Lõppenud hooaeg. Suvi. Puhkus. Muutused.

Seiklus sügisest suveni on olnud pikk, kirju ja käänuline, kuid üle kõige muutusterohke. Teatri sees. Minu sees. Mina ise, mu mõtted ja tunded on teistsugused. Sügisel pea ees tundmatusse hüpanud, hakkasin alles nüüd Tartu vees ja Musta Kasti sees vaikselt ujuma ja orienteeruma, aru saama inimestest enda ümber, sellest, kes oleme ja mis on meie eesmärgid.

Viimased kuud on olnud sootuks erinevamad hooaja algusest, isegi kevadest. Aeg, mil sai töötatud „Nornide mängude“ kallal suve hakul lennukiangaaris, oli väga inspireeriv. Näha selle loo ja maailma tekkimist ja arenemist oli põnev. Nii minu enda kui Musta Kasti jaoks oli see seni suurim korralduslik amps. Oli palju, millest õppida saime, oli rohkem ja vähem õnnestumist, aga üle kõige oli see võimas lõpuakord meie esimesele iseseisvale hooajale Tartus. (Aitäh veelkord kõigile, kes sellest osa olid!)

Reginn kihutab õhtusöögile
Reginn kihutab õhtusöögile

Nüüd olen märkamatult uues suves. Suvi on minu aeg iseendale. Olen hetkel ühes oma lemmikpaigas, kuhu tagasitulemine tundus nagu koju jõudmine – Islandil, väikeses Eskifjörduris. Siin elasin ja töötasin kolm aastat tagasi seitsmekuise vabatahtliku teenistuse jooksul organisatsioonis Veraldarvinir („maailma sõbrad“ ehk Worldwide Friends). Paljudest linnadest ja küladest, kus koos sadade vabatahtlikega üle maailma töötasin, kodunesin just enim siin väikeses idafjordi külas (mida siin peetakse siiski linnaks, 1000 elanikuga). Seekord aga tulin siia puhkama töötades. Jah, tööst ei pääse, kuid ajule annan puhkust. Teine keskkond, võrratu loodus, mõnusalt erinev rütm. Õudselt hea on vahelduseks laudu katta, kööki koristada ja nõusid pesumasinasse laduda, hoolitseda selle eest, et islandi ja poola kalatehasetöötajatel oleksid head söögipausid pika tööpäeva jooksul. Minu jaoks see siin ongi puhkus.

Tunne on nii kodune ja mõnus, nagu neid kolme aastat ei oleks vahel olnudki. Südantsoojendav on taaskohtuda tuttavate nägudega, lahkete naeratavate islandlastega, kuulda enda ümber naljakat islandi keelt (jaujaujaujau või eijafjatlajöküll) ning alustada ja lõpetada päeva vaatega Holmatinduri mäele (~1000 m). Siinse külma ja karguse (Islandi suvi oma 10-13 või vähema kraadiga, parimatel päevadel 15-20) kompenseerivad kuumaveemullivannid fjordi kaldal, kohisevad joad ja ürgsed mäeorud. Vaalakolba kõrval mängida polaarrebasepojaga ning käia vaheldumisi kohalikest kaseokstest tehtud vihaga saunas, 40-kraadises jacuzzi’s ja fjordi(ookeani)vees on üks loomulik laupäevaõhtune olemine. Nii väga kui ma ka ei armasta soojust, randa ja troopikat, on siinsel elul enneolematud võlud ja väga palju rahulikkust nii looduses kui inimestes, mida hindan. Võimalus minna mäe nõlvale või orgu matkama, olla ümbritsetud metsikutest lindudest ning lammastest ja hobustest, olla üksinda karges õhus keset avaraid mägesid, on keskmise eestlase jaoks suurim vabadus ja parim puhkus. Võrreldes Islandiga on Eesti lõunamaa! Ma ei salga, et mu lugupidamine ja armastus selle riigi vastu on suur, siinkohal luban avalikult, et olen valmis jagama nõu kõigile, kes soovivad siia ühel päeval ise avastama tulla. Ja muidugi võib mulle ka juba sel suvel külla tulla.

Eskifjördur.

Enne kui lõpetan, tahan tähelepanu juhtida veel aga kõige tähtsamale, Mustale Kastile. Juuli alguses, kui õhtuti andsime angaaris etendusi, kohtusime päeval, et tähtsaid teatriasju arutada. Panime paika meie järgmise hooaja etendused (kuupäevaliselt muuseas!) ja pidasime maha üldkoosoleku, mille jooksul valisime uue juhatuse. Rõõmuga teatan, et Musta Kasti uude neljaliikmelisse juhatusse kuuluvad Kaarel Targo, Mihkel Kallaste, Kaija M Kalvet ja Silver Kaljula. Jõudu, selgust ja kindlat meelt!

Uuel hooajal jätkame me Musta Kasti lõppenud hooajal parimaks lavastuseks tituleeritud noortelavastusega „Jõud“ oktoobris ja detsembris Tartus ning aprillis ja mais tuuriga üle Eesti. Samuti mängime edasi lastelavastust „Õhupallid“ meie uue koostööpartneri Teatri Kodu ruumides Lutsu tänaval, kus märtsis tuleb välja ka uus lastekas „Röövel Rumcajs“. Viipekeelset „Müüri“ mängime kevadel viimased korrad sedapuhku Tallinnas ning „5 grammi sisemist rahu“ veel novembris Tartus ja Tallinnas. Talvel rõõmustame „Padjatäis päikest“ etendustega, mis paljudel veel nägemata on. Septembris mängime Tartu abiturientidele Sotsiaal- ja Tervishoiuosakonna poolt tellitud „Ada ja Evaldi“ kolm etendust koos etendusjärgse vestlusringiga, kus osaleb ka seksuoloog. Uuslavastusi oleme planeerinud viis, lisaks sünnipäevanädala ühekordne performance-lavastus. Hooaja avame septembri alguses Märt Koiki monolavastusega arvamuskultuurist Eestis, jätkame novembris külalislavastaja Peeter Volkonski „Kangelastega“ Aparaadi restoranis, Vabariigi aastapäeval esietendub Birgit Landbergi uuslavastus Genialistide Klubis, märtsis juba mainitud „Röövel Rumcajs“ ning suvelavastusena toome välja teise külalislavastaja ja Soome noore lavastaja Anni Mikkelssoni (Meriteatteri) „Kaksismaa rahvalaulu“ koostöös Soome näitlejatega. On, mida oodata.

Mu kallid sõbrad ja kolleegid ning armsad lugejad, tehke tööd ja nähke palju vaeva, kuid puhake ja mängige sama suure andumusega, nautige merevett ja päikest, värskeid marju ja seeni, seltskonda või üksi metsas olemist (viimane on siin Islandil muide täiesti välistatud), suveöid ja helgeid päikesetõuse. Et hinges oleks rõõm ja rahu, soovin ma teile.

Kallistan

Reeli

Kui kätte jõudis suvi

Kui kätte jõuab suvi.
Järjekordne nädal on muutunud minevikuks.

Kõik, kes Musta Kasti tegevusel silma peal hoiavad, teavad loodetavasti meie nädalat peast. Mängisime viimast korda Lennart Peebu lavastust “Võõrana põhjala kõrbes”, mängisime Tallinna Vanalinna Päevadel Silver Kaljula monolavastust “5 grammi sisemist rahu”, mida ma esimest korda ka vaatamas käisin, tean-tean, et see tundub võimatu, aga nii on (siinkohal kummardus Silverile), ning Kaija M Kalveti “Õhupalle”.

Mina ise kirjutasin juba ammu enda kalendrisse, et ma kavatsen sel nädalal ainult puhata ja pikutada. Plaan, mis on suuresti ka õnnestunud, ma olen nii maganud kui ka käinud diskgolfi mängimas. Seda kõike selle nimel, et täna algaval Teatrite Spartakiaadil Musta Kasti lippu kõrgel hoida. Spordiau aitab ennekõike hoida Musta Kasti kange naispere, sest mehi esindavad Rauno Polman ja Kaarel Targo, viimane neist ka mööndustega, sest Kaarlil oli eelmisel nädalavahetusel Peipsi järve tormates õnnetu kohtumine surnud kalaga, kes oma luu talle varbasse lõi, mille tõttu ei ole tal võimalik Spartakiaadil maksimaalset panust anda. Meiega sõidab kaasa ka Silver Kaljula, kes uskus ühel päeval, et ta suudab vasaku käega auto üles tõsta, noh, tema selg niimoodi ei arvanud ja nüüd on tema ka vigane. Usun, et ergutustüdruku ja tiimibossina on ta panus ikkagi väga väärtuslik ja meeskonda võidule aitav.

Mõtteid teemal “Kui kätte jõuab suvi”.

Mu viimane blogipostitus nägi ilmavalgust 20. märtsil. Appi! Kuhu see aeg on kadunud? Olen jätnud kaks ja pool kuud enda elust selja taha, aeg, mis on möödunud sõrmenipsuga, aeg, mida ma ei saa kunagi tagasi, aga mille loovutamist ma ei kahetse. Ma tegelikult ka tunnen, et ma olen kohutavalt palju muutunud – ma ei tea, kas paremuse või halvemuse poole, aga siiski, muutus on toimunud. Mu hinges on kõikehaarav kergus ja ma tegelikult olen hetkel õnnelik. Võib arvata, et õnn tuleb koos päikesega, nojah, tal on selles kindlasti oma roll, aga see õnn ja kergus tuleb seestpoolt. Olen leidnud endas rahu, nii iseenda kui maailma mõttes. Alles eile sõnastasin ma lause, mis isegi veel märtsis tundus võimatu. “Meil on aega, iga hetk, mis me veedame, kas üksi või teistega, koos või lahus, on hetk, mida tuleb nautida, mitte peljata, et me ühes viibides jääme teisest ilma.” Hirm, et ma millestki ilma jään, on mind juhtinud nii kaua, et on mõttetu isegi proovida selle tekkepõhjust leida, aga vana hea – saa kõigepealt endaga sõbraks, siis tundub kõik su ümber ka olulisem ja suurem. Kui ma Tartusse kolisin, avastasin ma ühel hetkel, et vaatamata sellele, et mu ümber on palju inimesi, olen ma ikkagi väga üksi. Teadmine, mis teeb nii palju haiget ja paneb mind kõikides mu valikutes kahtlema – ennekõike selles, et mis linna peaks ma koduks kutsuma, kus üldse on mu kodu. Ma olen alati arvanud, et kodu on seal, kus on mu inimesed (mu sõbrad ja mu armastus). Avastades, et Tartus ei ole neist mitte kedagi, oli üksindus kerge süvenema. Päevad möödusid ja mina muutusin nukramaks ning rahulolematuks. Ma annan endale aru, et Tartus on ka kõik need inimesed, kellega ma neli teatrikooliaastat koos olen veetnud, kes kõik on mu sõbrad, aga kooli lõppedes sain ma aru, et tegelikult ei tunne ma neist mitte kedagi. Jah, ma olen saatnud neist kõigist maitse suhu, aga tumeala on jäänud võidutsema. Seal ma siis olin, mina ja teised, kes on kõik mulle kallid, aga kes ei ole “minu inimesed”. Oh, küll oli pisaraid ja helgemaid päevi, aga mõte, et ma ei peaks seal linnas olema, oli mul tihe külaline. Ja siis kõik muutus. Võib-olla algas muutus minust, aga ma ise tunnen, et ma olen leidnud Tartusse “oma inimesed” ja ma ei pidanudki neid kaugelt otsima. Härrad ja prouad, sügav kummardus Teile!

Teid ootame 11. juunil toimuvale RETKEHETKELE Emajõe Suursohu.
Paid ja musid
Birgit

Kaarel Targo bloginädal

Hea lugeja!

Seekordset blogipostitust alustan viimasel ajal liigagi sagedaseks muutunud tõdemusega: “Parem hilja kui mitte kunagi!”
Loodan, et see peab paika ka antud üllitise osas, mis, tõele au andes, esimest korda juba paar nädalat tagasi ilmuma oleks pidanud.
Kui Sa, hea lugeja, nüüd arvad, et küllap neil seal Kastis nii palju tegemisi käsil on, et vaesed teatraalihakatised lihtsalt ei jõua mõnd ridagi Sinu jaoks kirja panna, siis pole see kogu tõde.
Tegemisi on küll palju, aga omamata au ega häbi, võin öelda, et suur osa neist kategoriseeruvad pigemalt lõbu kui töö alla.
Töise poole pealt väärivad kindlasti märkimist arengukava koostamine, “Jõu” esietendus ja äsja alanud “Nornide mängu” prooviperiood.
Eks arengukava koostamine ja selle regulaarne läbitöötamine käib iga efektiivse organisatsiooni igapäevatoimetuste hulka, kuid tuleb tõdeda, et nii põhjalikult nagu sel korral polegi me seda varem isekeskis teinud. Tegemise põhjus peitub loomulikult soovis saada riigi poolt rohkem rahalist toetust oma tegevusele, et saaksime Sulle ka edaspidi pakkuda kvaliteetseid teatrielamusi taskukohase hinnaga. Aga riik ja täpsemalt Kultuuriministeerium eeldavad selle potentsiaalse rahajagamise eel näha ka realistlikku ja asjalikku tegevuskava, mille alusel kallist maksumaksjate raha siis rakendama hakataks. Nii me siis istusime mitmel päeval tundide kaupa koos, et omavahel läbi arutada tähtsad mõisted nagu missioon ja visioon, nimetada oma ühingu suurimaid väärtusi ning proovida ka võõrale pilgule selgelt sõnastada, mis see üleüldse on, mis paneb meid uskuma, et meid kellelegi vaja on. Kooliajast ja õpetaja Komissarovi manitsustest mäletame ju küll, et keegi meid ei oota ja ainus lahendus on ise end vajalikuks muuta.
Nüüd, esimese iseseisva hooaja lõpul, on paslik vaadata tagasi tehtule ning proovida enesele ausaks jäädes nendele küsimusele ka vastata: Mis muutub tänu Musta Kasti tegevusele? Millist muutust me ise taotleme?
On kuidas on, aga ennekõike tahame teha head teatrit. Teatrit, mis kõnetab meid endid ja meie publikut, hoolimata nende vanusest või sotsiaalsest taustast. Küllap on raske ette kujutada lavastust, mis hoobilt kõigile sobib, aga sihtgruppide kaupa üritame seda ülesannet ilusasti täita. Ja julgen ütelda, et eelmisel nädalal esietendunud “Jõud” on suurepärane näide ühest järjekordsest õnnestumisest just noortele pakutava teatri osas. Juba paar nädalat enne esikat käisid teksti kaasautorid, Forseliuse kooli seitsmendikud, meie läbimängu vaatamas ja juba siis saime väga julgustavat ja heakskiitvat tagasisidet. Milline rõõm! Teha teatrit noortele inimestele, kellega tundub olevat vähe kokkupuutepunkte, kuid kelleni suudame tänu teatrikeelele ikkagi mõne (meie arvates) olulise mõtte viia. Ja ka praeguseks toimunud neli etendust on seda usku veelgi süvendanud. Tõesti näib, et publik naudib meie lustlikku mängu, kuid ei jää passiivseks ka mõtlikematel ja rahulikematel kohtadel. Olgugi, et etendusejärgses vestlusringis jäävad nooremad inimesed pigem sõnaahtraks, on tohutult hea meel kuulda nende omavahelisi kommentaare teemadel, et nähtu on nende arvates väga hea või koguni parim teatrielamus, mis nad kunagi kogenud on.
Jah, siinkohal võib norida, et kui noortele suunatud teatrit üldse nõnda vähe tehakse, siis selles parim olla ei maksagi nagu midagi, aga mulle isiklikult ka meeldib see lavastus väga ning võin lubada, et see ei jätaks ühtegi mulle tuttavat inimest külmaks. Kes nüüd seda kiidulaulu lugedes veel kahtlevale seisukohale jäi, see tulgu ja kaegu oma silmaga. Kuna järgmise esmaspäeva etendus on juba välja müüdud, siis ongi ainsaks ja sel hooajal viimaseks võimaluseks näha “Jõudu” pühapäeval kell seitse. Hea lugeja, tule ja avalda arvamust, kas sellise teatri tegemist tasub jätkata või mitte 🙂
Ja kes “Jõudu” vaatama ei jõua, see tulgu suvel “Nornide mängu” vaatama. Praegu on muidugi veel vara ütelda, mis sellest loost täpselt välja tuleb, aga esimene lugemine lavastusmeeskonnaga on tehtud ning külalislavastaja Jaanika Juhanson polnud oma suurejooneliste ideede tutvustamisel tagasihoidlik. Märkimistvääriv on kindlasti ka see, et antud materjali kallal töötamist on lavastaja erinevates vormides juba 2003. aastast saati mõtteis mõlgutanud. Kas “Nornide mängu” puhul tuleb lõpuks nentida, et hea, et vähemalt hinge pealt maha sai ja parem hilja kui mitte kunagi või tuleb sellest suurteos, mida imetledes tõdeda: “Kaua tehtud kaunikene”? Igatahes saab see olema Musta Kasti seni mastaapseim lavastus juba ainuüksi seetõttu, et mängupaigaks on nüüd lõplikult kinnitatud Raadi lennuvälja lennukiangaar, mille täitmine küberpunk-düstoopiaga saab olema nii põnev väljakutse näitlejaile kui loodetavasti ka vaatemänguline elamus jälgijaile.

Nii palju siis tööjuttu.
Aga mis see lõbu seal tööde vahel siis on?
Mis on see põhjus, miks ma viimasel ajal ikka sagedamini ja sagedamini pean tunnistama, et olen nii mõnegi kohustuse viimasele minutile jätnud või hoopistükkis unustanud?
On need unetundide arvelt mängitud arvutimängud? Ehk sõpradega baaris istudes vestetud jutud ja joodud õlled? Vahest ootamatud väljasõidud loodusesse või naaberlinnaosa külastamine kodukohvikupäeva raames? Miks mitte ka need selle suve esimesed kaks tundi, mil saab lihtsalt jõe ääres päikse käes magada ja muusikat kuulata?
Ilmselt on süüdi kõik need asjad ja pole mingi saladus, et mu ema minuga juba algklassidest saati sellise viimasele minutile jätmise tõttu pahandas. Ja üldiselt võiks öelda, et ma pole selle üle uhke, aga täna tahaksin just seda teha – olla uhke! Ära saa minust valesti aru, hea lugeja! Ma ei taha ütelda, et endale võetud kohustuste täitmata jätmine ja sellega oma sõprade või töökaaslaste altvedamine oleks kuidagi okei. Ei ole ja punkt. Aga täiega okei on aegajalt võtta üks hetk ja küsida endalt, mis sa tegelikult praegu teha tahaksid ning seda siis ka teha. Ma ei tea, kas meie ühiskonnas on võimalik ka terve elu säärasel kombel mööda saata, aga vahelduse mõttes on see igatahes värskendav.
Tänases proovis küsis Jaanika Juhanson meilt umbes sellise küsimuse: “Kui te saaksite enda eluiga erinevate proteeside ja tehisorganite abil peaaegu lõpmatult pikendada, kas te siis teeksite seda?” Esimene mõte, mis minule pähe kargab, on loomulikult see, et kui mõni haigus või õnnetus lõpetaks mu elu vastasel juhul ennatlikult, siis tahaksin sääraseid abivahendeid kasutada küll. Aga pikendada oma eluiga lihtsalt seetõttu, et muidu tuleb kõrge vanus ja sured loomulikku surma? Selles ma juba kahtleksin. Ja kahtlen sellepärast, et mõnel hetkel oma elu jooksul olen ma tõesti tundnud, et rahulolu mingist saavutusest või kogemusest või teisest inimesest või lihtsalt olemisest on NII TÄIUSLIK, et seal võikski kõik lõppeda. Jah! Ma usun, et oma elu on võimalik elada nõnda, et kui meie aeg, mis on ühteaegu nii pikk ja nii lühike, siin otsa saab, siis pole selles vähimatki kahetsust, sest ELU ON ELATUD! Sageli on aga tunne, et tegeled päevast päeva mingi jamaga, millega nagu ei tahakski tegeleda. Ja kunagi pole selle jama jaoks piisavalt aega ja niipea kui üks asi valmis, ootab kaks uut ülesannet ees ja nõnda edasi ja edasi. Selliselt elades võib tõesti tunduda, et üle kõige tahaks rohkem aega, et elu nautida, aga kardetavasti kuluks ka see lisaaeg ikka uute ja uute jaburuste tegemiseks. Ja ma tean, et see pole kohe üldse originaalne ja sellist mõtet pasundab iga teine “Aita-end-ise-käsiraamat!”, aga luba mulle see moment, et pidada seda üheks uudseks ja oluliseks ideeks. Seega: minu üleskutse käesoleva kapitaalselt hilinenud blogipostituse lõpuks oleks, et nautige, kuniks elu ja parem hilja kui mitte kunagi!

Kaarel

Ood elule

Oleme sõudnud aprilli. Käimas on „Jõu“ proovid, väljas kütab petlikult külma kevadkaunidust, Laura ja Rauno said eelmisel nädalal vanemaks, oodata on talgusid, oodata on esietendust, oodata on… ma ei teagi, mida.

Keegi mängis proovis minu telefoniga. Tore oli need pildid leida! Sina, Illimar?

Käisin neljapäeval rabas jalutamas. On imeline, kuidas peaaegu et puuduvad värvid, aga loodus on potentsiaali täis ja see suur hallisus-sinakus-pruunisus on ilus ja lootustandev. Sain sellise hulga hakkamist, et põrutasin Viljandisse. Lauamängud, nii neljapäeva kui ka reede öösel? Mida-mida? JAH! Ja siinkohal soovitan kõigil uurida pommimängu kohta. Sõnamäng plahvatustega.

Ostsin endale värviraamatu. Leidsin värvipliiatsid. Üks pilt on valmis ka.

Järgmisena vist hakkan lõunauinakuid tegema, kuigi pole kunagi lasteaias käinud. Aga mis ma öelda tahan, on see, et vist mingi tõmme on tekkinud mu sees, et tasakaalustada seda täiskasvamise tunnet.

Ma arvan, et ma pole ainuke laps, keda on veendud taldrikutäit toitu jonnimisele vaatamata sel põhjusel lõpuni sööma, et Aafrikas on nälgivad lapsed.

See, et teistel läheb kehvemini, pole tihti piisav põhjus enda paremini tundmiseks.

Seega on mul kummaline teha üleskutset tähistamaks, hindamaks ja nautimaks elu põhjusel, et seda on rohkem, kui mõnele teisele on antud.

Aga ma teen seda siiski:

Kui sa seda loed, on sul arvatavasti kaks kätt ja kaks jalga või vähemasti silmad, millega neid ridu endasse võtta. Mõtle korraks selle peale ja ole õnnelik. Võib-olla on sul isegi nõnda hästi läinud, et sul on telefonis rohkem kontakte salvestatud kui lukuabi ja kiirtoidu tellimise number. Äkki on sul isegi kellegi number peas, sest oled aastate jooksul nõnda rohkelt temaga ühendust hoidnud. Mõtle ka selle peale.

Ja nüüd ole õnnelik, et sul on veel võimalus olla õnnelik või võimalus olla õnnetu ja midagi ette võtta.

See on nii äkki, kui võimalustest saavad võimatud.

Seega siin on minu üleskutse olla õnnetu ja seda nautida.

Olla õnnelik, et on võimalusi. Helistada läbi kõik kontaktid oma telefonis, et öelda edasi väike tere või suur igatsus. Arvatavasti sa seda ei tee, aga naudi seda võimalustki.

Elu on võimalus võimalusteks.

Mõttetera

Kui ma kirjutan neid ridu,
püüan mitte näida suurem ja targem,
kui ma praegu olla saan.
Olen väike, aga võimalusi täis.
Ma võin saada suureks.
Eks näis.

Üks laul ja üks Narva mnt ühika seinalt leitud mõttetera kõrvalasuval pildil.

Direktrissi kõne

Armas lugeja! See on minu päris esimene blogipostitus siin Musta Kasti vahvas blogis, kus iga nädal jagab keegi meie töökast kollektiivist oma mõtteid, tundeid ja arvamusi kõigest, mis ümberringi kõnetab ja teoksil on, olgu see Kastis või mujal universumis.

Foto: Ruudu Rahumaru

Sünnipäevast on nädal möödas. Must Kast on kaks aastat vana. Selle piduliku päeva puhul pidasin ma kõne, olles selle väikese, aga visa asutuse projektijuht, produtsent, direktriss või kultuurikorraldaja, kuidas kellelegi meeldib nimetada. Ühes kontekstis üks ja teises teine, sisu loeb, ametinimetus on ju vaid üks nimetus ja roll. Kõnesid pidada ma ei armasta ning ka Kastis naudin lavataguse tegutseja rolli rohkem kui esinemist, aga pidupäeva puhul tuli mõtteid, mida külalistega ning nüüd siin ka teiega jagada. Sellega ma oma blogirongisõitu alustangi.

Kõne Musta Kasti sünnipäeval, 27.03.2016

Armas publik, kallid mustkastlased!

Foto: Ruudu Rahumaru

Olin just äsja nädal aega Tartust eemal, Viinis, ning tagasiteel lennujaamas ja õhku tõustes mõtlesin lennukitest, lendamisest ja Mustast Kastist. Mõtisklesin meie senise kirju ja tormilise hooaja peale, mille jooksul oleme välja andnud kaheksa uuslavastust seitsme kuuga – ning kaks on veel sel hooajal tulekul. Neid kuid on saatnud palju tegusid ja emotsioone, on olnud hirmu teadmatuse ja läbikukkumise ees, palju südamega isetegemist, leiutamist ja rabelemist, rõõmustamist väikeste võitude üle, loomist, vaidlemist, kokkulepete tegemist, on olnud õigeid otsuseid ja kordaminekuid ning pangepanemisi ja möödaminekuid ning palju riskimist. Kolmetunnised, neljatunnised, kuuetunnised koosolekud ning magamata ööd, mida alati on saatnud suured ambitsioonid. Sellel pöörasel teel on iga publikuliige teinud meid õnnelikuks, iga ostetud pilet olnud juba suur võit, iga naeratus ja tunnustus olnud pai hingele.

Foto: Ruudu Rahumaru

Ja nii tunduski mulle seal lennukis istudes, et iga uus lavastus on nagu jälle üks lennusõit, õhkutõus ja maandumine on eufoorilised ning maa peal olekuks eriti aega ei jää, kuna järgmine lend tahab kohe jälle alustamist. Mõni tõuseb kiiremini õhku, mõni vaevalisemalt, mõne lend on sujuvam, mõne sõit käänulisem ja maandumine äkilisem, mõni lendab kõrgemalt kui teine… mõni tihedamini kui teine… aga kõigil on oma trajektoor, kõik on õhku tõusnud ja maandunud ning teevad seda rõõmuga loodetavasti edasi.

Foto: Ruudu Rahumaru

Nagu teada, on ka igal lennukil oma must kast – lennuki pardasalvesti või andmete kogu, mis on tugev ning kannatab suurt kuumust ja raskust, tuld ja vett. See on miski, mis ei hävi, vaid aitab lennuõnnetuse puhul välja selgitada õnnetuse põhjuseid. Meie sõiduriist, Must Kast, on samasugune tugev ja turvaline kast, mis kannatab ära kõik raskused, ülekuumenemised, pisarad ning jääb ellu. Vähemalt nii usun mina ja arvan, et ka teised mustkastlased.

Foto: Ruudu Rahumaru

Ja kõike eelnevat tänu sellele, et pardal on inimesed, kes hoolivad väga sellest, mida nad teevad, siin on suure südame ja hingega loojad, kes lennu kvaliteedi osas allahindlusi ei tee, mis siis, et masin ise veel on väike. Ja ma näen iga etenduse järgselt, kuidas publik selle pardal hindab kõrgelt seda siirust, ausust ja teotahet.

Kallis Must Kast ja armas publik, jõudu ja inspiratsiooni edaspidiseks ning ärgem unustagem meie hooaja põhimotot: “Me teeme seda teatrit ju esimest korda!“

Reeli

“Võõrana põhjala kõrbes” tegemisest, emotsionaalsest enesealalhoiuinstinktist, psühhosomaatilistest haigustest ja muudest pikkadest sõnadest

Eile oli Musta Kasti lavastuse “Võõrana põhjala kõrbes” teadaolevalt viimane etendus. Praeguseks on küll mõtted lisaetendustest hakanud vaikselt reaalsuse poole liikuma ja on üsna kindel, et see kõik ei ole veel sugugi lõppenud, aga siiski sai minu jaoks eile midagi otsa. Ilmselt vajab selgitamist, miks see kõik minu jaoks nii oluline on ja mitte ainult Teile, armsad lugejad. Olles eilse öö ja tänase päeva koleduste kiuste siiski (vist) pääsenud oma tüüpilisest pingelangusega seotud psühhosomaatilisest tõvest (loe: voodihaigeks tegev seljavalu), suudan ehk täna õhtul pisut analüütilisemalt vaadelda, mis minuga viimastel kuudel on juhtunud ja miks. Üritasin eelmisel nädalal seda postitust korduvalt alustada, kuid ikkagi tundus kuidagi jabur teha kokkuvõtteid enne viimast etendust. Võib-olla oleks pidanud seda siiski tegema – ehk oleks see postitus nüüd vähem sentimentaalne, kindlasti oleks siin rohkem rõõmu ja vähem valu. Sest eufooriapohmelus on tõsine tõbi.

Meenutus esikapeost

“Võõrana põhjala kõrbes” pani mind olukorda, kus mu isiksus pidi kuidagi lõhestuma. Ühest küljest olen ma Musta Kasti turundusjuht, seega olen ma küll teatri meeskonna liige, kuid tavaliselt päriselt kunstilise tööga ise kokku ei puutu. Minu ülesandeks on loomulikult olla ka meie teatri esifänn ja terve hooaja jooksul on see olnud mu kõige lemmikum tööülesanne. See tuleb mul lihtsalt nii loomulikult välja. Aga nagu juba oma eelmises postituses ootusärevalt kirjutasin, oli just “Võõrana põhjala kõrbes” minu lavadebüüt teatris Must Kast, lisaks olin just mina see, kes Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori teatrisse vedas. Seega olin ma ühtäkki lisaks turundusjuhile ka koori koordinaator teatris, “Võõrana põhjala kõrbes” projektijuht koori jaoks ja lisaks sellele ka ise (suure rahvakunstnikuna) laval. See tähendab, et ühinesid kaks minu lemmikkollektiivi siin ilmas ja mina sain olla kõige selle keskel. Ja selle eest on mul suur rõõm tänada (lisaks Lennartile) kõiki mustkastlasi, kes suutsid koori kohe vaimustada, meie dirigent Triin Kochi, naiskoori juhatust ja tegelikult iga lauljat, kes võtsid ette vaimustumise. Aga seda rääkisin ma neile kõigile pidulikult ja piinlikult juba eile ka. Mis ei tähenda, et seda ei võiks teha uuesti.

Aga mis siis sai? Tulemuseks on see, et ma panin erinevatel viisidel sellesse lavastusse vist nii palju energiat, et tänaseks olen ma täiesti tühi. Eile öösel pärast pidu koju kõndides olin ma nii kohutavalt kurb, sest näis, et kõik kaunis siin maailmas on jälle otsa saanud. Ja samal ajal olin ma nii kuri iseenda peale, et mul ikka endiselt ei ole olemas mitte mingit emotsionaalset enesealalhoiuinstinkti. Kõiki ülesandeid, mis mul tegelikult selle lavastuse juures oli, oleks võinud teha täiesti rahulikult, ilma suurte läbielamiste ja meeletu enesekurnamiseta, sest need tegelikult ei olnud üldse nii suured. Võimalus end näpistada ja öelda: “Marili, sa oled lihtsalt koorilaulja ja teatri turundusjuht, laula ja turunda ja ära tõmble nii hullult!” oli igal hetkel olemas ja ometi ei kasutanud ma seda kordagi. Ja samas – võib-olla ongi see ainus viis, kuidas üldse oma elus asju teha tasub? See projekt on teinud mind nii kohutavalt õnnelikuks, et hakka nutma või sure maha, ja seda tunnet saab vist kogeda ainult selle hinna eest, et lõpuks on kohutavalt valus. Nii et nii vist peabki olema.

Nii pikal lool pole küll mingit eluõigust ilma kokkuvõtva moraalita. Elus tuleb oma ülemeelike mõtete väljaütlemisega olla väga ettevaatlik, varem või hiljem võib mõni su kõrtsilauaidee ootamatult tõeks saada. Ja siis pole muud teha, kui end näpistada, sest tõesti, see kõik ongi päris. Aga midagi tuleb ette võtta selle hetkega, kus kõik saab äkki läbi ja ajab nutma ja selg valutab ja uni ei tule ja kogu maailma raskus vajub äkki minu õlgadele. Kuidas selliseid tundmusi edaspidi vältida, ei oska ma praegu öelda, aga kindlasti sukeldun ma edaspidigi sama hullumeelselt ja hooga. Hetkel olen ma juba peadpidi sees nii teatri kui ka koori järgmistes projektides – 27. märtsil tähistab Must Kast oma sünnipäeva ja esietendub Jaanika Tammaru “Müür” ning 31. märtsil on Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril Tartu Maarja kirikus kontsert “Tartu tõuseb”, kus laulame esimest korda selle maailma päikese all Matthew Petersoni teost “Surgit Dorpatum” ja muid kauneid laule. Olen juba vaimustuses ja valmis suureks rõõmuks. Ja ilmselt ka suureks valuks. Kui keegi teab, kuidas saab teisiti, siis ootan kõiki ettepanekuid huviga. Oeh.

Talvisest puhkamisest

Teatriblogi on raske kirjutada ajal, kui teatris justkui suurt midagi ei toimu. Oleme nüüd olnud alates 22. detsembri “Padjatäis päikest” viimasest etendusest talvepuhkusel ja kohtume kõik jälle 4. jaanuaril, kui algavad “Võõrana põhjala kõrbes” proovid. Mis muidugi ei tähenda, et keegi tööd ei teeks – eks igaüks omaette kuskil nokitseb, aga ühist hoogtööd pole ammu olnud. Mina olen teinud pisitöid, aga suurem osa turundusjuhi tegevusest on toimunud unes. Nägin näiteks jõululaupäeva öösel unenägu, et korraldasime “Padjatäis päikest” etenduse Dorpati konverentsikeskuses. Ja ma muidugi olin unustanud turundada ja etendus oli juba algamas ja publikut ei olnud ja keegi oli vaiba täis oksendanud.

Loomulikult ootan ma erilise kannatamatusega “Võõrana põhjala kõrbes” proove ja etendusi, sest lõpuks ometi lastakse ka turundusjuht lavale! Aga ootus ei ole siiski ainult egoistlik – mulle tundub, et sellest tuleb tõeliselt suur ja vägev ja kummaline ja omamoodi napakas asi. Ja tegu on toreda näitega sellest, kuidas ideed tekivad. Pakkusin lavastaja Lennart Peebule ühes üsna piduses vestluses ükskord suurustavalt välja, et “Sa koori ei taha kuskil kasutada, mul on üks…” ja nüüd on käes. Ühtlasi on tegemist meie teatri rekordlavastusega trupi suuruse osas, mis on paras organisatoorne väljakutse.

Enne seda kõike on meil aga võimalus talve pidada ning analüüsida olnut ja planeerida tulevat. Ja tegelikult peaks ennekõike puhkama. Rahulik enesesse vaatamine aga ongi minu meelest üks talveperioodil puhkamise kohustuslikke tegevusi. Ka see talv on mulle järjekordselt tõestanud, et see maailm on täiesti valetpidi korraldatud – inimeseloom peaks talvel palju rohkem puhkama ja suvel palju rohkem tööd tegema, sest talvel on lihtsalt energiat palju vähem. Selle tagurpidisuse tõttu on paljud talvel pidevalt haiged ja kurnatud ning suvel ei oska oma energiaga midagi peale hakata, joovad end täis ja hüppavad lõkkesse. Isegi kui töö ei luba võtta puhkust nt jaanuaris, siis võib talveperioodil siiski oma elu selliselt seada, et ei kulutaks asjatult energiat. Ja mõtiskleda selle üle, kas kõik, millega me oma päevi sisustame, on ikka funktsionaalne ja mõistlik.

Lisaks võimaldab uue aasta algus alati vähemalt ette kujutada, et alustad puhtalt lehelt. Mina olen alati igasuguste uue aasta lubaduste ja muutuste poolt, kuigi neid peaaegu kunagi ei täideta. Ka see, kui inimene vähemalt korra aastas tõeliselt tahab olla parem, on ju väärtuslik. Isegi siis, kui see ei õnnestu. Ja siis võin ma üritada vana aasta sees kõigist vanadest võlgadest ja hädadest lahti saada. Võin maha lõigata kõik oma juuksed. Võin minema visata kõik asjad, mida ma ei vaja. Võin avaldada armastust inimestele, kellele pole ammu meelde tuletatud, et ma neid armastan. Võin lubada, et järgmisel aastal liigun rohkem, veedan sõpradega kvaliteetsemalt aega, olen oma perekonna vastu kenam ja teen efektiivsemalt tööd.

Ja siis võin kõndida oma maailma parima sõbrannaga ringi ümber Viljandi järve, sest ilm on lihtsalt nii ilus!

Paastumine Peebu moodi

Ahoi, hea ristirahvas!

Seekord selline pöördumine ka põhjusega. Esimene advent on edukalt möödunud, Jeesuse sünnieelne paastuaeg käes. Ristirahvas võbeleb kingituste- ja pidusöömaaja ootuses. Maailma verise tramburaitamise keskel sigineb inimestesse igaaastane lootuse- ja rahuvalgus. Päikese puudumise kompenseerimiseks heidetakse tagasihoidlikke pilke aastavahetuse raketipeo suunas. Mõnus aeg see detsember.

Päkapikud hakkavad käima. Kel ei käi, on olnud ilmselt paha laps või ateistlikus vaimus neid eirama õppinud. Aga headel lastel hakkavad sussid täituma erinevate maiuste ja fruktidega. Võime julgelt kuulutada klementiinihooaja avatuks ja soovime Edgarile õnne võidu puhul.
40984_155608854449937_6256853_n
Peale selle on alanud ka teatrites suur võiduajamine. Jõululavastusi lastele kohtab igal pool. Mõned teevad muusikalavastusi, mõned eputavad lumega, mõned etendavad ajatuid lugusid. Ja ega meiegi oma teatris tagasihoidlikumad pole.

Panime näitlejate löökrühmaga koosseisus Silver Kaljula, Laura Niils ja Jaanika Tammaru podisema ühe materjali, mil nimeks „Padjatäis päikest”. Ma mõtlesin, et küll oleks tore, kui üks talvine teatrilavastus oleks soe nagu kuum glögi lumisel õhtul: kuum ja energiast pakatav. Kui mahti saate, tulge ka kaema. Viime teid lumeporisest Tartust Indiasse ja toome pühalikult ka tagasi. Talvine ports teatrivitamiini kulub kindlasti ära.

Mul on ka hea meel teatada, et meie kurususe Vanama (justnimelt Vanama, mitte Vanaema) Margit Tamm on otsustanud teha oma elus täieliku kannapöörde ja Tartusse kolida. Rakendasime ta löökrühmaga kohe „Padjatäie päikese” rattasse karmalõnga ketrama. Vanama debüüt Mustas Kastis saab ilmutatud juba 13. detsembril.
40984_155608941116595_2739040_n
Kel aga tundub, et pime aeg on oma kurjad käpad jõuliselt juba kerest kinni haaranud ja lahti mitte ei taha lasta, siis järgnevad soovitused võiksid olla abiks. Mulle vähemalt mõjuvad.

Hankige endale vinge ports kalamaksaõli-kapsleid, parjalt paks annus D-vitamiini ja sööge klementiine. See kõik loputage alla mõnusa raamatuga. Lisaks tassikesed kohvi või teed toredate inimestega, miks mitte juua ka glögi. Peatage pagulaste, geide, rahvusäärmuslaste ja iseenda vimmamine. Tantsige, aga mõõdukalt! (Viimane tantsuvigastus annab mul seniajani tunda.) Käige saunas kümblemas ja ärge häbenege ennast. Kui on mingi häda, ärge laske sellel iseenda sees punnitada, pigistage ikka välja. Lisage juurde oma soovitused ja puhastuspaast eelneva aasta taagast võibki alata.

Viimaste sõnade asemel tsiteerin „Padjatäit päikest”.

„Ilma halbade asjadeta sa ei saa me teada, mis on hea ja ilma heade asjadeta sa ei saa me teada, mis on halb. Aga oluline on see, et üksnes hea ja halb koos tekitavad meie elus liikumise. Eraldi olles istuksid nad lihtsalt paigal ja põrnitseksid teineteist. Elu jääks seisma.”

Lennart

Asjadest ja inimestest

Rõõmsad tervitused kõigile, kes seda postitust loevad! Esiteks, teeme selle selgeks, kes kirjutab – eta ja – Ljina. Minut tagasi, kui seda postitust kirjutama hakkasin, tundus, et nii palju on jagada ja nii palju saab targutada. Nüüd juba tunnen, et ei tea mitte midagi. Selline bipolaarne meelelaad on mul olnud nii kaua, kui end mäletan, aga eriti tugevalt on see mind viimastel kuudel tabanud. Võib-olla sellest võikski rääkida.

Ma olen osa Mustast Kastist, aga kui tungida minu eraelu detailidesse, siis tunnen, et ma pole hetkel selle aktiivne liige. Tunnen, et kõik oleks teisiti, kui ma elaksin Tartus, aga kuna ma ei ela ja mul pole selleks vahendeid, enne kui ma oma Paide korteri müüdud saan, siis nii on. Ja see müügiprotsess ise – ma tahan seda jagada, sest ma kogen midagi sellist esmakordselt. Mul on siin korteris väga palju asju – kuna mu ema ja vanaema on peaaegu 40-aastaste põlvkonnavahedega, on siin korteris asju ka 19. sajandist. Ja tänaseks päevaks on ainult minu otsustada, mis neist asjust saab. Kas need alles jätta või maha müüa. Palju on ka absoluutselt sentimentaalse väärtusega asju. Ma mäletan ennast alati kui suurt kogujat, aga mu ema ja vanaema olid samasugused – „iial ei tea, mis ajad võivad tulla!“ Ja mida ma selle näitega tegelikult öelda tahan, on, et ärge laske asjadel koguneda. Asjad võtavad endasse energiat, liiga palju asju väsitab ja liiga palju asju ei tee sind õnnelikuks. Ma soovitaks kõigil teha aeg-ajalt põhjalikku koristust, et puhastuda. See on nii jabur, aga see on nii tõde. Korista. Korista nii, et hoides oma asja käes, sa mõtled, et kas see asi teeb sind õnnelikuks, kas ta pakub sulle rõõmu. Kui vastus on neutraalne, on vastus ei, järelikult saa sellest lahti. Müü, anna või viska see ära. Ja reaalselt, tee seda kõigega. Ka faking iga pastakaga eraldi, kui sa pole võimeline 20 tükki korraga ära andma või viskama. Vabandust, aga Sa ei osta kunagi sinna uut täidet, kui see just pole maksnud 50 eurot. Sa võib-olla ei osta ka siis. Järelikult seda pole su ellu vaja, see on müra. Isegi kui sul on 20 pastakat, sa kasutad neist reaalselt ikkagi ainult kahte, kolme. Su elukvaliteet muutub, kui sul on aega ja ruumi enda jaoks ja kui sind ei ümbritse lademetes asju (ja minevikku). Pilt, mille sa lasteaias tegid, on võib-olla ilus, võib-olla tuleb sul sellega mingi mälestus üles, aga tegelikult on sul sellest ükskõik, kui see on koos sadade teistega üles kappi pressitud.

messyapt

Tegutsemine. See on kohutavalt kohutav. Ma pole elu sees nii stressis olnud nii mõttetutel põhjustel. Mõnikord ma lihtsalt istun ja ei tee mitte midagi, sest mulle tundub, et mitte millelgi pole mõtet. Keegi ei osta. Ära visata ei raatsi. Siis otsustad, et annad ära. Keegi ei taha. Ära visata ikka ei raatsi. Kellelgil kindlasti on vaja. Aga millal? Ja siis ma istun, masetsen, olen üliväsinud ja lihtsalt ei suuda. Teine äärmus – paned müüki – leiad huvilise – lahe. Aga huviline ei võrdu ostjaga. Huviline tahab lisapilte, kasutusõpetust, kirjeldust, mõõte, asukohta, lõpuks ta ütleb, et SA OLED PÄRIS ARMAS JA VÕIKS TUTTAVAKS SAADA (?????????????????????????) ja siis huviline ei osta. Teine võimalik asjade käik: olles igal võimalikul moel huvilisele vastu tulnud, mõõtnud, kaalunud, pildistanud, testinud, ütleb huviline, et sooviks, aga tasuta. Ometi panin ma oma postitusse pildid, kirjelduse ja hinna. Huviline lisab, et kuule-kuule, raha pole tal endalgi. Ja siis tahaks lihtsalt nutta. Ja olen nutnud ka. Sest see emotsioonide skaala, mis iga detaili puhul läbi jõuab käia, on päris jõhker. Jess, keegi nägi postitust, on huvitatud, on huvitatud, on ikka veel huvitatud (tõenäoliselt ostab), ootus aina kasvab ja siis – pauk, läbi, sa said üle. Ta ei osta. Ja mõnikord koondub kogu sinu elu sellesse hetke, sellesse ülesaamisesse. Mitte millelgil pole tähtsust – see mõte võib korraga tekitada nii eufooriat kui suitsiidseid mõtteid. Ma olen oma elus saanud nii palju asju, mida ma olen nii väga tahtnud. Ja nii palju asju, mida ma üldse pole tahtnud ja olen kartnud. Aga ma olen näitleja. See mõte, unistus, tõsiasi või kuidas iganes ma seda nimetan, on olnud suurem kui elu. Galaktilise mõõtmega, hüperreaalne asjaolu. Ma olen näitleja. Ja siis sa paigutad selle „asjaolu“ oma käesolevasse ja reaalsusesse – see ei kõla kokku ja muudab su nii õnnetuks. Ja siis sa kaugelt hoomad seda funktsioneerivat üksust – Must Kast. Reetmise tunne on tohutu, peaaegu võrdeline selle uhkusetundega, mida ma nende üle tunnen, aga ometi tugevam. Ja siin ma nüüd olen… täpselt selles punktis, kuhu lõppes mu viimane lause. Täna siin, kirjutan seda postitust, kaheldes igas lauses, sest „see pole teatriteema“, „see ei näita Kasti heas valguses“, „see ei näita mind heas valguses“, aga mingi väike osa minus veel loodab, et äkki need viimased laused siin kuidagi näitavad.

217618-generic-happiness

Mõttelõng sai kuidagi otsa. Kiskus liiga depressiivseks, nagu ikka, kui ma midagi olen juba „liiga pikalt“ teinud – kannatust pean treenima. Stabiilsust ka. Seniks soovin kõigile ilusat aega, ilusat elu ja kes veel näinud ei ole, siis tõesti – minge vaatama meie värskeimat lavastust, „Personat“, mina käisin ja soovitan.

(PS! Otsides postituse juurde illustreerivaid pilte, kasutasin märksõna „happy life“, ja reaalselt, kõik pildid olid inimestest looduses, mitte ükski ei istunud oma mammona otsas ja piltide seas polnud ühtki vihjet varale. See on tõde! Koristage!)

Rebaste Ajaraamat

Blogirong jätkub! Kõik on uus septembrikuus. Näiteks teater. Laura juba kirjutas selle kohta, aga rõõm on endiselt sees, et UUS hooaeg on alanud. Esimene iseseisev. Vahepeal on meie UUE sildi alla GenKlubi ette ilmunud veel üks – Möku oma. Ehk varsti on neid rohkemgi. Elagu Kultuurikvartal ja vaikne pisitasa edasisõudmine.

GenKlubi poegib!
GenKlubi poegib!

Mis on veel tore: mul oli septembri lõpus kaks esietendust kahel järjestikusel päeval. Üks inglise keeles, teine eesti keeles. Kus sellist nalja varem nähtud on? Sellest ka pöördumine: Sul on välismaalasest sõpru? Anna neile teada, et Woman Like A War Machine on olemas! Kuna ingliskeelseid lavastusi eriti ei tehta, pole ka platvormi, kus kõigile välismaalastele korraga otse kuulutada. Aga sõbralt sõbrale liikuv jutt toimib – niisiis ole hea ja näiteks jaga seda siin FB-s. Aitäh!

NB! Märgatud kahtlast kuju linnapeal ringi liikumas ja Musta Kasti logoga plakateid üles panemas...
NB! Märgatud kahtlast kuju linnapeal ringi liikumas ja Musta Kasti logoga plakateid üles panemas…

Ja nüüd on oktoober. See tähendab, et tegelikult olen ma oma armsas toauberikus juba poolteist kuud elanud. Taas Tartus, see on tore. Aga millegipärast on ikkagi pooled raamatud lahti pakkimata ja riidekappi asendab siiamaani üks ahju ja seina vahele torgatud pulk. Aeg lendab, pesa punuda ei jõua, tööd on palju ja see on uskumatult hea.
Ma tunnen, et kõik, mida ma teen, on minu enda pärast. Selline… täiskasvanud tunne? Ahh, küll üle läheb. Mõnikord on lausa nukker. Teed oma proovid ära. Ehk istud sõpradega ühe õlle jagu väljas. Ehk vaaritad kodus õhtusöögi… ja siis tekib selline hetk enne magamaminekut, et ei teagi, mida teha. Järsku ei tõmba ükski poolelijäänud raamat ega ulmesari. Vaatad lakke ja mõtled elu üle järele. Pisut tühi tunne. Ehk kõik täiskasvanud tunnevad nii? Ja see on lihtsalt mingi Murphy seaduse värk, et kui on huvi, siis pole aega ja vastupidi?
Aeg. Sellel teemal palusin vastsetel Viljandi teatritudengitel väikestviisi sõna võtta. Parasjagu käib noorte ristimine, mille käigus seitsmel õnnestus Mustale Kastile külla tulla. Ühe „Luikede järve“ loo jooksul sõnastasid üleskutseid seoses ajaga. Katsun mõtteterad oma sõnadega kokku võtta, et ideed ei korduks, aga lugemiseks võid, kallis lugeja, panna taustaks nende inspiratsioonimuusika!

• Üleskutse juba tegutsejatele: hoidke kokku. Väärtustage seda, mis on teie ümber.
• 
Alustajatele: Olge hetkes, võtke viimast, aga ärge kaotage pead!
• 
Kõigile: Sinu isiklik aeg on ka teiste aeg, seega tarvita seda arukalt!
• Aeg kulub nii või teisiti, sina ei kuluta aega. Aeg kulutab sind. Mida rohkem esineb sinu tegevuses sihipärast käitumist, seda õrnemalt paitab aeg sinu palet.
• Kas mõistlikum on võtta rohkem aega, et laduda korralik üldine sisu? Või kulutada aeg, et teha mingi teatud nüanss pedantlikult täpseks? Valige hoolega, mille peale te aega raiskate. Tasub mõelda, kas lõpptulemus ja ajakulu on omavahel võrdväärses seoses?
• Kuluta aega. Kuluta ja naudi seda! Ära jookse ajast üle seda märkamata. Aeg jookseb ise niigi, peatumata. Kuluta aega seda märgates ja hinnates. Seisata ühes hetkes, tea, et see hetk ei kordu kunagi!
• Ära seisa punase tule taga. Keskmine inimene seisab oma elust 2 nädalat valgusfoori taga.
(Minu täpsustus: see üleskutse on mõeldud metafoorina, Must Kast ei kutsu kedagi üles liiklusõnnetusi põhjustama!)
• Kuluta aega arenemisele…. kuluta aega õnnelik olemisele. Aeg on suurim kink, mida kinkida saad – kingi oma aeg sinna, kus on sellest ka kasu.
• Oma aega kuluta vaid tegevustele, mida sa saad teha kirega. Ilma kireta midagi teha on nagu tuult välja peal taga ajada. Kirg on see edasiviiv jõud kõiges.
• Aega tuleks kasutada võimalikult maksimaalselt. Alati meelde tuletada, et aega jääb aina vähemaks, seetõttu tuleks eesolevad ja teadaolevad asjatoimetused teha nii ruttu ära kui võimalik. Siis on pärast lihtsam ja kergem.
• Aega tuleks kasutada iseendaga leppides, teisi õpetades ja aidates; mitte loota ja unistada, vaid tegutseda iseennast uskudes.

Päris mõtteterade raamatut veel välja ei anna. Aga loodan, et ka sul, lugeja, tekkis seos mõne mõtteteraga siit. Ega siis midagi. Omalt poolt soovin nautida seda suurepäraselt ilusat sügist, mis on Tartus imepäraselt kaunis. Enne talvesaapaid on veel natuke kõpskinga- ja vihmavarjuaega. Hurraa! Näeme teatris!

Jaanika