meel otsivad paaniliselt tegevust, et vältida juhtunusse süvenemist. Ei, ma ei mõtle, et minu jaoks oluline inimene on läinud, mulle on hirmus oluline need klaasid puhtaks pesta ja koosolekuid kokku leppida ja poes käia ja… üldse. Kust ronib minu silmadesse see kurbus? Ma tean ju vankumatult raudse loogika abil, et surm on lahutamatu elu osa, et nutta pole tegelikult midagi, et see ei aita kedagi. Ma sain sellega hakkama, hõiskab meel, ma ei murdunud!

Ja siis korraga saavad tegevused otsa, on vaikus ja üksiolek. Suur paratamatus sõidab peale nagu kõikemattev hall udu. Lõug läheb krampi, kogu sisseehitatud kindlus, kaitsemüür ja üleolek mureneb ühe hetkega. Sõnad on otsas ja neile järgnev vaikuse kaja venitab aegruumi välja.

On päev, kui see on suur uudis, järgmisel päeval on see mattunud kõige muu alla. Nii ilmselt peabki olema, maailmas on üle seitsme miljardi inimese, igaühel juhtub iga minut midagi uut. Ja leinamine ei ole kasumlik tegevus. Kasumit toodab rõõm ja selle teesklemine, inimesed vingerdavad läbi tarbimismaailma, püüdes oma üksindust, valu ja küsimusi matta säravate pakendite sisse, mis mingil moel peaksid tegema meid kõiki õnnelikumaks.

Aga ei saa tunnistada surma elu osaks, kui kurbus ja lein ei kuulu selle rütmi sisse. Karavan ei pea just täna edasi sõitma, ega ju? Tuleb anda endale aega nõrk olla. Ma mõtlen, et kui me lubame oma igapäeval koosneda vaid sellest, mis on kasulik millegi muu jaoks, siis me muudamegi oma olme lõputuks jooneks, mis kaob kuskile arusaamatusse tulevikku sihita silme ees.

Jah, me saame sellega hakkama, me mõtleme teistest asjadest. Aga hiljem.

Sellest hoolimata on mul hea meel, et pärast eilset ärasaatmist ja peielauda leidsime endas uuesti jõu, et tulla tagasi Tartusse sünnipäevalavastuse proovi. Selle teatri sünnipäevalavastuse proovi, mida poleks ilma Kaljuta olemas. Ma millegipärast usun, et see tähistab sellise professionaalsusega töötanud mehe elu paremini kui kümmekond pitsi viina.

Nagu kultuuriminister eile väga kaunilt ütles, siis eitas Kalju tervel oma eluajal igasugu esoteerikat ja hingede rändamist, aga nüüd loodame me kõik, et ehk ta eksis. Jaanikale helistas eile õhtul mingi väga kummaline vana mees, kes küsis naljakaid küsimusi. Mulle tundub väga kelmikas mõte, et Kalju teeb meile hauatagusest maailmast tüngakõnesid.

Niisiis – täna „Õhupallide“ etendus Narva Laste Varjupaigas, homme ja ülehomme „Peks mõisatallis“ Genialistide Klubis, reedel esi- ja ainuetendus „Siuru sada“. Igal lavastajal on oma „Siuru“-tekst ja interpretatsioonid kulmineeruvad – julgen lubada – väga erinevalt. Palume teil pidulikult riidesse panna ja jääda meiega pärast etendust ka Tartu Levimuusika Orkestri saatel tantsima; samuti kuulutame kolmandat korda välja Aasta Teatrikülastaja tiitli laureaadi. Ja esmaspäeval, päris sünnipäeval, teeme alates kella 18st Genialistide Klubis teile viktoriini, pärast laulame, loeme luuletusi ja vaatame otseülekannet Ugalast.

Öö on sama pikk kui päev. Kevad, kevad, kevad!!!

Lõpetuseks midagi imeilusat ühelt luuletajalt, kes samuti hiljuti kuskile mujale läks.

LEMBIT KURVITS
KEVAD

Kord nägin und, kuis, armas, kahekesi
me kevadises rabas käisime.
Ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Maa hingas pehmelt, justkui pääsend vaevast,
mis lume näol tal lasund pikki kuid.
Siis õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja taamal lagendikul põletati kulu.
Jah, õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Nii ootamatult, tummalt,
nagu kasepungad,
siis mulle avanesid
sinu
huuled.

Sõltuvus

Hei!

Teate! Ma pean teid paraku kurvastama. Ei teagi, kust nüüd alustada. Terve nädala olen aeg-ajalt mõelnud, et millest ma siia kirjutan. Mõtlesin ja vaagisin. Keerutasin nii mõnegi teema ümber, kuid lõppeks ei mõelnudki miskit huvitavat välja. Sellest on kahju.

Kuid millest teiega siis ikkagi vestelda?

Alustan ilmast: On pühapäev, 5. märts, ja väljas on erakordselt ilus ilm. Vähemalt Tallinnas. Puhub küll külm tuul, kuid päikese olemasolu heastab kõik kuhjaga. Aga mina istun toas.

Selles polekski midagi eriskummalist, kui olla näituseks haige. Kuid seda ma ometigi ei ole. Või siiski. Sõltub, kust mätta otsast vaadata. Ilm on ilus ja mina passin kodus.

Küsite, miks?

Seda on patt tunnistada, kuid ma olen sõltlane. Alkoholi-, narkootikumi- või pornosõltuvusest on õnneks asi kaugel. Kuid asi on veel hullemgi.

Nimelt olen ma paadunud tugitoolisportlane. Ilma naljata. Praegu on minusugusel väga raske aeg, sest käimas on nii suusa-alade MM, kergejõustiku EM, laskesuusatamise MK hooaja lõpp, koduse jalgpalli Premium liiga algus ning ka Inglismaa ja Hispaania jalgpalli meistriliigade huvitavad voorud-mängud. Ja mina jälgin seda kõike.

See on täiesti hullumeelne. Asi on isegi nii kaugel, et ma kõnnin tänaval, kõrvaklapid peas, ja kuulan mõnd spordiülekannet või vaatan seda oma nutitelefonist.

Näituseks – ma käisin eile poes. Kuid ma ei mäleta ei poodi minekut, ostlemist ega tagasiteed. Mäletan vaid (prantsuse) laskesuusataja Martin Fourcade’le kaasaelamist. Täidetud külmik ja määrdunud saapad olid tõendusmaterjalideks, et ma tõepoolest poodi ikkagi külastasin.

Sedasi on siis minuga lood. Päris nukrad, ma tean.

Kuid sellega asi paraku ei piirdu. Nimelt muutun ma spordiülekandeid vaadates vägagi emotsionaalseks. Isegi liialt. Kui juhtub, et mõni minu lemmik satub kaotama või tehakse talle ülekohut, siis tahan ma seda ise kuidagi heastama minna. Näituseks alustasin ma eelmisel nädalal Audentese spordikeskuses kergejõustikutreeninguid. Lootuses, et sedasi läheb Eesti kergejõustiklastel kuidagi paremini. Tutkit.

Jagaksin teiega enda eelmise pühapäeva facebooki postitust, mis ilmestab hästi eelpool räägitut:

“See tunne, kui sa vaatad suusatamise MM-i ja lähed närvi, et Ustjugovi-nimelisel idanaabril jälle joppab. Lootuses Eesti suusatamist kuidagi edendada, sõidad sa ema juurde, haarad garaažinurgast määrimata suusad ja lähed rajale, samas unustades, et vaevled endiselt haiguse kütkes ega oma mingusugust arvestatavat suusavormi. Kujutledes, et oled superman, võtad ette 10 km-se ringi ja paned tempo kohe algusest peale. Umbes viie kilomeetri pärast tuleb sein ette ja sa taipad, et suusad pigem takistavad kui abistavad su kulgemist. Asendad vabatehnilise sõidustiili klassikalisega, lootuses paaristõugetega kuidagi enne pimedat tagasi koju jõuda, kui korraga möödub sinust “Rossija” vormis väike suusaentusiast… Hambad ristis, pingutad siiski kuidagi vabatehnikat tõugata, üritades sedasi MM-il toimunu eest kätte maksta. Piimhappe tase lihastes on niivõrd suur, et laktoositalumatutel oleks eluohtlik su läheduses viibida. Matkides eessõitja tehnikat, üritad sa kuidagigi tuules püsida ja kujutleldava finiši lähenedes midagi lõpuspurditaolist välja võluda. Paraku tõmbab kaasvõistleja pakist trumpässa ja näitab sulle siiski oma uhkete Fischerite (suusa)taldu. Säh sulle õiglust ja kättemaksu! Samas võid end lohutada teadmisega, et 10 km aeg 36:02 polekski suusa MM-il kõige kehvem olnud…”

Siin lõpus vihjan ma sellele videole (vaadake kindlasti!).

Jah. Sedasi on minuga hetkel lood. Päris nutused, ma tean. Kuid probleemi tunnistamine on esimene samm enese parandamiseks. Hetkel üritan selle sõltuvuse kiuste kuidagi enda tavapärase eluga toime tulla. Raske on, kuid õnneks näen ma tunneli lõpus päästavat valgust… või siis mitte.

Loodan, et teil on kõik hästi!

Tulge ikka teatrisse ja tehke sporti!

Alati teie,

Kristo

Praktilised fiktsioonid

Tere!

Talv käis minu juures ja kurtis selja ja südame valu, tegime röntgeni ja selgus, et selg on katki ja süda on lõhki. Küsisin, kuna hakkas? See vastas, et juba mitu nädalat tagasi. Tüüpiline eesti talv! Kirjutasin 1x „Deep heati“ ja ütlesin, et hoiaks kevadtuule eest soojas. Sisimas sain aru, et see ei muuda midagi, et see on vaid sümptomaatiline ravi, ja et mees nuumab lihtsalt farmakoloogiafirmasid. Ma tundsin end hetkeks halvasti. Siis meenus mulle, et kevad oli just eelmisel nädalal läbi käinud, ja ta näitajad oli suurepärased. Väitnud, et see on jooga ja meditatsiooni tulemus. See tšakrahullus hakkab juba tõsiselt närvidele käima, aga lõppude lõpuks, mis mul sellest? Varsti on juba vabariigi aastapäev ja kõik värvivad mune, sellest on mulle küll. Muideks, 24ndal veebruaril on ka „Peksu“ esikas. St „Peks mõisatallis“ (lav Birgit Landberg). Jätkuvalt on proovisaalis „Röövel Rumcajs“ (lav Lennart Peep) ning käib tarmukas ettevalmistus samuti 24ndaks, aga sedapuhku märtsiks, Musta Kasti sünnipäevaks. Ent nüüd tänase jututeema juurde.

*

Kommunikatsioon rajaneb suhtlusel. Nn probleem ehk konflikt, tuntud ka kui draama allikas, tuleneb tihti asjaolust, et iga suhtleja on unikaalne ja individuaalne. Vastavalt teda kujundanud-vorminud-mõjutanud-kasvatanud (u-name-it) tingimustele ja keskkonnale, on iga inimese peas iselaadi ’sisemonoloog’ ehk teadvuse vool. Igaühel omad tahtmised-vastumeelsused. Viimasele viitab ka universaalne “tõuke-tõmbe printsiip”. Ja siit vaid kiviviske kaugusel on armukolmnurgad, protagonist-antagonist vastandused, Kangelase rännak (vt “Hero’s journey”) jne.

*

Igas kodus on oma “temperatuur” ja “kliima” – käitumistüübid ja eluviisid ja mõjulepääsevamad tunded. Võib-olla kohe näost ei paista, aga hingemustrit on võimalik jälgida, st veel elu ajal, mitte ainult tagantjärgi. Vastavalt ühiskondadele on ka jagatud arusaamu, ühtekuuluvust ja kattumisi. Me oleme nagu variatsioonid reas, Aadama kaja kumamas läbi aja; kultuuritolmu igihaljad udemed tõusmas ja laskumas. Üks vesi ja jäide kõik, aga iga jäljend on eriline: ninajuur on erinev, aga ninasõõrmete arv on sama; jäsemeid jagatud enamasti ka võrdselt, aga igaühel on oma tiks. Ja nii me tiksume ja rändame läbi aja, lumehelvestest tunduvalt pikema eluajaga, aga kokkuvõttes umbes sama olulised. Nagu ka lumehelbe olek muutub, on iga indiviid alati arenemise mingis järgus, mingis etapis. Iga inimese teekond paigutub teatud kollektiivsele, ühisele kaardile, millel sadatuhat teekonda ristuvad või kunagi ei kohtu ja kui kohtuvad, ei pruugi üldsegi sünkroonis olla, teisisõnu saatuse sundimatust sõrmesiputamisest sõltuvalt on iga inimene oma huvide, ideede, ihade, tõrgete, vigade, tunnete-, käitumismustrite ja teadmistega igal hetkel “erinevas või sarnases kohas”. Igaüks avastab vanasõnade ja kõnekäändude tõelise tähenduse, kui selleks on aeg käes, aga üldiselt mitte siis, kui ta seda esimest korda kuuleb. Igaüks õpib teataval määral ühist ilmamaad ise-nuka alt tundma.

Tore on see, kui inimesed sel kollektiivide-indiviidide kaardikesel kohtuvad, koos kasvavad, üksteise ümber väänlevad, tantsivad jne. S.o siis kui konflikti käreduses üksteisest ei tõukuta. Kuigi vastandid võivad tõmbuda, konflikt lahutab ja eraldab, vähemalt näiliselt; siis kasvab tantsust välja sõda, laulust välja kisa, kontrabassi asendab tankitõrje, viiulit kuulipilduja ja kitarri granaat. Veider žanr, aga – kõikide võimaluste maailm… Ent oleme ausad, mitte voorused ei ole sõdade põhjuseks, pigem ikka… võim.

Sellepärast ehitati esmapilgul ehk ekstra-maskuliinsetena näivate mongolite kaitseks Hiina müür, mis neid esialgu siiski Hiinat vallutamast ei takistanud. Mongolid murdsid ka läände – läbi taigade, tundrate ja steppide, asustades siit-sealt: tsipake Uuralit, natuke Kaspiat, natuke Musta Merd, ja sealt edasi kuni Baltikumi ja Balkanini välja. Mida on neilt õppida? Et mustas on valge täpp ja valges on must täpp? Mind jahmatab igati asjaolu, et need armutud, “paganlikud”, vägivaldsed ja igati ürgsed euraasia steppide hobuseisandad, karja ja ühtlasi ka tänapäeval moodi läinud hipsterihabeme algsed kasvatajad eesotsas vennatapjast Genghis Khaniga, pihustasid või välistasid oma impeeriumis feodaalsüsteemi, klassisüsteemi ja kivistuma kippuvad võimuhierarhiad. Mõelge, kui Karl Marx oleks sündinud toonastel Mongoolia aladel – ta poleks elu sees „Kapitali“ kirjutanud; polnuks vaja. Ja väikekodanlust selles imetabases ühiskonnas ilmselt ka tekkida ei jõudnud. Lisaks oli kasutusel printsiip “sinu panus on sinu kõrgenduse alus”, kultuurne ja religioosne mitmekesisus, tolerants, egalitaarne hoiak ja piinamise keelustamine. 12. sajandi kohta ei tundugi see teab mis barbaarne.

Olen õnnelik, et 21. sajandil on “kõige mõnnamad tingimused” jne, aga ma ei saaks ehk nõustuda, kui ma oleks seda blogipostitust kirjutades kusagil kolmanda maailma postkoloniseeritud armetuses. Enamgi veel, et tänane ühiskond ei ole kaugeltki neid vanu probleeme minetanud, et karistus ja piits defineerivad ja domineerivad meie suhteid; korporatsioonid, ületootmine ja võimuoligarhiad kujundavad meie maailma; ja inimkond sipleb väsimatult nii vanas kui ka värskes veres.

*

Nüüd soovin naasta variatsioonide juurde. Erinevuse, ühe konflikti allika juurde. Küll praeguseks ajastuks on eksponentsiaalselt igati kultuursete normide variatiivsus kasvanud. Tänapäev tähendab ultrarikkaliku variatiivsust ja eri harude õitsengut, vastupidiselt ülejäänud 12 tuhandele, kus valik oli väiksem, ja moes oli füüsiline ellujäämine; sellest ka mammonahimu. See ellujäämisinstinkt pressib nüüdki veel välja, kasutades ideid ja ideoloogiaid. Ja oma tänases jutukeses liigume mitte ainult ideedest vabanemise vaid ka transtsendenteerumise suunas. Igasugustest monopoliseerivatest ideedest kõrgemale tõusmine, see on suund ühinemisele, Planeedi Tunnustamisele – vaid õrn sissejuhatus Kõikehõlmava Planeedipoliitika eepilises saagas, kus tahete tasakaal ja täiskasvanute armastus õitseb. Miks vabaneda ideedest? Sest iga subkultuuri, idee ja ideoloogilise mitmekesisuse varjus mööbeldab igavene refleks, igavene võimuvõitlus, kroonide ja troonide mäng, mida näiteks 20. sajand kinnitab nii “intelligentsele rahvale” peale määritud natsismi kui ka NLKP riigiaparaadiga – tsivilisatsiooni evolutsiooni varjuküljel veritseva musternäitega.

*

Edasi… Käitumine, mida koolis ei õpetata, eeldab midagi palju enamat, kui lihtsalt nende emotsioonide, ideede ja info välja paiskamine, mida hingesatelliit kinni püüab. Süvakäitumise põhitõeks on kindlasti samastumine. Jäägitu, üksühene samastumine arvamuse, hinnangu, tunde, ideoloogiaga, teisi perspektiive lämmatavalt, vot see ongi üks levinumaid kurje eluviise. Kujutage ise nüüd ette, et te elate läbi mingit rõlget tundeseisundit või omate tulist ja täiesti isekat arusaama millegi kohta. Olgu viha, arusaamatus, kadedus – kujutage ette neid negatiivseid tundeid – ja et te lasete sellel tundel läbi oma hinge vohada. Ja te samastute täielikult selle osaga endast (mis on täiesti ajutine), ja muutute selle tunde teenriks, meediumiks ja inimlikuks kehastuseks. Kujutate ette – miks peaks üks inimene tahtma tunda viha, kurbust, ihnust? Aga ta ju tunneb, sest kui tunne sind juba valdab, siis ta sind ka haldab, ja nii sa tunnedki, et sul (justkui) pole valikut, sest emotsiooni tulemine ja olemine on (justkui) vastupandamatu, see ei sõltu meist (mingil määral) ja muud osad sinu teadvusest ei pruugi suuta su käitumisele erilist tooni lisada, kui, siis minimaalselt-passiivselt. Aga kui sa tead, et see tunne või mõte tuleb ja läheb, veel enam, et sinu SINA, kes sa oled siia sündinud – s i n u definitsioon ei ole see kuramuse hetkeaisting, et sa ei defineeri ennast ainult ühte emotsiooni ja ainsat ideed pidi, et sinu teadvus on tegelikult palju laiem ja sügavam, ja rõhutan veel, sa ei samastu ainult selle tundega, vaid jätad õhku ja distantsi enda perspektiivi, arvamise ja oma tunde vahele, et te ei sulaks üheks tundekeediseks. Kujutage ette kunstnikke või ajakirjanikke, meedia ja kultuuri praktikuid, kes on lihtlabased ideoloogia, peavoolu või ükskõik millise kitsarinnalise, teisivälistava ’tõe’ – või veel hullem teisivälistava “rahva” tööriistad.

Sama valemi – st samastumise alusel, ja vähemalt osaliselt, toimib inimese ja ühiskonna enesemääratlus. Selleks, et end määratleda, on vaja teada asu- ja seisukohta. Oleme paratamatus suhtes ideoloogiate ja igakülgsete ideedega, mida on tonnide viisi. Olukord näib nõudvat valikut, valimist, valitsusi… Ideed ootavad leidmist ja manifesteerumist, aga inimese olemuses on täpike traagikat, kuna ta on väikestviisi maailma reservuaar või jumalik kõvaketas, kui soovite, mis imab, sadestab ja loob. Ja palvetab. Just nii, nagu ta võib täituda kirega – kannatuse, kärsituse, vallatuse, õnnetuse või mõne muu tundetooniga, võib inimene täituda idee ja ideoloogiaga, arusaama ja paradigmaga, või kui soovite, siis propagandaga. Kindlasti täitub inimene ühiskonnas käibelolevaga. Ja mis seal käibel on? Kindlasti mitte ainult tõde. Mõelge ise, kui käibel oleks ainult tõde. Mina ei suuda seda ette kujutadagi, ja mulle on ometi suur pea antud. Aga kindlasti on igas infoallikas ka tükike tõde. Ausaltöeldes tundub tõenäoline, et nn “hea ja kurja tundmise” perioodi algusega pudenes (monoliitne) tõde miljardiks moleküliks, mis meile brahmanina nüüd igast ilmakaarest vaikivalt vastu irvitatavad, samal ajal kui meie päikesekiiri kartulikotti püüame…
Oma eluaega näengi kui miljardinäolise tõe-pusle kokkuladumist. Mnjaa, arusadaadav, et see on mind natuke hulluks ajanud ja ma pelgan tõe devalveerumist ja relativismi. Vaatame, ehk on siit väljapääs; võib-olla üks tõrges tükk tõde ei olegi “kusagil seal” (somewhere out there), vaid asub selles eeterlikus hetkes ja distantsis minu ja idee vahel; minu ja mu eneseväärikuse; minu ja mu enesemääratluse, minu ja mu esmaimpulsi vahel. Ärge arvake, et ma kellegi tundeküllasust või kirge manitsen, aga kui mul melanhoolia või jonn peale tikub, kipun unustama, et tegelen üsna ebatäieliku ja ühekülgse samastumisega kõigest jõust, kõigest ühe värviga paljudest spektrivärvidest. See tähendab, ma kukun integreeritud ja intelligentsest teadlikust olekust, kus üksteist tasakaalustavad “eikellegimaa” minu teadliku mina (emaplaat), minu valduses oleva informatsiooni (mälu) ja tunnete rütmide (protsessor) vahel. Selle hall-ala kadumisega kaob ka minu teadvuse peamine kvaliteet – iseseisvus, vabadus, teadlikkus. Võib ka vabalt juhtuda, et ma tahan hakata rajama müüri iseenda ja teiste vahele, et nad mind kuidagi mõjutada ei saaks. Kartmine võib olla küll õigustatud emotsioon, aga selles hirmuhoos, haiguse haisu eest põgenedes, jääb probleemi juur välja kitkumata. Selg jääb valutama… müüride ladumine jätkab oma teed.

*

Lõpetuseks tahaksin tänada ühe luuletusega Eesti Vabariiki ja eriti loodust, mis juhtub olema Eesti Vabariigi pinnasel.

Paplisalus papleid – sadu,
paplisalus pop leid – madu.
Seal palju ausaid teid ja radu,
suurim kuid on papli kadu.

Paplisalus paplisadu,
papliaplus, paplikadu!
Hõbepappel, püramiid-pappel,
teras tappel, puust saab papper.

Paplid alleel,
mis teete siin veel?!
(Papli)allè hop!

Nüüd talus,
viimses vilus
pops paplit silus,
kinni sidus,
linna lidus.

K E